Sildid

, , , , ,

Autor: Ivar Raig

Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva. 
Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvus-
riikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I
maailmasõja tulemusena.
Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamate-
nõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“
avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal[i].
Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist
2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja
teiste suurriikide  poolt. 

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud.

Selle lepingu sõlmimise huvides vabastati mais 1939 ametist Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov ning tema asemele määrati Vjatšeslav Molotov, keda Stalin pidas sobilikumaks sakslastega kokkuleppele jõudmisel. Sobingu  sala- ja lisaprotokollide kohaselt jagasid Stalin ja Hitler omavahel Euroopas territooriume ehk huvipiirkondasid. Saksamaa pidi saama endale peale Tšehhoslovakkia okupeerimist veel suurema osa Poolast ning Nõukogude Liit kolm Balti riiki, Ida-Poola, Soome ja Bessaraabia. Hitler asus Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmiti nn baaside leping, 1940. aasta juunis tungisid punaväed ka Eestisse ning likvideeriti vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid.  MRP salaprotokolle võib pidada Eesti tollaseks surmatunnistuseks.

Salaprotokollide olemasolu mainiti esimest korda Nürnbergi protsessil 1946. aastal, peale seda, kui need protokollid olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati Prantsusmaal ja USA-s.

Kuid Nõukogude Liit tunnistas salaprotokollide olemasolu ja andis nendele poliitilise ja õigusliku hinnangu alles 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Kas seda Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongressi dokumenti saab pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks? Kui vaid osaliselt, siis millised olid teised tähtsamad teod ja õigusaktid Eesti iseseisvuse taastamisel? Kes on Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid ning millist rolli etendasid  Rahvarindega seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise  sünnitunnistuste vormistamisel?  Nendele küsimustele püüan alljärgnevalt vastata.

Teatavasti võttis Stalini-Hitleri sobingu avalikustamine ja tühiseks tunnistamine mõlema osapoole poolt rohkem kui 53 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikes teistes Lääne-Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest  ja ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikide ja rahvaste suhtes.

Kuid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lastud vajuda unustuste hõlma. Selle eest hoolitsesid eeskätt Balti riikide pagulased, kes USA Kongressi ja Senati saadikute kaudu palusid USA presidenti tõstatada Balti riikide okupeerimise ja seal inimõiguste rikkumiste küsimused ÜRO-s. Selle kohta on ilmunud Arne Kalmi raamat „Balti Musketärid USA Kongressis“[ii] ja Sirje Ainso raamat „The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations“[iii]. Nendest raamatutest selgub, et Balti pagulased toetusid oma nõudmistes kõigepealt ÜRO täiskogu 1960. a detsembri resolutsioonile 1514 (XV), millega anti võimalus enesemääramisõigust rakendada  koloniaalriikides. ÜRO-s loodud dekoloniseerimiskomitee (Special Committee on Decolonization) töö tulemusena hakkas ÜRO liikmeskond jõudsalt kasvama. Uute riikide tekkimist ja koloniaalriikide likvideerimist pidas Balti riikide vabastamise eeskujuks esimesena leedu pagulane USA-s  Leonardas Valiukas. Ta informeeris ÜRO tegevusest baltlaste rahvuslikke organisatsioone USA-s ning alustas kampaaniat uute resolutsioonide esitamiseks USA Kongressile, et Kongress nõuaks USA valitsuselt, et see tooks Balti riikide vabastamise küsimuse ÜRO päevakorda.

L. Valiukase esimeseks partneriks eesti pagulaste hulgas sai Arne Kalm. Nende koostöö tulemusena esitasid kolm senaatorit ja kolm Esindajatekoja liiget 1962. aastal resolutsiooni Balti riikide okupatsioonist vabastamiseks ning otsustati moodustada Balti riikide vabastamise organisatsioon  „Americans for Congressional Action to Free the Baltic States“ (ACA). Järgmisel aastal loodi organisatsioonile mitmeid osakondi nii USA ida- kui ka läänerannikul. Osakondade tegevuse laienedes hakkas resolutsiooniprojektide arv USA parlamendi mõlemas kojas kasvama,  ulatudes 1964. a veebruaris juba sajani. Nende vastu oli kuni 1965. aastani USA Välisministeerium, kuid diplomaatiliselt sobiva sõnastuse leidmise järel võeti  Balti riikide vabastamist toetav Resolutsioon 416 USA Kongressis ja Senatis üksmeelselt vastu demokraadist USA presidendi  Lyndon Johnsoni valitsuse ajal. 1965. aasta 13. novembril toimus New Yorgis Madison Square Garden`is võimas 15 tuhande osavõtjaga meeleavaldus Balti riikide vabastamise toetuseks, mis lõppes baltlaste üleskutsega ÜRO-le aidata kaasa Balti riikides okupatsiooni lõpetamisele. Järgmise aasta veebruaris moodustati juba alaliselt enam kui 30 aastat tegutsenud organisatsioon BATUN, (Baltic Appeal to the United Nations), mis jätkas regulaarselt Balti küsimuste tõstatamist erinevates ÜRO- ga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides ja suurriikide välisministeeriumides.     

Samal ajal hakkas Euroopas ja mujal maailmas toetus Balti riikide vabastamiseks vaibuma. Näiteks Suurbritannia konfiskeeris 1969. a Baltimaade  kulla, mis oli hoiul Londoni pankades. Austraalia ja Uus-Meremaa valitsused tühistasid 1974. aastal okupatsiooni mittetunnustamise poliitika.

Läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal, keda baltlased tõhusalt toetasid ka valimistel. Paljuski tänu baltlaste tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased  Nõukogude Liidus asetleidvate inimõiguste rikkumiste esiletoomist ja majanduslikku survestamist, mis lõpuks aitas ette valmistada seda riiki rahumeelseks lagunemiseks.                 

Eesti pagulaste kaudu jõudsid MRP salaprotokollide autentsed koopiad ka  Eestisse ning lõpuks ka Moskvasse Rahvasaadikute Kongressi liikmete lauale.

Eestis algatas MRP avalikustamise 15. augustil 1987. aastal  loodud MRP avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille eesotsas olid  Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Jan Kõrb. Nende eestvõttel kogunes 23. augustil Hirvepargi miitingule umbes 3000 inimest nõudma MRP avalikustamist ja stalinismiohvrite monumendi rajamist. Sama aasta 1. septembril ilmus MRP-AEG Infobülletääni esimene number. Teises numbris 19. septembril avaldati MRP salajased lisaprotokollid. MRP-AEG tegevus päädis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamisega 1988. aasta 20. augustil.[iv]  

13. aprillil 1988. aastal tegi ETV telesaate ajal Edgar Savisaar ettepaneku moodustada Mihhail Gorbatšovi uuenduskursi toetuseks Rahvarinne (RR), mille üheks peamiseks tegevussuunaks oli Isemajandava Eesti (IME) programmi väljatöötamine ja elluviimine. Juba 18. aprillil toimus I IME Probleemnõukogu avalik foorum. 1.-2. oktoobrini toimus Tallinna linnahallis Rahvarinde asutamiskongress, mis võttis vastu RR harta, üldprogrammi ja 29 resolutsiooni, sealhulgas manifesti „Kõigile eestimaalastele ja Eesti sõpradele“, mis oli inspireeritud 1918. aastal Eesti Vabariigi sündi kuulutanud dokumendist „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“.

Rahvarinde saadikute survel võttis Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988. a vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mida tuleb pidada Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise protsesside üheks oluliseks sünnitunnistuseks. Selle deklaratsiooniga sätestati: „Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võima oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.“[v]Tollases NSV Liidus oli see esimene ja kaua aega ainus niivõrd julgelt ja selgesõnaliselt kommunistliku impeeriumi terviklikkuse ja jagamatuse vastu suunatud otsus. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 18. mail 1989 veel vastu otsused „Eesti NSV üleminekust isemajandamisele“ ja „Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti“. Viimases mõisteti hukka see kuritegelik sobing ja taotleti Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist ajaloolis-juriidilise ja poliitilise hinnangu andmiseks paktile. [vi]

26. märtsil 1989 valiti Eestist esimestel suhteliselt demokraatlikel valimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi 48 esindajat, kelledest ligemale pooled olid aktiivsed Eestimaa Rahvarinde liikmed või selle toetajad. Eesti delegatsiooni tuumik võttis Moskvasse kaasa kolm põhilist ideed: regionaalne isemajandamine, liiduvabariigi suveräänsus ja MPR salaprotokollide tühistamine.

Eestimaa Rahvarinde initsiatiivil korraldati Tallinnas 13.-14. mail Balti Assamblee, kus Eesti, Läti ja Leedu rahvaliikumised sõlmisid ühiste eesmärkide ja koostöökavade kokkuleppe, mille keskseks teemaks sai Rahvasaadikute Kongressis komisjoni loomine, et anda MRP salaprotokollidele poliitiline ja õiguslik hinnang. Selle kava kohaselt esitasid 18 Eesti rahvasaadikut maikuu lõpus kongressile vastava otsuseprojekti.

Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressi 2. juuni 1989 istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa ning ajaloo maha vaikijatele ja stalinistidele astusid julgelt vastu ka tuntud vene ajaloolased. Näiteks rahvasaadik Roi Medvedev ütles kongressi puldist otse, et „Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Nõukogude Liiduga ei olnud nende rahvaste täielikult vaba tahteavaldus. See oli vaieldamatult aktsioon, mil käis imperialistlik sõda ja mil mitte ainult Nõukogude Liidul, vaid ka Saksamaal, Jaapanil, Inglismaal ega Prantsusmaal polnud enam mingit austust väikeriikide ja -rahvaste vastu, vaid nad lahendasid omi probleeme, arvestamata Belgia, Hollandi, Soome jt riikide neutraliteediga. Seepärast tulebki luua komisjon ning me peame andma neile lepingutele õige hinnangu“[vii]. Kuid see idee ei meeldinud kongressi juhtidele.

Tänu akadeemik Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele kongressi presiidiumis Mihhail Gorbatšoviga õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon lõpuks moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas M. Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev.

I. Gräzin ja M. Gorbatšov Kremlis. Piilub S. Kallas

Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus komisjoni üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.

Kuid kuna komisjoni esimehelt ei tulnud kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks, kutsus E. Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks 1989 Eesti esindusse Moskvas. Sellel koosolekul osalesid veel teine aseesimees ajaloodoktor J. Afanasjev, kirjanik T. Ajtmatov, akadeemik G. Arbatov, sotsiaalteadlased M. Vulfson, I. Gräzin, I. Drutse, M. Lauristin jt. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsuse projekt. Eksperdina koosolekul osalenud Heiki Lindpere arvates mõistsid koosolekul olijad väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid G. Arbatov teatas otsekoheselt, et tema ei kavatse selles koletuslikus idees osaleda ning on nõus vaid ajaloo valgeid laike selgitama ilma õiguslike järelmiteta. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: „Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina“[viii].

 Kõigi kolme eestlaste peamise idee elluviimist väikese grupi saadikutega hiigelsuures rahvasaadikute kongressis võib võrrelda võimatu missiooniga. Kuid läbi ulatusliku koostöö teiste liiduvabariikide saadikutegruppidega ning NSVL juhtkonna ning avalikkuse osavale survestamisele hakkas toetus nendele ideedele järk-järgult kasvama.

Peamiseks suuremaks grupiks, kus neid kolme ideed tutvustati, kujunes regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp. See grupp sai esimest korda kokku 7. juunil 1989 hotellis „Moskva“. Saadikurühma tegevuse eesmärgiks seati demokraatia, avalikustamise, turu- ja isemajandamise arendamine, rahvaste enesemääramisõiguse toetamine, demokraatliku valimiskorra kehtestamine, NLKP mõjujõu vähendamine riigi juhtimises, sealhulgas NSVL põhiseaduse paragrahv 6 tühistamine (NLKP juhtivast rollist riigis).

Saadikurühma esimesel konverentsil 29.-30. juulil 1989 etendas tähtsat rolli akadeemik Viktor Palm, kes tegi ettepaneku valida grupile Eestimaa Rahvarinde eeskujul mitu sama taseme kaasesimeest. See ettepanek võeti konverentsil üksmeelselt vastu ning saadikugruppi valiti juhtima kolmeteistkümnest kandidaadist viis enim hääli saanud kaasesimeest – Boris Jeltsin, ajaloodoktor Juri Afanasjev, majandusdoktor Gavriil Popov, akadeemik keemik Viktor Palm ja akadeemik tuumafüüsik Andrei Sahharov. Lisaks valiti konverentsil ka saadikugrupi tegevuse 25-liikmeline koordineerimiskomitee, kuhu kuulusid erinevate regioonide esindajad, sealhulgas Anatoli Sobtšak. Oma sattumisest Kongressi demokraatliku opositsiooni ladvikusse ainsa mittemoskvalasena kirjutab Viktor Palm värvikalt oma meenutusartiklis[ix].

Eesti ideed üleminekuks isemajandamisele tutvustas kongressile 31. mail 1989 Indrek Toome. Regionaalse isemajandamise idee leidis laialdast poolehoidu liiduvabariikide saadikute hulgas, kuid vastuseisu paljude keskvõimu esindajate poolt.

Kongressi päevakorda teemat ei võetudki, kuid saadeti arutamiseks NSVL Ülemnõukogusse, kus seadus „Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta“ läks Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogus läbi 23 enamushäälega ning Liidunõukogus vaid kõige väiksema võimaliku ühe enamushäälega[x].

Regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp toetas nii regioonide isemajandamise ideed kui ka liiduvabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Rahvasaadik A. Murašev esitas demokraatide saadikugrupi nimel menetlusse isegi seaduseelnõu, millega keskvalitsus pidanuks hakkama tunnustama vabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Mõistagi ei läinud see eelnõu läbi, kuid kogus siiski üle 550 hääle.

Vene demokraatide grupi ideoloogiline juht A. Sahharov nõudis korduvalt NSVL-i Põhiseaduse paragrahvi number 6 tühistamise küsimuse lülitamist Kongressi päevakorda. Ta ütles, et ettepaneku toetuseks on ette näidata 60 000 inimese allkirjad ja 5000 telegrammi. Kuid selle peale süüdistas M. Gorbatšov akadeemikut avaliku arvamusega manipuleerimises ning hääletamisele pandud ettepanek kommunistliku partei võimumonopoli likvideerimiseks kukkus läbi, kuigi vaid häältega 839 poolt ja 1138 vastu. See hääletus näitas, et teatud küsimustes oli opositsioonilisel saadikugrupil väga suur, isegi enam kui kolmandiku kongressi toetus.

See teadmine julgustas Balti saadikuid kongressis aktiivselt tutvustama ja selgitama ka MRP salaprotokollidega seonduvaid küsimusi. 1989. aasta juulikuus toimus veel mitu MRP komisjoni istungit, sealhulgas NLKP Keskkomitees, kuid tulemusteni ei soovinud enamik komisjoni liikmeid siiski jõuda. Augusti alguses püsis siiski veel lootus, et komisjon avaldab oma seisukohad enne 23. augustit, kuid MRP hukkamõistmise asemel hakkasid üleliidulises ajakirjanduses ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga „Balti tee“.

Kohtumisel augusti alguses grupi Eesti rahvasaadikutega Kremlis palus M. Gorbatšov tungivalt, et Eesti saadikud mõjutaksid Balti keti korraldajaid MRP sõlmimise 50. aastapäevale kavandatud demonstratsiooni ära jätma. Kuid Igor Gräzin vastas M. Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid Rahvasaadikute Kongressi või NSV Liidu Ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi ajaloolist tõde ja õiglust kuulutada. Kolme riigi rahvarinnete poolt korraldatud inimketist kujunes 23. augustil 1989. a üks kõigi aegade suurim (osavõtjate arv oli ligemale 2 miljonit inimest) ja meeldejäävaim rahumeelne meeleavaldus õigluse ja iseseisvuse toetuseks mitte ainult Balti mere regioonis, vaid kogu Euroopas. „Balti tee“ inimketi eeskuju on kasutanud ka mitmed teised rahvad oma iseseisvusliikumistes.

MRP sõlmimise 50. aastapäeva kõnes Balti ketist osavõtjatele Eesti-Läti piiril ütles E. Savisaar tolle aja kohta väga julgelt: „Mitte kellelgi, mitte ühelgi riigil ega rahval pole õigust heita meile ette meie keeleseadust, meie valimistsensusi, ükskõik mida, sest see kõik on olnud anastatud rahva enesekaitse.

Mis tahes vaba ja demokraatliku riigi poolt meie aadressil tehtud süüdistus või etteheide on amoraalne, sest meie pole juba aastakümneid olnud vabad ja iseseisvad. […] Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänasel päeval ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denonsseerimine. […] Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikka kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuritöö vilju. […] Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingule, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu […] ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija.“ Lõpetuseks avaldas Savisaar neli kuud hiljem tõeks osutunud veendumuse, et ükskord peab ka Moskva MRP-ga seotud küsimustele paratamatult vastama, sest „vastust nõuab kogu rahvas“[xi].

Balti kett leidis ulatuslikku kajastamist rahvusvahelises meedias. Avalikkuse surve Kremlile ja Ravasaadikute Kongressile suurenes. Kuid Moskva püüdis ikka veel jätkata vana jäika poliitikat. NLKP Keskkomitee võttis 26. augustil 1989 vastu avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides“, milles tituleeriti „Balti tee“ separatistide-natsionalistide kavatsuseks meelestada nende rahvaid Nõukogude Liidust eraldumisele, ähvardati Balti riikide juhte ja hoiatati katastroofiliste tagajärgedega, kui see eesmärk peaks saavutatama. 28. augustil lükkas EKP Keskkomitee büroo avalduse kui sisuliselt põhjendamatu tagasi. Vaino Väljas andis samal päeval Eesti avalikkusele teada, et NLKP Keskkomitee avalduses on moonutatud viimase aja, eriti aga 23. augusti sündmusi seoses Balti keti korraldamisega, rõhutades, et selline avaldus solvab Balti põlisrahvaid. Pingeid eskaleeris 31 Eestist valitud NSVL rahvasaadiku ühisavaldus NLKP Keskkomitee 26. augusti avalduse suhtes, milles taotleti rahvuste võõrandamatu enesemääramisõiguse rakendamist ja NLKP võimumonopoli kaotamist riigis[xii].

Sündmuste edasisele käigule Nõukogude Liidus avaldasid kahtlemata oma mõju ka sündmused Saksamaal. Saksamaa Liitvabariigi parlament denonsseeris 1. septembril 1989 MRP lepingud. M. Gorbatšov kohtus 7. oktoobril Berliinis Saksa Demokraatliku Vabariigi juhi Erich Honeckeriga ja sealse võimupartei poliitbürooga ning püüdis neid õpetada uuendusi ellu viima. Sama päeva õhtul algasid Berliinis rahvademonstratsioonid, mis päädisid Berliini müüri lõhkumisega 9. novembril, Saksa Demokraatliku Vabariigi kadumise ja Saksamaa taasühinemisega.

Berliini sündmustele sekundeeris omakorda ENSV Ülemnõukogu, kus 12. novembril võeti vastu otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“, millega tunnistati õigustühiseks Eesti riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli „Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSVL-i“, sest see ei olnud Eesti rahva vaba tahte avaldus[xiii].

Moskvas toimus nendel kuudel veel mitu MRP komisjoni istungit ning 1989. aasta jõuludeks jõudis valminud eelnõu lõpuks rahvasaadikute kongressi päevakorda. Selleks ajaks oli regioonidevahelise saadikutegrupi juhiks saanud Juri Afanasjev, kes 14. detsembril 1989 kuulutas, et tema juhitav saadikutegrupp peab end kongressi enamuse suhtes opositsioonis olevaks. See avaldus tugevdas opositsiooni ja aktiviseeris kogu Kongressi. Tugevnes ka Juri Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena. Kuid loota kongressis otsuse vastuvõtmist vaid jõudu kogunud demokraatide toetavate sõnavõttude abil oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja lihthäälteenamust, ehk vähemalt 1126 häält.

Otsustavat rolli Baltikumi jaoks ajaloolistel jõulupäevadel 23. ja 24. detsembril Kremlis etendas MRP komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev, kes mõlemal päeval esines kongressi istungil kõnega, milles ta toetas MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamist ja vastava otsuse vastuvõtmist. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmist püüdsid vanameelsed saadikud takistada mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. 23. detsembril otsuse blokeerimine õnnestuski, sest M. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta teadis, et NSVL Välisministeeriumi arhiivides olid jäljed MRP salaprotokollide olemasolu kohta ning ministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse ülem Feliks Kovaljov oli kongressi külaliste rõdul valmis andma saadikutele vajalikke selgitusi MRP salaprotokollide kohta.

Peale otsuse nappi tagasilükkamist 23. detsembril toimus Eesti saadikute tungival nõudmisel komisjoni erakorraline koosolek A. Jakovlevi juhtimisel, kus F. Kovaljov näitas salaprotokollide koopiaid ja nende dokumentide ühelt ametnikult teisele üleandmise akte. Sellel koosolekul otsustati need dokumendid lõpuks ka Moskvas avalikustada ja taotleda MRP otsuse uut arutamist ja hääletamist kongressil. 24. detsembril, pärast A. Jakovlevi uut mõjusat esinemist, võeti otsus nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäid 264 hääletanut. Puudus 302, sealhulgas 9 eestimeelset saadikut.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Otsuses MRP kohta on muuhulgas öeldud, et NSV Liidu Rahvasaadikute kongress mõistab hukka 1939. aasta 23. augusti pakti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi. MRP komisjoni järeldustes on kirjas, et lepingule ja salaprotokollidele allakirjutamine desorienteeris jõude, kes astusid välja agressiooni, sõja ja fašismi vastu[xiv].

Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine on vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas ning ta pole kunagi kahetsenud, et aitas kaasa selle ajaloolise otsuse sündimisele.

24. detsembri 1989 otsusega taastas NSVL Rahvasaadikute Kongress sisuliselt de jure Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse. Seda M. Gorbatšovi allkirjaga otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel. Kõik sellele järgnenud sammud, Eesti NSV Ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusest MRP kohta.

Seega Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistus ja õiguslikud alused loodi Eestis valitud NSVL rahvasaadikute poolt, kes hääletasid Moskvas 24. detsembril 1989 MRP salaprotokollide tühistamise otsuse poolt. Nendeks olid Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Toivo Ninnas, Ülo Nugis, Hasso Nurm, Viktor Palm, Vello Pohla, Ivar Raig, Karl Rebane, Arnold Rüütel, Väino Saar, Edgar Savisaar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Indrek Toome, Gustav Tõnspoeg, Enn Tõugu, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.

Heiki Lindpere toob oma raamatus välja ka need eestimeelsed isikud, kes selle Eesti riigi taastamise jaoks ülimalt tähtsa otsuse vastuvõtmisel Moskvas ei osalenud. Need olid Juhan Aare, Andres Aruvald, Tiit Käbin, Tiit Made, Mikk Mikiver, Rein Otsason, Irina Raud, Vello Vare ja Toomas Varek. Eesti delegatsiooni liikmest hääletasid otsuse vastu vaid Jevgeni Kogan ja Ivan Lõzo. Dvigateli tollane juht Viktor Jarovoi ja Tadeuš Pupkevitš jäid erapooletuks. Oleg Klušin ei hääletanud.

Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikkuses de facto. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse raamistik tuli täita uue sisuga, milleks oli vaja saavutada Nõukogude Liidu lagunemine tegelikkuses. Alles peale Nõukogude Liidu likvideerimist 1991. aasta lõpus oli võimalus taastada Eesti iseseisvus ka de facto. Seda kinnitab ka fakt, et Leedu iseseisvus, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, suruti Vilniuses nõukogude relvajõudude poolt jõuga maha ning sellist iseseisvust polnud võimalik ka rahvusvaheliselt tunnustada. Järelikult peale MRP salaprotokollide tühistamist oli vaja edasi töötada ja pakkuda välja meetmed mitte ainult Balti riikide, vaid kõigi nõukogude impeeriumi liiduvabariikide reaalse iseseisvuse saavutamiseks.

Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boris Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa Rahvasaadikute Kongressis vastuVenemaa suveräänsusdeklaratsioon, mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahhi (25. oktoober 1990) ja Kõrgõstan (15. detsember 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.

Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel levisid Moskvas mitmesugused versioonid riigipöörde katsetest. Vähemalt ühte neist seostati ka kongressi regioonidevahelise saadikugrupiga. Kavandatava riigipöörde eestvedajateks olevat B. Jeltsin, A. Jakovlev, J. Primakov ja L. Abalkin. Lendlehtedes kirjeldati isegi riigipöörde ettevalmistusi. Riigipöörde ajaks olevat kavandatud KGB ja Siseministeeriumi kõige ustavamate üksuste äraviimine Moskvast õppustele Taga-Kaukaasiasse ning kauplustes tekitatavat kaupade kunstlik defitsiit. Selliselt pidi tekitatama soodne olukord riigipöördeks ning lendlehtede ülesanne oli kõigile tõelistele Venemaa patriootidele anda teada suurest ohust isamaale. Sellise sisuga lendleht Moskva tänavatel põhjustas ootamatult suurt kära ning seda arutati isegi NSVL Ülemnõukogu istungitesaalis. Lendlehe kohta tegi repliigi ka M. Gorbatšov ise. Ta ütles, et see õõnestab perestroikat ning andis KGB-le ülesande teha kindlaks, kus lendlehed trükiti ja kes on nende taga. Puudub veel, et hüüaksime siinsamas „karauul“ ning peidaksime end Kremli keldrisse, ütles Gorbatšov. Boris Jeltsini arvates olid aga teksti autorid ja levitajad samad, kellele M. Gorbatšov tegi ülesandeks selgitada välja, millistel masinatel lendlehti trükiti. A. Muraševi arvates olid lendlehtede taga hoopis saadikugrupi „Sojuz“ liikmed, eesotsas läti ja eesti interrindelaste V. Alksnise ja J. Koganiga. Riigipööramise ettevalmistamises kahtlustati veel mitmeid teisigi grupeeringuid[xv]

Selleks ajaks hakkas endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse aga kustuma ning putšiks valmistusid hoopis vanameelsed, kellede eesotsas olid NSVL asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boris Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksa liikmeline Riiklik Eriolukorra Komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste demonstratsioon. Nägin seda hõredat esmaspäeva hommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil peale seda kui olin Jaapani saatkonnast saanud teada, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Olin nimelt teel Tokiosse Maailma Agraarökonomistide Kongressile, kus mul oli ette nähtud ettekanne. Suundusin Kremlisse, et uurida mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi ei teadnud. Edasi läksin Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu (valge maja) poole, mille demonstrandid olid ümber piiranud. Seejärel saabusid Moskva tänavatele ka relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning valge maja kaitsjad. Olles veendunud B. Jeltsini ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöörde katsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit Ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks[xvi].

Tollase ENSV Ülemnõukogu koosseisu oli 1990.aasta märtsis valitud 11 Nõukogude Liidu Rahvasaadikut: Ignar Fjuk, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Tiit Made, Ülo Nugis, Vello Pohla, Ivar Raig, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Vaino Väljas, kes kõik etendasid väga olulist rolli ka ülemnõukogus, kusjuures Ü. Nugis oli juhataja ja M. Lauristin tema esimene asetäitja[xvii].

Pärast keerulisi vaidlusi sõnastuse üle kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu 20. augustil 1991 oma otsusega Eesti iseseisvuse taastatuks õigusliku järjepidevuse alusel ja lahkumise Nõukogude Liidust.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil jäi peale seda teha veel vaid mõned formaalsused. 5. septembril 1991 otsustati lõpetada Rahvasaadikute kongressi ja Ülemnõukogu tegevus ning moodustada Nõukogude Liidu Riiginõukogu. 6. septembril otsustas see nõukogu oma esimesel istungil tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Sama aasta detsembris lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu.

Selle ettepaneku tegi peale Riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu aga hoopis Valgevene uus riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik ja endise kongressi regioonidevahelise saadikugrupi liige. Ta tegi Venemaa president Jeltsinile ja Ukraina president Kravtšukile ettepaneku kohtuda 7. detsembril 1991 Valgevene valitsuse residentsis kuulsas Belovežje metsas ning arutada NSVL-s tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustati Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, õigustusega, et need kolm olid 1922. aastal olnud ka selle asutajateks . Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla 8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSVL tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. Kuid NSVL õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme õigused. Uudisest teatas Boris Jeltsin kõigepealt helistamisega USA president George Bushile, seejärel kaitseminister Jevgeni Sapošnikovile. S. Šuškevitš informeeris M. Gorbatšovi NSVL laialisaatmise otsusest pisut hiljem.

Venemaa Ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning 25. detsembril jättis M. Gorbatšov teleesinemises hüvasti NSVL presidendiameti ja kogu riigiga[xviii].

M. Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.

Eesti suveräänsuse taastamiseni de facto ja endise Nõukogude Liidu sõjaväeüksuste lõpliku väljaviimiseni Eestist 31. augustil 1994 jäi peale NSVL likvideerimist siis veel rohkem kui kaks ja pool aastat.

 Siinkohal pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailma lagunemine toimus paljuski Eestis välja töötatud ja Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas Rahvasaadikute Kongressis algatatud poliitiliste algatuste, eelkõige suveräänsuse ja isemajandamise ideede ning MRP lepingu tühiseks tunnistamise tulemusena. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu impeeriumi likvideerimist.

Kui tunnistame, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I Maailmasõjas, siis tuleb ka tunnistada, et Balti riikide taasiseseisvumise sünd toimus üldjoontes tänu Nõukogude Liidu lagunemisele Läänemaailma külmas sõjas kommunistliku impeeriumi vastu.

[i] Erik-Juhan Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn, Ilo, 2008, lk. 73-75.
[ii] Arne Kalm. Balti Musketärid USA Kongressis. Kirjastus Aade, 2015 (224 lk.)
[iii] Sirje Ainso. The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations. 2018, USA (108p).
[iv] Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn, 2008, lk.154-158.
[v] Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1988, 48, 685. 
[vi] Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1989, 18, 224.
[vii] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. 22-28.
[viii] Sealsamas, lk 32.
[ix] Viktor Palm. Jeltsini fenomen. Puhtsubjektiivsed meenutused. Riigikogu Toimetised. Nr. 16, 2007). 
[x]Indrek Toome. Pisut minu juhitud ENSV valitsusest. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 133-134. 
[xi] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. lk.51, 188-190. 
[xii] Mati Graf. Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991. Tallinn, Argo,2012, lk. 106-107. 
[xiii]Sealsamas, lk. 116. 
[xiv] Tiit Made. Kremlis iseseisvust toomas. MRP otsus peavõiduna. Tallinn, Argo, 2011, lk. 172-193.
[xv] Ivar Raig. NSVL Liidu Rahvasaadikute Kongressi regioonidevaheline demokraatide saadikurühm ja Eesti. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 152-153. 
[xvi] Ivar Raig. Kolm otsustavat augustiputsi päeva teel Jaapanisse. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 213. 
[xvii] Tiit Made. Eestlased impeeriumi hauakaevajana. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk. 98.
[xviii] Timothy J. Colton. Jeltsin. Elu. Tallinn, Pegasus, 2016, lk. 211-212