Dr Alvar Soesoo on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud teadlane, tippjuht, mõtleja, filosoof ja publitsist.
Ja muidugi – Eesti Rooma Klubi liige.

“Miski pole enam see, mis oli” on viimasel ajal paljude inimeste esimene mõte ja emotsioon hommikul ärgates. Küll tahaks sellest jubedast unenäost välja saada, ei taha enam mängida osa ühes maailmalõpu ulmefilmis, tahaks, et see kõik lõpeks nüüd. Valdav osa maailmast soovib pöörduda tagasi mõned nädalad või kuud tagasi tuntud olnud tuttavasse maailma, kõigi oma harjumuspäraste asjade ja teenuste, kogu oma mugavuse ja tarbimise rutiini juurde. Väga raske on aktsepteerida, et see ei olegi enam lihtne, kui üldse võimalik. Miski pole enam endine!

Sama tunne tekib mõnel kriya yoga või mõne budistliku, hinduistliku või muu suuna harrastajal, kes satub korraks, sekundiks või kümneks sekundiks või tunniks samadhisse, nirvaanasse, muktisse või mokshasse või muusse „olekusse“, kus Mina on üheks saanud Kõiksusega.

Sama tunne tekib mõnel kriya yoga või mõne budistliku, hinduistliku või muu suuna harrastajal, kes satub korraks, sekundiks või kümneks sekundiks või tunniks samadhisse, nirvaanasse, muktisse või mokshasse või muusse „olekusse“, kus Mina on üheks saanud Kõiksusega.

Praegune tunne, et „miski pole endine“ on pigem see, kus meie sotsiaalne mina on otseselt suhestunud maailmaga ja saanud teada vähemasti osalise tõe sotsiaal-majandusliku maailma praeguse oleku kohta.

See maailm ei ole enam endine ega saagi olema!

Kõige häirivam enamusele indiviididest on teadmatus homse ees. Me ei tea ette rohkem kui päeva ja sellegi aja sees saavad riigid kehtestada eriseisukorra, sulgeda koolid, kõik tehased ja meie harjumuspärase elu. Keegi võidab, keegi kaotab, kuid peaaegu kõigel on olemine kehvapoolne!

Uus vana

Ometi ei ole ka praeguses olukorras iseenesest midagi uut. Ajalugu on täis epideemiaid ja pandeemiaid. Umbes sada aastat tagasi 1918-1919 leidis aset hispaania gripi puhang (pandeemia, H1N1), mis tappis arvatavalt 50-100 miljonit inimest [1]. Sel ajal viiruseid laboris ei ehitatud, seega oli tegemist „looduslikuga“. 1957-1958 aastal toimus aasia gripi (H2N2) puhang, mis viis hauda arvestuslikult 1,1 miljonit inimest ja sai oletuslikult alguse Lõuna-Hiinast. Aastatel 1968-1970 märatses hong-kongi gripp (H3N2), mis viis hauda ilmselt üle miljoni inimese, neist hulga lapsi. Selle gripi levikumustrit peetakse „tänapäevaseks“, kuna lennuliiklus oli juba arvestusliku sageduse ja ulatusega. AIDS-i leviku algusaja võib ka sinna lähedale (1981) maha märkida.

<p class="has-text-align-center has-medium-font-size" value="<amp-fit-text layout="fixed-height" min-font-size="6" max-font-size="72" height="40">Me kurdame tänase meditsiini ja haigekassa üle. Me kurdame tänase meditsiini ja haigekassa üle. <p class="has-text-align-center has-medium-font-size" value="<amp-fit-text layout="fixed-height" min-font-size="6" max-font-size="72" height="40">EW sünnipäeval 1918 käis see niiEW sünnipäeval 1918 käis see nii

Praeguse sajandi grippidest on suure mõjuga olnud nn. linnugripp (H5N1) 2003-2004, mis siiski jäi eeskätt pidama Kagu-Aasiasse. Aasia levikuga oli ka SARS, tappes ligi 800 inimest Hiinas ja Hong-Kongis. Seagripp (H1N1) jõudis korraks ka pandeemia klassi – hoiatus väljastati 2009. aasta juunis ja võeti maha järgneva aasta augustis. Hukkunute arvu üle vaieldakse, tõenäoliselt jäi see 190 000 ja 575 000 vahele. Seagripp osutus vähemtapvamaks kui algselt kardeti ning Euroopa riike süüdistati sellele gripile ülereageerimises. Nüüd oleme vastakuti koronaviirusega (COVID-19), mis arvatavasti sai alguse detsembri lõpus Hiina Wuhani linnast.

Suur pilt ja väikesed reaktsioonid

“Kas riigid on viirusepuhangule reageerinud üle või pigem alareageerinud?”, küsivad paljud. Takka targutades oleme alati targad, reaalajas otsuseid teha on raske. Seda teavad hästi tegelikud otsustajad, samuti spetsialistid ja teadlased, keda ilmselt siis, kogu selle asja alguses, piisavalt otsuste tegemiste juurde ei lastud. „Riigi käitumist vaadates jääb mulje nagu ei oleks viiruse levikut nüüdisaegsete, Eestis kasutada olevate vahenditega üldse modelleeritud”, kirjutab füüsik Jaan Kalda 16. märtsil Postimehes. Teadlaste osa mudelite loomises ja vastumeetmete välja pakkumisel viiruse leviku algperioodil oli enamuses riikides kahtlemata liiga väike. Tagajärjeks oligi see, et vastutegevuste sisu planeerimine jäi tihti stiihiliseks ja tegevuste etteplaneerimine puudulikuks. Seda ka Eestis.

Gripiepideemia 1918 tappis arvatavalt 5-10 korda rohkem kui I Maaimasõda:

Maailm suuresti muutunud võrreldes sellega, mis see oli 20 aastat tagasi. Infol on ülisuur tähtsus ja infokanalid elavad iseseisvat elu, nendesse ülesriputatud info adekvaatsus ei ole tihti info väljapaiskajatele üldse küsimuseks. Väärinfot võidakse kasutada poliitiliste, majanduslike ja kriminaalsete eesmärkide saavutamiseks. Isegi riiklikud infokanalid ei suuda sellistel aegadel info adekvaatsuse eest vastutada. Kodanikult oodatakse tõelist tarkust ja kogemust inforägastikus orienteerumiseks ning õigete bittide väljasortimiseks. Kõigeks selleks enamikku meist välja õpetatud ei ole.

Jaan Kalda selgitab oma artiklis, et viiruse leviku toimimiseks tuleb esmalt mõista, et inimühiskond kujutab endast komplekssüsteemi. Need on paljudest koostisosadest koosnevad süsteemid, kus naaberkomponentide vahelised seosed põhjustavad kvalitatiivselt uudseid jooni süsteemi käitumises – eeskätt seda, et süsteem toodab aeg-ajalt ekstreemseid sündmusi — need on küll vähetõenäosed, kuid nende tekkimise võimalust ei saa välistada.

Samas on füüsikalis-matemaatiliselt võimalik prognoosida ka selliste ekstreemsete sündmuste ulatust ning teid, mis kas võimendavad või hoiavad tagasi meile mittemeeldivate sündmuste teket. Viiruse leviku koguinfot arvestades võib öelda, et musta stsenaariumi kohaselt kahekordistub nakatunute arv maailmas 2-3 päevaga ja kümnekordistub 7-8 päevaga (allolev joonis peegeldab haigestumise trendi, NB! — püsttelg on logaritmilises skaalas).

Tavaliselt on jooksvad vastumeetmed ellu kutsutud mõõdetud andmestiku ehk testiga kinnitatud haigestumiste arvu järgi. Igapäevaselt pole kogu rahvastikku keegi võimeline läbi testima, seega on sellistel mittelineaarsetel mudelitel väga suur väärtus õigete otsuste tegemiseks. USA-s on mudelite alusel arvatud, et 160-214 miljonit inimest nakatub, kusagil 0,2 kuni 1,7 miljonit sureb ja hospitaliseerimist vajavad 2,4 kuni 21 miljonit inimest. Samas on praegu USA haiglate võimekus vähem kui 1 miljon haiglavoodit. Siit tekib ka peamine küsimus Eesti kohta: kas meil on olemas haiglate võimekus? Hiina ehitas uusi viirushaiglaid kiires tempos – kas meie oleme suutelised? Teame, et kaitsevahendeid meil juba napib ja puudub ka konkreetne ajakava nende saabumise kohta. Ilmselt on puudulikult lahendatud kohapeal tootmise võimalused, vaatamata sellele, et firmad ja ülikoolid on pakkunud oma teadmisi ja ka tootmisvõimalusi. Loodetavasti ei oota me mitme kuu pikkuse rahvusvahelise hanke taga ega ole hangunud ametkondlikesse vaidlustesse!

Eesti halvim perspektiiv on kogu elanikkonna haigestumine, mis mustema prognoosi järgi võib juhtuda umbes kuu jooksul. Keegi ei taha ennustada hospitaliseerimist vajavate patsientide arvu, on see siis 30 tuhat või 100 tuhat elanikku. Suure tõenäosusega napib vahendeid mõlemal juhul.

Oleme viiruse leviku arenguga omal maal üsna algusjärgus ja paljud asjad on meile teadmata. Kõike ei saagi ette prognoosida. Ilmselt ei tea hetkel veel keegi kas viirus muteerub ja milleks – leebemaks või hullemaks. Ilmselt ei tea me, millised „jäljed“ jäävad sellest läbipõdenud inimestele – kopsukahjustused, vereringeprobleemid, steriilsus? Mis saab meie õpilastest ja nende õppest? Kuidas jääb toimima sotsiaalsüsteem ja kas me arsti ja hambaarsti juurde pääseme ka kergemate hädadega? Kas tädi Maali saab kätte leiva ja … pensioni? Kui suur on tekkinud majanduskahju, millised majandusharud jäävadki kinni, millised uued majandusharud stardivad, jm? Kas ja millal tekivad tänavatele rahutused ja milleni need viivad? Kas riigi seismapanek mõjutab ka igapäevaselt kõige vajalikumat – toasooja, elektrit, toitu, internetti? Huhhh, neid küsimusi on palju, liigagi palju. Ehk nagu mõned visionäärid ütlevad “viirus on vaid pisike probleem hilisemate suurte probleemide alguses“.

Aeg õppesüsteeme muuta

Kõik me elame praegu määramatus olukorras. Kuni kooliõpilasteni välja. Paar kuud tagasi ei oleks keegi ette kujutanud, et koolid pannakse kinni ja õpilased peaksid edaspidi tegema õppetööd kodus ekraanide ees nutiseadmetega. Veel üsna hiljuti üritasid pered oma võsukesi nutiseadmetest eemale kiskuda ja kehtestada ajalimiidid ekraanide ees istumisele. Üleöö on seesamune nutiseade ja ekraan saanud lapse üheks oluliseks vahendiks tema edasisel õppe- ja arenguteel määramata ajaks. Kas selline suhtlemine kooliga, läbi internetikanalite jääb ellu ka nädala ja kuu pärast, näitab lähiaeg.

Internet ei saa ja ei oska koolitundi või klassiruumi asendada, ammugi õpetajat. Edasi mõeldes jõuame küsimuseni, kas peakski? Me oleme liiga kaua olnud harjunud oma koolisüsteemiga, mis on muutumatuna üle paarisaja aasta vana. Maailm oli oma igapäevase tegevuse ja tõekspidamistega sellest ammu eest ära jooksnud. Me ei tahtnud aduda seda, tunnistada muutusi ega kohanduda. Loomulikult on vajalik kirjutamine ja rehkendamine koos mitmete muude alustõdedega kuidagi ühiselt selgeks saada, edasi on lapsed aga tegelikult juba omapäi kõigi oma erinevuste, erinevate võimete (võimekuste), huvide-soovide ja eesmärkidega. Varasem kooli- ja haridussüsteem surus aga enamuse ühtsesse, kellegi “targa” poolt defineeritud raamidesse. Ja see “tark” olime meie – ühiskond.

Praegu, ükskõik kui pikk see periood ka tuleb, on see aeg, kus ümberkorraldusele haridussüsteemis saab anda rohelise tule. Siin on suur osa ära teha ka koolil ja õpetajatel. Kui õpilased jäävad vähemasti esialgu internetiõppe „tarbijateks“, so. neile saadetakse kodutöö, ülesanded ja eeskiri kuidas ja kunas toimida, siis õpetajad peavad selle kõik välja mõtlema. See, mis toimus tunnis, see õpetamismuster, ei ole kindlasti üle viidav kaugõppe ehk interneti vormi. Muutus on vajalik ja mõtted sellel uuel suunal peaksid juba teel olema!

Üliõpilastel on ehk lihtsam adapteeruda interneti-põhiste vahenditega. Teaduskonnal, instituudil, dekanaadil, õppejõul palju keerulisem. Ometi peavad ka siin kõik osapooled sünkroonis arenema ja tegutsema viisil, et leida osapooltele vastuvõetavaid tegutsemismustreid, mis annaks ka vajaliku tulemuse. Ootame, et õpe teeks teadmised omandatavaks, kujundaks süsteemiks, tekitaks kogemust ja looks tugeva platvormi iseseisvaks arenguks – mis ongi ju kõrghariduse mõte. Ka siin on hea aeg üle vaadata varasemad kõrghariduse omandamise ja pakkumise kogemused, õppe- ja arendusviisid, ühesõnaga kogu süsteem. Ammu oleks olnud aeg vaadata personaalse kõrghariduse suunas, st. et kursuste ja gruppide asemel oleks üliõpilane, kes teatud aja jooksul saab ja peab läbima vastavad ained, seda siis hoopis teismoodi organiseeruvate (vajaduspõhiste) gruppidega koos töötades.

Kogukonnad

Loe ka roomaklubilane Kaupo Vipp: “Inimkonna saavad päästa vaid väikesed kogukonnad”

Isetoimivaid hajuskogukondi on Eestis kahjuks vähe, aga neid, mis jalad alla saanud, mõjutab ehk praegune olukord, aga ka tekkiv uus süsteem, vähem. Võimalik, et situatsiooni edasine areng tekitab riigis iseseisvaid kogukondi juurde, olemasolevad võivad kasvada. Loomulikult on siin võimalused jätkuvaks isolatsiooniks, samuti ksenofoobia kasvuks. Loodame, et rahvagrupid ei hakka otsima süüdlasi praegusele olukorrale ei “riigi” ega üksikisikute seast. Loodetavasti ei teki vajadust sõjaväe tänavale toomiseks. Erinevalt hajuskogukonnast (nt külad, talud) on linnakogukonnas mitmeid probleeme, mida ei saa lihtsasti lahendada, sh vee- ja soojavarustus, elektri võimalik kadumine, transport jm on linnas raskemini üle elatav.

Viiruse algfaasis (meil Eestis nädal-paar tagasi) räägiti palju nn majandusmeetmetest. Suur osa auru tundub olevatki läinud lihtsalt majanduse ellujäämise tagamisele, selle asemel, et suunata selle kohandamist nakatumise ärahoidmiseks vajaliku olukorra loomisele, korraldada vajalike kaitsevahendite tootmist, algatada mitte-kontakset igapäevast tegevust, kasvatada haiglate ja arstide võimekust. Majandus on ülioluline, aga totaalselt mittevajalik kui pole enam inimest ehk tarbijat! Juba enam kui nädala ei kuule kliimajutte, ei räägita süsinikuneutraalsusest, roheleppest ega palju ka Eesti metsast. See on arusaadav, sest „oma särgiga“ seonduvad tegevused on meile kõigile lähemal ja kaugemate visioonide tegemiseks ei jätku lihtsalt jõudugi. Ometi on selles rohetemaatikas ja tarbimismustrite ülevaatamises kuldvõtmeke kogu meie planeedi uueks tulevikuks. See, et miski ei ole enam endine, tähendabki seda, et aeg startida uue ökosotsiaalmajandusliku maailmapildiga on käes. Ei ole paremat aega kui praegu!

Globaalsete riskide hinnang muutus mõne päevaga

Globaalsete riskide raport [2] on hea näide selle kohta, mida vähem kui 12 kuud tagasi maailmas kõige rohkem kardeti. Allolev joonis peegeldab võimalike globaalsete riskide tõenäosust ja mõju ulatust nii, nagu aasta tagasi sellest aru saadi.

Kõrgeima mõju ja suurima tõenäosusega olid aruandes välja toodud ilmastikumuutused, loodusõnnetused, kliimakokkulepete mittetäitmine, joogiveeprobleemid ja küberrünnakud. Majanduse haavatavus, geopoliitilised nääklemised ja sotsiaalsed probleemid reas riikides olid samuti reaalse riskina välja toodud. Aga võimalust epideemia või pandeemia arenguks oli hinnatud suhteliselt madalaks. Selle tõenäosust hinnati kenasti alla keskmise ja mõju ulatust keskmise lähedale. Selgelt ei olnud me valmis selleks, kus me nüüd oleme, veel vähem selleks, kuidas sellise olukorraga edasi minna.

Tuleviku lävepakul

Suur osa maakera elanikest on üheks hetkeks tulevikus viiruse läbi elanud — kes õnnelikult, kes õnnetult. Riigid on väga suures mahus teinud finantsilisi ümberpaigutusi, palju raha on läinud toetusteks tihti ka nendesse sfääridesse, mis ei ole elutähtsad ega tooda tulevikuväärtusi. Kuna raha ei saa lõpmatult juurde trükkida (väga loodame!), siis mitmed sfäärid on kaotanud oma finantstoe, palju tuleviku jaoks olulisi spetsialiste kaotanud töö.

Et seda mahendada või miinimumi viia, on just praegu aeg vaadata sinna punkti, mis on peale SEDA, peale praegust. Tahame ju edumeelse sotsiaal-majandusliku korra taastada, loodetavasti uuel tasandil. Oleme läbi elanud ja kogenud selle, mis juhtub planeediga ja keskkonnaga siis, kui me ei pööra tähelepanu oma tarbimisharjumustele — tarbija ja nõudlus oli kuningas! See raske aeg praegu peab saama pöördepunktiks uue maailma loomisel.

Praegu ümberkorraldamise all oleva majanduse abil vastavaid kompleksmeetmeid rakendades on võimalik saavutada säästva arengu ja roheleppe eesmärke palju kiiremini, kui seda oleks võimalik olnud teha järgides põhimõtteid, mis olid aktiivsed veel pool aastat tagasi. Selleks on vaja tahet – ühiskonna tahet ja üleilmselt poliitilist kokkulepet. Kriisi- ja eriolukorras (mis paljudes riikides nüüdseks kehtestatud) on muidugi raske seda temaatikat laialdaselt arusaadavaks teha ja propageerida. Aga sellest ei tohiks mööda vaadata.

Loodavaid ökosotsiaalseid majanduslikke meetmeid rakendades saaks luua aluse uut tüüpi energia- ja transporditehnoloogiate kiireks arenguks. Selles suunas liikumine peaks olema riikliku arengukava oluline osa juba täna. Tulevikutehnoloogiad eeldavad tooraine olemasolu, vastavaid teadmisi ja tootmisvõimekust ning riik peab rakendama poliitikat, mis loob eelise rohelise ja puhta tehnoloogia kasutamiseks varasema süsiniku-küllase tehnoloogia ees. Seega vajaks tulevikumaailm ehk see, mis stardib peale pandeemiat, spetsialiste ja rahalisi vahendid just nendes valdkondades.

Eesti Rooma Klubi saab siinkohal palju ära teha säästlikumate ja rohelisemate tulevikuvisioonide detailiseerimisel ja laialdasel tutvustamisel, huvigruppide kokkukutsumisel ja arutluste läbiviimisel.

Transformation is feasible! Time is just right now!

[1] Võrdluseks: äsja lõppenud I Maailmasõda oli nõudnud 10 miljonit ohvrit.

[2] Global Risk Report 2019: 14 Edition, World Economic Forum