Tags

, , , ,

Jaanipäeval 2023. Originaalartikkel || Tõlkinud Tuuli Stewart

Ka sel suvel külastas Eestimaa mitmeid paiku globaalne mõtleja ja senise majanduse promootor Gunter Pauli. Tema esinemised on alati oodatud, täis põnevust ja „ kastist välja“ ideid, sh spetsiifiliselt Eesti jaoks. Jagasime tema külaskäigu ajal tekkinud teksti kitsas ringis. Nüüd, kus me ei räägi enam sõjast vaid sõdadest, on need mõtted saanud uue aktuaalsuse ja sestap lugemiseks kõigile, kes tahavad kaasa mõtelda.

4.–6. juunil 1979 võõrustasid Salzburgi valitsus ja UNESCO üle 100 akadeemiku ja pedagoogi, et arutada Rooma Klubile esitatud aruannet pealkirjaga “Õppimisel pole piire: inimliku lõhe ületamine [1]“. See oli minu esimene Rooma Klubi kohtumine.

Asutaja dr Aurelio Peccei külalisena kutsuti mind liituma äri- ja juhtimisüliõpilaste esindajana. Nii puutusin kokku tolle ajastu helgete ja uuenduslike mõtetega. See konverents mõjutas suuresti minu mõtlemist ja tööd veel aastakümneid. Läbi siin toimunud kohtumiste võeti mind vastu, jagasin ka oma kogemusi üliõpilasjuhina, kes soovis motiveerida ja valmistada oma sõpru ette eluaegseks karjääriks ettevõtjana ühise heaolu nimel.

Rooma Klubi oli propageerinud meie füüsilise maailma piire, suutmatust ressursse jätkusuutlikult taastada, ökosüsteemide liigset tarbimist ja hävitamist, nagu näitab Jay Forresteri (MIT) matemaatiline mudel, mille Donella Meadows võttis ilmekalt kokku Rooma Klubile esitatud aruandes “Kasvu piirid” (1972).

“Kasvu piirid” eesti keeles telli soodsalt postkasti siit

7 aastat pärast esimese aruande tellimist kutsus Klubi kokku ekspertide meeskonna, et uurida inimeste sisemisi piire, et anda meile võimalus muutustega toime tulla.

Maailm ja meie ühiskonnad on muutunud pärast selle raporti kirjutamist ja selle üle arutlemist Salzburgi Residenzi barokksaalides. On selge, et haridus ja eriti kooliharidus ei ole suutnud kohanemisvajadusega sammu pidada, isegi kui kõik tunnistavad pakilist vajadust ennetada inimkonna põhimõttelisi muutusi.

Kuigi näiliselt inimkond edeneb, on see selgelt kaotamas oma positsiooni ning läbimas keskkonna-alase, sotsiaalse, kultuurilise ja eetilise, kui mitte ka eksistentsiaalse allakäigu faasi. Ühiskonnad on takerdunud vanadesse ja uutesse probleemidesse, mis on liiga keerulised, et neid praeguste analüüsi meetoditega tabada ja liiga karmid, et neid rünnata traditsiooniliste poliitikate ja strateegiatega, mis toetavad kasvu iga hinna eest.

Statistikat ei saa eitada: inimeste elutingimused on stressis, mõnes piirkonnas juba heastamise võimaluseta.

Masside uus oopium

Poliitilise ja ärijuhtimise retoorika ja tegevuse vahel on selge lõhe. Prantsuse intellektuaal Idriss Aberkane on kirjeldanud lubaduste ja isegi rahvusvaheliste kokkulepete mittejärgimist kui “Masside uut oopiumi”, parafraseerides Karl Marxi, kes algselt viitas ütlusega religioonile. Vaesus kasvab, lõhe äärmiselt rikaste ja ebainimlikult vaeste vahel kasvab kiiresti. Statistika ei jäta võimalust kahtlusteks.

Analüüsides keskkonnanäitajaid alates bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest kuni üleilmse temperatuuri tõusu ja ookeanide hapestumiseni, on jätkusuutlikkus vähenemas. Mis veelgi hullem – see kunagi populaarne teema ei kuulu poliitiliste prioriteetide hulka. See on alandatud silmakirjalikuks. Kursi parandamiseks vajalikke julgeid meetmeid töösse ei võeta. COP [2] koosolekud, kus praegu valmistutakse 28.-ks versiooniks on ainult lubadus, et püüame 2050. aastaks jõuda nullini. 27 aastat hiljem on see hämmastav. Kui maja põleb, ei saa me paika panna päevakorda, milles probleemid lahendaks järgmine põlvkond.

Inimlik lõhe

Meestel ja naistel, nagu teil ja minul, on suuri raskusi meie tegevuse tähenduse ja tagajärgede täieliku mõistmisega. Me ei mõista kollektiivselt mutatsioone, mida me looduskeskkonnas, oma elutingimustes ja elukvaliteedis tekitame. Me jätkame tootmist, tarbimist ja äraviskamist nagu tegime pool sajandit tagasi ning enamik uuendusi, mis viiksid meid loodust säilitavama elu poole, tühistatakse tagasilöögi efekti tõttu: isegi kui ühiku energiatarbimine või roheliste kasvuhoonegaaside emissioon väheneb, kasvab kogusumma jätkuvalt.

Kogukonnad, linnad ja rahvad on vastuolus reaalse maailmaga. See on inimlik lõhe (ettekujutatava ja tegeliku vahel)  – juba suur ja ometi määratud palju suuremaks muutumas, kui me seda reaalsust ümber ei pööra.

Suurenev maailma korrastamatus

Suur osa tavainimestest tunneb, kui hirmuäratav on see oht, mõistavad, et maailma üha suurenev korrastamatus ning loodusvarade tegelik või kardetud nappus, pandeemiad ja finantskriisid süvendavad poliitilisi pingeid, vallandades ühiskonnas äärmusliku polariseerumise, võimaldades samal ajal hullumeelsete mõõtmetega kontrollimatut sõjalise võimsuse koondumist. Demokraatlikult valitud parlamendid on tunnistajaks kõikumistele vasakule ja paremale, jagades hääli kümnete parteide vahel, kus jõupositsioonil olijad annavad enamusvalitsuse moodustamiseks vajalikud hääled, saades järeleandmisi, mis võõrandavad elanikkonna enamuse.

Iga riigi meeletud püüdlused oma julgeoleku järele viivad üha enama ebastabiilsuseni. Maailmast on saanud militaar-laager. Piirid on meetrite kõrgused aiad ja mered nagu Vahemeri surmatsoonid tuhandetele, kes põgenevad karmi reaalsuse ja jõhkruse eest kodus. Võidurelvastumine levib jätkuvalt suurriikidelt teistele riikidele, sealhulgas kõige vaesematele, suunates raha haridusest ja tervishoiust kaitsekulutustesse – see on eufemism “õigusrikkumiste” kulutuste kohta.

Tuumarelva tapavõimekus kasvab absurdsel tasemel ilma et oleks märke vähenemisest – kogu maailma elanikkonda saab juba mitmekordselt hävitada. Alguses oli ainult üks, kuid nüüd mitu riiki, mis keelduvad järgimast tuumarelva leviku tõkestamise aluspõhimõtteid. Ja keegi ei näi hoolivat.

Sõjavägi vs haridus

⅔ tuumarelva vabadest riikidest impordib tohutuid relva arsenale. Peaaegu pooled maailma teadlased tegelevad “kaitseprojektidega”.

  • Iga-aastased ülemaailmsed sõjalised kulutused ületasid 2022. aastal 6 miljardit USD/ päevas.
  • Kvaliteetse alghariduse pakkumise hinnanguline maksumus madala sissetulekuga riikides on 131$ lapse kohta aastas.
  • Sõjasõduri põhivarustus on 17 500 $. 

Maailm kulutab iga sõduri varustamiseks 150 korda rohkem raha, kui kulutab iga kooliealise lapse harimisele vähim arenenud riikides. 

Põhiharidusega tegelemisest keeldumine tähendab, et vastus tajutavatele sisserände ohtudele jääb üha kõrgemateks piirimüürideks ja karmimaks merekontrolliks.

Üle nurga laskmine konkurentsis püsimiseks

Me teame, et oleme kaotamas elupaika, tervist ja elukvaliteeti kuid pooldame siiski sõda. Kunagi peeti sõdu soola otsimisel. Täna on see “sool” energia, homme saab toidust ja veest kaasaegse majanduse sool. Samal ajal seisavad nn taastuvad loodusvarad silmitsi vaikse sõjaga, mida peab nende vastu meie tootmis- ja tarbimismudel, pakkudes välja edu mudeli, kus kõige konkurentsivõimelisem turul on justkui kõige odavam. Veelgi enam, me oleme andnud ülemaailmsetele korporatsioonidele loa nüdida sotsiaalseid ja ökoloogilisi nurki ning olla oma kasumilt peaaegu et maksuvaba. Globaliseerumise mudel on pigistanud kinni silmad maailma troopiliste vihmametsade kiire degradeerumise, kõrbestumise lakkamatu edenemise ning loomade ja taimede kiiresti kiireneva väljasuremise ees. Need suundumused on jätkunud aastakümneid, miski ei muutu, kui me ei muuda “odava” ärimudelit.

Uus õppiv ettevõte

Näib, et me ei tea, kuidas tugevdada omaenda ellujäämise võimet. On vaja murda nõiaringid ja seada inimkond uuesti tõusule. Vaja on täiesti uut tüüpi ettevõtlust.

Telli raamat siit!

Vajame ettevõtlust, mis loob väärtust olemasolevate ressurssidega ja vastab kõigepealt põhivajadustele, selmet rahuldada kaugele kaldunud tarbimisharjumusi. See nõuab uut õppivat ettevõtet, mille eesmärk peab olema arendada varjatud, sisimat mõistmise ja õppimise võimet nii, et kontrolli alla saaks võtta mitmel tasandil toimuvat allakäiku ja lõpuks see ümber pöörata.

Ühine hüve

Me ei pea rõhutama selle ülesande mõõtmatust. See ei tohiks meid ka heidutada. Ülemaailmset olukorda saab muuta, parandades inimeste kvaliteeti ja kodanike valmisolekut eesseisvateks radikaalseteks muutusteks. Inimesed kogu maailmas, eriti noored, tajuvad õnneks, et vaja on enamat kui lihtsat lähtestamist ja maailma elanikkonna dramaatilist vähendamist. Nende teadvus peaks andma meile julguse mitte kõhelda ja otsida uut teed ühise hüve tugevdamiseks.

Visiooni ja loovuse kasutamata ressursid

Tuleb eeldada, et inimesel on kasutamata visiooni- ja loovusressursid ning moraalsed energiad, mida saab mobiliseerida, et suunata inimkonda parema tuleviku poole. Keskmisel inimesel, isegi kui ta elab puuduses ja hämaruses, on kaasasündinud aju potentsiaal ja seega ka õppimisvõime, mida saab stimuleerida ja täiustada palju kaugemale sellest, mida kooliharidus tänapäeval saavutab. Seda nimetas Venezuela poliitik Luis Alberto Machado, kes tegi 1979. aastal Salzburgis Rooma Klubi konverentsil ettepaneku oma Intelligentsuse Edendamise Ministeeriumi osas “Õiguseks olla intelligentne“.

Õppimise verstapost

Neil põhjustel on õppimise projekt ajaliselt tundlik ja kui osutub edukaks, võib sellest saada verstapost. Üle 50 aasta oleme kuulnud provokatiivseid ja arukaid esitlusi meie piiritletud planeedi välistest piiridest, mis ahendab meie materiaalse kasvu võimalusi, mida me aga jätkuvalt eirame. Me peame vabastama sisemised piirid enda sees teadmisega, et meil on inimestena enneolematu kasvu potentsiaal, isegi õnn, kui õpime ennetama läbi uuendusliku õppimise.

Meie isikliku ja kollektiivse võimekuse parandamine

Strateegilise algatuse “Õppimisel pole piiranguid [3]” vahetu eesmärk on parandada meie individuaalset ja kollektiivset otsustus- ja valikuvõimet, et saaksime juhtida kurssi soodsa, jätkusuutliku ja tervisliku tuleviku suunas kõigile elavatele liikidele, kellega me seda planeeti jagame.

Kriitilised punktid

Me peaksime mõistma 2
kriitilist punkti:

  1. inimkond tervikuna liigub kiiresti pöördelise risttee poole, kus ei ole ruumi vigadele.
  2. peame murdma selle kasvava keerukuse ja mahajäänud mõistmise nõiaringi kuni on veel võimalik avaldada mõningast mõju ja omada mingitki kontrolli oma saatuse ja tuleviku üle.

Me peame pääsema vanglast, mille on ühiskonnale peale surunud üksikud nn eksperdid, kel on vabadus otsustada, mis on meie kõigi jaoks parim ilma arutelu või osaluseta ja seda ettekäändel, et seisame silmitsi hädaolukorraga. Maailm kannatab praegu pideva hädaolukorra käes, mille on põhjustanud peamiselt inimtegevusest tingitud katastroofid.

Soovimatus muutuda – praegu

Inimlik lõhe on vahemaa kasvava keerukuse ja meie võime vahel sellega toime tulla. On selge, et üks igavene inimlik püüdlus on olnud teadmiste täiendamine ja tegevuse täiustamine, et tulla toime keerukusega, mis suurema osa ajaloost tulenes peamiselt loodusnähtustest. Oluline erinevus tänapäeval on see, et tänapäeva keerukust põhjustab peamiselt inimtegevus, mida me ei näi soovivat muuta.

Teadmiste tipp

On sügavalt irooniline, et me seisame silmitsi korraga nii paljude probleemidega ajal, mil inimkond on oma andmete kogumise, teadmiste ja võimu tipus. Kuid teiselt planeedilt vaatlevale intelligentsele olendile näime me ilmselt absurdsed. Me arutleme tehisintellekti üle, mis ammutab oma teadmised minevikus kirjutatud lihtsatest digiteeritud hüpertekstidest. Kuidas saab see meid kunagi tuleviku poole viia või aidata meil olevikuga toime tulla?

Õppides ületama inimlikku lõhet

Pakume välja kontseptsiooni “Õppimisel pole piire”, et uurida, kuidas õppimine võib aidata seda inimlikku lõhet ületada. Õppimine tähendab teistsugust lähenemist nii teadmistele kui ka elule, mis rõhutab inimese initsiatiivi, loovust ja väärtusi. See hõlmab uute metoodikate, uute oskuste, uute hoiakute ja uue vastutustunde omandamist ja praktiseerimist, mis on vajalik dramaatiliste muutuste maailmas elamiseks. See lähenemine eemaldub praegusest liigsest tuginemisest analüüsidele, mis on selgelt viinud halvatuseni ja mida kasutavad ära eksperdid, kes on sageli ajendatud ärilistest eesmärkidest. Ei ole ühtegi märki korrigeerivast ja uuenduslikust tegevusest, mis oleks piisavalt ulatuslik, et tegelikkust muuta.

Õppides keerukusega toime tulema

Õppimine on uute olukordadega toimetulekuks valmistumise protsess.

See protsess (seega muutus) võib ilmneda teadlikult või sageli alateadlikult reaalse elu, simuleeritud või kujutletud olukordade kogemisest. Iga inimene, olenemata sellest, kas ta käib koolis või mitte, kogeb praktilist õppimise protsessi kuid me ei õpi praegu tasemel, intensiivsusel ja kiirusel, mis on vajalik praeguse elu keerukusega toime tulekuks. Kahjuks ei kutsu haridusasutused ja koolid üles meist igaüht oma kaasasündinud potentsiaali ära kasutama.

Meie kinnisideeks on endiselt selliste eksamite sooritamine, mis õpetavad mineviku tarkust, mis on fikseeritud valitsuse üksikasjalike õppeprogrammidega, mis ei jäta vabadust õpetajatele.
Me kõik peame õppima toime tulema kiirete muutustega ja see hõlmab ka minevikust ebaolulise lahti õppimist.

Õppivad inimesed ja organisatsioonid

Eristagem õppimist kooliharidusest! See ei tähenda, et me ignoreerime haridust, mis on põhiline viis ja kokku lepitud vahend õppimise tõhustamiseks, kuid muud vähem formaalsed mudelid nagu meie perekondlik taust, eakaaslaste rühmad, mentorlus, töö ja mäng, oskusteabe praktiline edastamine ja sotsiaalmeedia on õppimisel samuti olulised ja mõnikord domineerivad isegi tegurid. Lisaks väidame, et mitte ainult üksikisikud, vaid ka inimrühmad õpivad, et organisatsioonid õpivad ja et ühiskonnad saavad õppida.

Kaasaegne õppimine on ebapiisav

On fakt, et kaasaegne õppimine on ebapiisav. See aitab otseselt kaasa inimese seisundi halvenemisele ja inimliku lõhe suurenemisele.

Õppeprotsessid on kohutavalt maha jäänud ja jätavad nii üksikisikud kui ka ühiskonnad ette valmistamata globaalsetest probleemidest tulenevate väljakutsetega toime tulekuks.

Inimpotentsiaali piiratakse kunstlikult ja see on tohutult ala-kasutatud. See kõik on teravas vastuolus pedagoogide ja ajuekspertide järeldustega, kes üldjoontes nõustuvad, et õppimisel ei näi olevat praktiliselt mingeid piiranguid.

Hariduse ebaõnnestumine piirab meie suutlikkust

Kahjuks tähendab see õppimise ebaõnnestumine, et inimeste valmisolek on ülemaailmsel tasandil vähe arenenud. Õppimine on selles mõttes palju enamat kui lihtsalt järjekordne globaalne probleem: selle läbikukkumine kujutab endast probleemide põhiküsimust, sest see piirab meie võimet tegeleda kõigi teiste probleemidega, millega silmitsi seisame. Pikaajaliseks ellujäämiseks, eriti turbulentsi ja ebakindluse, muutuste või katkestuste ajal, on hädavajalik teist tüüpi õppimine kui tänane praktika. See on õppimisviis, mis võib tuua muutusi, uuenemist, ümberkorraldamist ja probleemide ümbersõnastamist – see, mida me nimetame uuenduslikuks õppimiseks.

Innovatiivne õppimine tugineb šokisündmustel

Läbi ajaloo on uuendusliku õppimise stimuleerimiseks kasutatud tavapärane valem olnud tugineda sündmuste šokile. Äkiline nappus, sissetungidest tingitud hädaolukord, ebaõnn ja katastroof on katkestanud traditsioonilise õppimise voolu ja tegutsenud – sageli valusalt, kuid tõhusalt – ülimate õpetajatena.

Isegi praegu inimkond justkui ootab jätkuvalt sündmusi ja kriise,
mis katalüüsiksid või kehtestaksid primitiivse õppimise mingi šokiga.

Šokke põhjustavad inimesed

Kuid globaalsed dilemmad, mis on inimtekkelised, toovad kaasa ühe uue ohu – et šokk võib lõppeda surmaga. See võimalus, ükskõik kui kauge see ka poleks, paljastab kõige selgemalt tavapärase õppimise kriisi: esmane sõltuvus õppimisest mitte ainult ei blokeeri uuendusliku õppimise tekkimist, vaid muudab inimkonna šoki suhtes üha haavatavamaks. Ja praegustes ülemaailmse ebakindluse tingimustes on šoki läbi õppimine katastroofi valem.

Elu muutused Maal on palju sügavamad kui lihtsalt inimliigi hävitamise võimalus sõja, massiivse tuumaõnnetuse, polaarmütside äkilise kadumise või ökosüsteemi pöördumatu hävitamise kaudu.

Isegi juhtudel, mis on vähem ohtlikud elu enda ellujäämisele, võib tuginemine reaktsioonile, kriisijuhtimisele ja isegi näiliselt kergele šokile olla ennasthävitav.

Juhtivad ja viivituse ajad

Globaalsetel väljakutsetel võivad olla ebatavaliselt pikad teostusajad ja kuna traditsioonilisel õppel on kahjuks väga pikk viivitusaeg, on uuendusliku õppe heidutamise oluline risk ja hind see, et hädavajalikud võimalused ei pruugi olla vajalikul ajal enam kättesaadavad. Katse-eksituse meetodil õppimisele omastele vigadele ei ole ruumi, kui teemaks on näiteks suured, tsentraliseeritud ja kulukad energiapaigaldised. Alternatiivsete energiaallikate tundmaõppimine peab toimuma enne, kui seda sunnivad meile peale kõrged energiahinnad, naftanappus või tuumaõnnetused.

Šoki õppimine

Tavapärane šokiõppe muster ei ole piisav, et tulla toime globaalse keerukusega, nagu me seda tunneme. Kui seda ei kontrollita, toob see tõenäoliselt kaasa ühe või mitu järgmistest tagajärgedest:

  1. Kontrolli kaotamine sündmuste ja kriiside üle toob kaasa äärmiselt kulukad šokid, millest üks võib lõppeda surmaga.
  2. Traditsioonilise õppe pikk mahajäämus tagab praktiliselt terve rea korduvate kriiside ärahoidmiseks vajalike võimaluste ohverdamise.
  3. Šokiga õppimisele omane tuginemine asjatundlikkusele ja lühikestele ajavahemikele marginaliseerib ja võõrandab üha rohkem inimesi ja mis veelgi hullem, see nõuab elanikkonnalt pimesi juhiste järgimist.
  4. Suutmatus kriisiolukorras väärtuskonflikte kiiresti lepitada toob kaasa inimväärikuse ja eneseteostuse kaotuse. On selge, et kriiside ohjamine hävitab üksikisiku ja tugevdab totalitaarset lähenemisviisi, mis ei salli teisitimõtlemist.

Kes määrab inimese seisundi?

Neist neljast eeltoodud teest ükskõik millise järgimise netotulemus on see, et inimkond jääb püsivalt sündmustest maha ja allub nii kriisi kapriisidele kui nn ekspertidele, kes võtavad kontrolli sageli varjatud tegevuskavadega. Põhiküsimus, mille see väljavaade tõstatab on see, kas inimkond saab õppida oma saatust juhtima või on need sündmused ja kriisid, mis määravad inimese seisundi.

“Õppimine piiranguteta” peamine eesmärk

Esimene ja põhiline eesmärk on inimeste ellujäämine ja ökosüsteemide taastamine, pannes looduse tagasi oma evolutsioonilisele teele ning võimaluse tekitamine, et igaüks oleks oma parim. Ellujäämine algab piisava toidu, peavarju ja tervise tagamisest. Nende vajaduste piisava rahuldamise tagamiseks on oluline uuenduslik õpe.

On aeg algatada praktiline arutelu õppimise ja inimkonna tuleviku üle, keskendudes uuendusliku õppimise kontseptsioonile. Ma ei väida, et see annab lõpliku kirjelduse õppimise kohta, mis on kohaldatav kõigis ühiskondades. Samuti ei väida ma, et innovaatiline õppimine iseenesest lahendaks ühtegi pakilist probleemi. Siiski peame tutvustama uuenduslikku õppimist kui hädavajalikku eeltingimust mistahes globaalse probleemi lahendamiseks.

*Gunter Pauli on Jaapani 2022. aasta Goi rahupreemia saaja. Ta on Sinise majanduse autor, kirjutanud 365 muinasjuttu, mille on avaldanud Hiina valitsus (tulemas on Scholastic India väljaanded) ja mis on tehtud kättesaadavaks kõigile koolilastele, et edendada uuenduslikku õpet, mis stimuleerib ettevõtlust üldise heaolu nimel.

“Sinine majandus” – aruanne Rooma Klubile on tõlgitud 55 keelde . Sh eesti keelde. Telli raamat siit!

[1] No Limits to Learning: Bridging the Human Gap

[2] Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon, mille on seaduseks võtnud ka Eesti: https://unfccc.int/cop28

[3] No Limits to Learning