21. detsembril koguneb Eesti Rooma Klubi oma aastakoosolekule. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on see vaid Klubi liikmetele ja sedagi piiratud mahtudega. Hoides mõttekoja traditsioone on ka praktiliste omaklubi asjade arutamise ja sättimise eel väike ajude virgutus, millele avapaugu annavad kaks ettekandjat samal teemal:
mis siis ikkagi juhtus/või jäi juhtumata Glasgows ÜRO Kliimakonverentsil 31. novembril ja sellele järgnenud päevadel?

---

Toimuv on meist kõigist suurem, mõjutab meid kõiki ning püüd intellektuaalselt ja materiaalselt toimuvat kontrollida on osa probleemist. Varsti juba 40 aastat probleemiga tegelemist ei ole muutnud 50 aastat tagasi „Kasvu piirides” prognoositud keskmise stsenaariumi kõveraid, seega tasub küsida, kas probleeme lahendada püüdev maailmavaade ise on probleemi lahendamiseks sobivatel alustel? Kliimakonventsiooni ümber on muutunud valdavalt sisutuks ja igavaks teatrietenduseks, millesse üha väheneva veenvusega püütakse võimude poolt usku süstida.

Kliimamuutus ja elurikka looduse (elupaikade) häving on ühe mündi kaks poolt ning neid peaks alati koos käsitlema.

Demokraatlik enamus demokraatlikes riikides ja veel vähem autokraatlike riikide juhtkonnad ei soovi materiaalsele kasvule orienteeritud ühiskonnakorralduse muutumist ega algata tõsiseltvõetavaid arutelusid alternatiivide teemal.

Mõned nopped

• Thwaites’i liustik Antarktikas mureneb, min. 65 cm merepinna tõus.
• Kas kiirmoe tööstus on muutunud – ei ole.
• Nõudlus nikli järele võib lähiajal kümnekordistuda. Nikel, Filipiinid.
• Sertifitseerimine kui valdavalt rohepesu.
• „..aastaid oodatust varem.” Korduv fraas kliimateemalistest teadusartiklitest.
• Jaak-Kristian Suti kokkuvõte Guardiani artiklist „No country has met welfare goals in past 30 years’ without putting planet at risk”.

„Rikastes riikides tuleks sügavalt järele mõelda, millal on sobiv kasutada sõna “jätkusuutlik”. Miks? Sest ühelgi riigil pole viimase 30 aasta jooksul õnnestunud rahuldada oma elanikkonna põhivajadusi ilma, et sellega poleks kaasnenud lubamatult suurt loodusvarade kasutamist.

Sellise järelduseni jõutakse ajakirjas Nature Sustainability ilmunud uuringus, milles analüüsiti 148 riiki.

Jõukad riigid ohustavad planeedi elukeskkonda ja elavad tuleviku arvelt, kuid on sellega suutnud oma elanikele tagada vaid minimaalse heaolu suurenemise. Vaesed riigid on küll elanud keskkonna taluvusvõime piirides, kuid pole samas ka suutnud tagada kõigi põhivajaduste rahuldamist.

„Enamik riike on oma elanike põhivajaduste rahuldamisele lähemal kui 30 aastat tagasi, mis on hea uudis. Halb uudis on see, et ressursse liigtarbivate riikide arv kasvab, eriti süsinikdioksiidi heitkoguste ja materjalikasutuse osas. Muret teeb avastus, et riigid kipuvad keskkonna taluvusvõimet ületama kiiremini, kui saavutavad minimaalse sotsiaalse heaolu künnise.”

Kui kauaks ja millistel eeldustel jätkub Eestis põlevkivi?

Millal on meil piisavalt?

Sisuliselt on vaja imet ehk mingit täiesti ootamatut ja kogu maailma süvatasandil muutvat sündmust.

Kas me saame aru, kui palju inimesi Eestis, teistes riikides, kogu maailmas on sedalaadi maailmavaate ja käitumisega?

Unistused. Kultuur, mis ei oska enam unistada, on kaotanud oma hinge. Kuidas meil sellega on? Mis on Eesti unistus? Rooma Klubi võiks näidata eeskuju.

Rööviku lugu.