Aastalõpu koosolek 2013. Koosoleku ülestähendus

Sissejuhatus. Tarand:

Mis ajas me elame? On veel vaid 5 päeva, kui ilma hakkab jälle valgenema. Pimeduse ja valguse vaheldumine ühendab põhjamaid kõige kõvema argumendina. Me liigume loogeldes loojangu poole, ütleb Runnel. On see nii?

Kahe aasta jooksul on teemadeks olnud:

Möödunud aastal rahvastik. Situatsioon on uus. Pole ränga nälja või kasakate- või katkujärgne olukord. Täiesti uudne on, et kõik tahavad linna ja veel säravamatesse välismaistesse linnadesse. Meile on see uus, Rootsis, Soomes juba läbitud. Oleme protsessi keskel. Kultuuri hoidmine külas pole jätkusuutlik. See kõik on endiselt suur probleem. Kaevatsi avaldus oli meie eelmise aasta panus. Muuta pole me midagi suutnud.

Tänavu: IT arengud, kliima, Rail Baltic. ITga pole sügavaid probleeme. Sellel ala Eesti töötab. On alasid, kus ei tööta. RB on asi, mis on põhjustanud rahulolematust, kuidas on tehtud. Järjekordselt ütleb valitsus – meie teame. Mis ühtlasi tähendab — teie ei tea! Mida pisem rahvas, seda enam tuleb võtta arvesse teadmisi, mis kellelgi on. Sellele on Vooglaid korduvalt ja korduvalt tähelepanu juhtinud.

ERK ei saa minna otseselt poliitiliseks. Peame olema visionäärid-futuroloogid. CoR ei lasknud 40 aasta perspektiivis eriti mööda. Naftat merest ei osatud ette näha, loodeti, et arengumaad suudavad tõusta. Viimastest on seda suutnud vaid mõned. 20 aastat kipub olema piir, kuhu võivad ulatuda tõelähedased prognoosid.

ERKle toetuse saamiseks oli katse Eesti Pangaga läbi rääkida. Pank tahaks, aga ei saa. Rumeenias näiteks on RK nagu panga osakond, pangategelased on Klubi juhtideks. Meil see kõne alla ei tule. Ju pole ka oskust pangarahvaga läbi rääkida.

Klubi peaks noorenema. Eesti rahvastik peaks noorenema.

Klubi tahab finantseerimist. Muidu ei saa tekste toota. Aga ei näe ka põhjust, miks ERK peaks hääbuma.

---

Liiv: Üks proua küsis (Euroopa Nõukogu kohta) kui palju Aafrika ja Aasia immigrante mahuks lähemal 50-l aastal kokku tuua uuele asukohamaale Eesti)? Kas ei võiks asjatundjad arvestada – kui suur (arvudes iga maakonna kohta) Eestis oleks see arv, kuidas see arv jaguneks immigrantide päritolumaadelt – mandrite kaupa?

• Millised põhimõttel jagataks immigrante eri Eesti maakondade vahel?
• Millised juriidiliselt tagatud õigused on põliselanikel oma kultuuri kaitsta (õigus olla ateist, õigus joonistada erinevates müütide kangelastest pilapilte, kõnelda Eestis eesti keelt ja lugeda-kirjutada eestikeelseid raamatuid jms).
• Kui palju oleme kohustatud alluma ümberasujate kultuurile ja tavadele? Kas peame taluma hommiku-unest äratavaid valjuhäälseid kutseid palvustele või on meil näiteks linnaplaneeringu kinnitamisel õigus nõuda oma krundi piiridesse ka varasema vaikuse säilitamist, või peab põlisrahvas taluma täiendavalt lisanduvat lärmi ja leppima hommikul öiste ärkamiste tõttu unehäirete tõttu uniselt tööleminekuga.
• Kas püsiva elukoha omandamiseks Eestis on eelnõue: kohaliku keele (eesti keele) oskus olmetasemel, elukutse omamine, mida võib kasutada tööturul tööle asumiseks või on sisserännanul õigus kohe omandada püsiv töövõimetus seoses uues riigis ja kultuuris (Eesti) sisserändaja jaoks vajaliku keele ja kultuuritasemel tundmaõppimise võimetusega.

Viimase määratlemine ei ole eriti raske: see on üsnagi sarnane praeguse püsiva töövõimetuse määramisega Eestis. Selle erinevusega, et sisserände puhul ei tohiks varjata seda delikaatse isikuandmete kaitse seaduse taha ning tuleb avalikustada eelnevalt – millistele eeltingimustele vastavad püsielanikeks pürgivad immigrandid ja nende perekonnad.

1. Bilanss on selge. EU riikide hulgas oleme keskel, kuid ikkagi miinuspaljunejad. Väikerahvale on see oht. Elukõlblikku geograafilist ruumi on meil palju, siia veel mahub. Välismaalased saaks saata siia tuhandeid oma kodanikke asustama näiteks Narvat. Tuua sinna ja naabrusse näiteks 10 tuhat pakistanlast ja venelaste-eestlaste vahekord paraneks kohe. Tuleks ületada pelgus võõraste suhtes. Kuid jutt on ikkagi linnadest, sest maal vaevalt pakistanlased kohaneksid.

Lahenduse võti on, kuidas välismaale jooksjad tagasi tuua. Pole pilti, kuidas see protsess kulgeks. Ja andmeid ka keegi ei korja.

Mardna: Räägime rahvastikupoliitikast, kuid midagi ette ei võeta.

Hint: Ajalooline meenutus. Eesti ala tühjendamine pole esmakordne mõte. Stalin polnud ainuke. 1918 Saksa okupats. ajal käisid Saksast komisjonid, kes leidsid, et siia mahuks paar miljonit sakslast. Eestlased jäänuksid mingiks alaharitud mustatöörahvaks. Ja veel mitu näidet. Ükskord kerkis isegi küsimus, kas eestlased on rassiliselt sobivad, et neid säilitada. Eesti omavalitsuse juhid teadsid, mis meid ootab, kuid meie riigimehed ei teinud teadma. Kas tänapäeva riigimehed teavad, mis kavas? Ülimaks väärtuseks on tõstetud vabadus – vabadus jalga lasta.

Toom, Aasmäe: teie katsuge ise oma öeldu kirja panna, mina pidin sellel ajal pühenduma ühele rammusale ollusele.

Aasmäe: ei uurita homoseksualismi, rasse, holokausti. Kogu raha läheb nende kaitse peale. Näiteks laps neegrilt võib saada kaasa külmatalumatuse, st. et laps jääb juba enne sündimist kodumaata. Vaatan kõike ruumiliselt. Juba meie laiusel peavad neegrid vastu seal, kus on metroo. Nad ei suuda liikuda seal, kus pole tehiskliimat. Suuri erinevusi on veel ja veel. Neid peaks teadma, aga keegi ei uuri. Peaks jõudma loosungini, et neeger on olla uhke ja hea. Oluline osa on laktaadil. Hardo, täienda seda piima kohta öeldut!

Mardna: Suusatamises on hemoglobiini ülemnorm, millega veel starti lastakse. Kui see oleks ka kergejõustikus, siis ei saakski neegrid starti.

Praeguse sündivusega me Eestit 50-60 aasta pärast püsti ei hoia. Vaja on teada, kuidas assimileerida immigrante. Ühe mehe kohta rändab välja 2 fertiilses eas naist.

Tamm: Piimasuhkur on üks keerukas probleem. Piimasuhkru (laktoosi) mitteseedimine tähendab täiskasvanuks saamist. Loodus keerab selle ensüümi aktiivsuse maha kui täiskasvanule tarbetu. Aga Põhjamere ümbruse riikide rahvad on hälbinud maailma muust rahvastikust. Neil säilib võime laktoosi seedida (resp. taluda) ka täiskasvanuna. Looduse jaoks on see kaltsiumiküsimus. Arvatakse, et selline muutus tuleneb aastatuhandete pikkusest lehmapidamisest piirkondades, kus päikest näeb vähe. Täiendav kaltsium teeb naise vaagna laiemaks, mis soodustab suurema arvu laste sünnitamist.

Toome: Tänane teema on ka, mis meie Klubist saab. Inimene, kes tahab suur inimene olla, peab mõtlema, kuidas maailma paremaks teha. ERK asutajad mõtlesid ka, kuidas Eesti arengut suunata. Et see teeks rahvale head. Me tahame kokku saada, aga meil on tunne, et tahame ka öelda, tahame mõjutada. Meil pole raha ega suurt ruumi, kuid on tunne, et tahame teha. On veel üks väärtus, mis meil on, kuid mida meie riigiisadel pole. Meil on elukogemus, on töökogemus. See on väga suur väärtus, kuid riigi juhtimisel seda ei taheta arvestada. Tunnetame immanentselt, et riigi juhid ei võta asja tõsiselt – nii nagu peaks üks riigiisa– suure mure ja vastutusega. Väga sügavalt teeb muret, et riigi juhtimisel ei taheta rääkida tõtt. Ei taheta rääkida rahvaga tõe pinnal. Käib permanentne valimisvõitlus. Viimase mootor on lubadused ehk populism. See tapab tegelikult kogu demokraatliku arengu. Populism ei toida demokraatiat.

Peaksime mõtlema oma missioonile. Mida me saame teha sellega, mis meil on – elukogemus ja tahe rääkida tõtt. Tõde on parteidele olemuslikult vastunäidustatud. Tuleb mõtelda, mis on need teemad, millega saaksime välja tulla. Meil pole raha uuringuteks, kuid sageli ujub tõde pinnal kõigile nähtaval. Mõtleme, mis võiksid olla need tõerääkimise meie teemad.

Liiv: Kas Eesti elanike tervist   lihtsalt peegeldav, arvutatav ja võrreldav indeks ei võiks olla mõõdik HAMMASTE TERVIS EESTI INIMESEL? Eesti rahvas vajaks ju terveid hambaid? Kas me ei võiks sellega alustada? N.ö. „dispanseerida“ hammaste tervislik seisund IT abil dünaamiliselt, perearstide kaasabil ja E-meditsiini kasutades?

Igal elu aasta-kümnendil (10,20,30,40 jne.)isiku täiesti tervete (või terveks parandatud!) hammaste %% kõigist hammastest. Hambaarstidega võiks täiendavalt konsulteerida: mida nemad arvavad, et tervete hammaste %% kodaniku suus oleks üldine võrreldav näitaja. Terved hambad mõjustavad oluliselt inimese kogu tervislikku enesetunnet. Sinna juurde tuua näitajaks – kui palju €€ panustatakse aastate lõikes mitte-tervete hammaste parandusele. Kui võrrelda – siis Eesti ju toetab   HIV-positiivseid, kellest enamus pole kunagi tööl käinud ja on ühiskonnale ainult koormaks. Näiteks võrrelgem väikelapse riigipoolset kuutoetust €€-des ja pensionäride hambaproteesitoetust aastas €€. Kas tite kuutoetus ja pensionäri aastatoetus pole mitte numbrites sarnased?

Toome: Kas tõsta küsimus valikutest?

Tamm: ERK on üldiselt Tallinna meeste klubi. Tarand tahtis meid rahaliselt suurelt ja radikaalselt lahendada, see oli läbi aastate esimene katse.

Tarand seletab praegust olukorda Eestis – ja miks polnud sellel katsel edu.

Tamm: Probleemiks on ikkagi ideepuudus. Klubi ei taha end ühegi poliitilise suunaga siduda. Klubi asjad on mastaapsed, me ei peaks hambaraviraha mõõduga asjadega tegelema.

Tarand: Majanduse põhijõud, monopolid, ei taha juttu kuulata.

Kaevats: Kogemuse pealt ja üksteist korrigeerides oleme suutelised küsimusi küll esitama.

Tarand: Meie rahvas pole harjunud enda eest seisma. Siiski näeme väikest nihet. Riigikogu ikkagi arutab paari rahva survel algatatud eelnõu.

Tartes: 90-ndate alguses oli võrdlemisi iseloomulik, et mingi valdkonna või tegevuse või vabaühenduse esindaja esinemine lõppes tõdemusega, et riik mind/meid ei toeta (või ei toeta piisavalt). Vahepeal taoliste sõnavõttude hulk vähenes. Ilmselt läks elu kõigil lihtsalt paremaks või saadigi riigilt rohkem – võimalik, et mõlemad tegurid toimisid. Viimastel, (masujärgsetel) aastatel on taoliste arvamusavalduste hulk taas suurenenud. Mis on aga ühine tunnus toonastel ja tänastel arvamustel, et keegi ei ütle/põhjenda sisuliselt – miks peaks riik teda toetama. Ja alati ongi küsimus – miks peab riik kedagi-midagi toetama. Lahke riik ei pea ühel hetkel enam vastu.

Tamm: Väikeriigi pidamine on üldse kallis. Kuidas seda mõistlikult teha, sellega võiksime küll tegelda.

Toome: Riik pole mingi abstraktsioon. Alati võib küsida, miks sina riiki ei toeta.

Aasmäe: Kui Eesti jõuaks 5 rikkaima riigi hulka, siis näiteks saaksid riigikogulased ½ USA presidendi palka. Väikeriik on tõhus ja paindlik, aga ainult siis, kui ta ei kopeeri suure riigi mudelit.

Vooglaid: Vahetevahel tuleb kriips alla tõmmata ja uuesti sihid määratleda. Kui sihid õiged, saab püstitada õiged eesmärgid. Tuleks kasvõi jämedalt teha mõned valikud.

Raha pole, on üks valikukoht. Kui on raha, oledki lõa otsas. Erakonnad peavad ajama valimiste rahastajate joont. CoR asutajad olid rikkad ega vajanud mingit abi. Oleks võimalik, et toetaks mingi selline org, kes poleks raha omanik – nagu näiteks Kulka. Peaksime tegema jah-ei otsuse – kas raha või mitte

Kas oleme suunatud endale, oma huvi rahuldamisele, või üritama avastada vastuolud riigis, nende põhjused jne. Kas tegeleme riigiga üldse või mingi teguriga, kasvõi hambaraviga. Naga on veel küllaga detaile, mis muudavad inimeste elu keerukaks. Või mingi laiem asi nagu sündivus. Selle peamine põhjus on tulevikuväljavaate puudumine. Võimu ja vaimu vastuolu on süvenenud. Haritlane on põlastusväärne tegelane, kelle juttu ei maksa kuulata.

Tuleks hakata tegema tekste mitte ükshaaval vaid luua jõud, mis annaks vahetpidamatult tuld. Üks pauk ei muuda midagi, pidev kahurituli küll. Kui tahame midagi saavutada, tuleb jõud ühendada ja luua strateegia.

Tarand: Laulev rev. omal ajal on jõudnud ideoloogiliselt Ukrainasse. Kas see on liiga aeglane, kas protsessidel ongi pikem ajaskaala kui inimese elu?

Vooglaid: Eestis nii hirmsat korruptsiooni pole kui Ukrainas. See on ületanud ukrainlase taluvuspiiri. Janukovitš on selle olukorra sümbol, mitte põhjus. Eestis on veel talutav, kuid halveneb kiiresti. Selleks on vaja kiiresti ette valmistada riigireform. Tuleks teha analüüs, mis Eestist on saanud ja kuidas edasi. See on ERK ülesanne.

Hint: Kõik võimud on sarnased, nii omad kui okupandid oskavad ülihästi haritlased nurka mängida. Šanss rahva ees haritlaste maine taastada on väike. Valitseb üleüldine põlastus ja viha. Tegelikult oleks intelligents ainuke, mis suudaks päästa. Kuid int. on marginaliseeritud.

Aasmäe: Pärast veebruarirev. juhtis haritlaskond Eesti vabadusse. Sama ka Laulva rev ajal. Nii et haritlaskonna osa on tsükliline. Mis faasis me praegu oleme? Paistab, et nüüd hakkab uus põlvkond tulema.

Haug: Mõnda asja võiksime teha. Oleme väga süsteemsed ja tahame saada suureks. Suurus võib väljenduda mitmeti. Ettepanek: peaksime ehk oma koosolekule kutsuma arhivaari, kes tegeleb inimeste materjalide kogumisega. Kes räägiks meile, kuidas koguda ja süstematiseerida selline materjal, mis järeltulijaile huvi pakuks. Räägiks põhimõtetest, töö peaksime muidugi igaüks ise tegema.

Kongi: Puuduvad riiklikud tulevikupoliitikad. Paneme need igaüks oma valdkonnas kirja ja anname presidendile.

Tarand: Me ilmselt jõuaksime kokkuleppele, mis on näiteks riigi valitsemise 3 suurimat viga viimase aastakümne jooksul.

Tamm: Ainsa kriteeriumina tunnustatakse kohe mõõdetavat edu. See põhimõte on viinud tuleviku arvel elamisele. Väikse riigi puhul ei piisa õpikutarkusest. Alguses on edu, kuid pärast oleme soos. Nagu Bologna kõrghariduses. Arstid ei võtnud seda ja asi töötab. Aga TTÜs on taandarengud piltlikud — on vähenenud konkurss põhierialadele, aga tohutu konkurss on ärijuhtimisele, halduses, PRs jne. Ja Bolonja ülikool ise pole seda süsteemi rakendanud.

Tarand: See on pettumus, kuidas füüsikust ülikooli rektor sellega kaasa läks. Tavaliselt analüüsivad reaalteadlased asju enne põhjaliokult.

Hint: Peame muutuma nähtavaks. Klubi liikmed, kes kirjutavad, võiksid nimele lisada“ERK liige“.

Tarand: Igaüks võib alati igale oma kirjatükile alla kirjutada „ERK liige“ Andres, kirjuta lõpulause!

Vaata ka:

1. R. Einasto ettepanek