Esinemine paneelis “Uusliberalism kõrghariduses”, ESAK10

Keel, milles räägitakse kõrgharidusest, on palju muutunud. Tänased märksõnad nii hariduses kui kõrghariduses kõlavad varasemast erinevalt: standardiseerimine, mõõdikud, plaanipärasus, võrgustumine, soorituskesksus, konkurents, kvaliteet, kontroll, projektipõhisus, meetodid, lisandunud on digipööre. See pole enam vaimsust ja haridust esindav, vaid toodangut andva asutuse sõnavara. Soome uurijad on öelnud: Ameerika ülikoolid on muutunud uurimistehasteks, kus haridus saab toodanguks ja kaubaks, õpetajad on koolitustoodete tootjad ja üliõpilastest saanud tarbijad.

Uusmanagerismi, akadeemilise kapitalismi, nagu praegu toimuvat nimetatakse, lähtekohaks tundub olevat ühiskonna ja inimese mõistmistaseme primitiviseerumine. Paljus on toimuva algeks peavoolus domineerijate inimkäsitused. Inimene täna on kui loom, materjal, toode, tööjõud, tarbija, vahend, mehhanism, automaat, (inim)kapital. Need kõik on metafoorid, mis kahandavad inimeseks olemist. Ka inimese puhul on asetunud esiplaanile tema kasutatavus, võimendunud input–output süsteemid ja printsiip, et see oleks odav. Ühiskond seevastu on projitseeritud kui globaalne turg, kui võitlus, kui masinavärk. Need käsitluslaadid ja majanduse loogikale allutatud ühiskondade jõusüsteemid on tänaseks kardinaalselt muutnud alusväärtusi, mis nähtub teravalt ka ülikoolides. Ka hariduse idee on sellisest inimpildist lähtuvana teisenenud. Sellele viidatakse palju rahvusvahelises kirjanduses – haridusest on saanud inimese varustamine kvalifikatsioonidega, mis teeksid ta kasutatavaks. Siit nn. inimkapitali mõiste.

Kui ühiskonda võiks võrdpildina vaadelda kui organismi, siis ülikoolid on ühiskonna aju – need isikud, kes juhivad, otsustavad, muudavad, toovad uusi ideid, on läbi käinud siinsed haridusprotsessid, on vääristatud sellega, mida annab teadmine ja mõtlemine, tõustes nn. metatasandile. Kuidas aga toimib aju nii radikaalselt teisenenud väärtustes täna? Milline on veel niisuguste tavapäraste akadeemiliste väärtuste kaal nagu teadmine, tõde, mõtlemine, vaimne vabadus, sisuline otsingulisus, vaimsus ja rõõm sellest? Või on see kandunud vaid üksikute kinniste uste taha?

Humanitaarteaduste närbumine on tõusmas kõneks laiemalt. Austria teadlane K. P. Liessmann ütleb oma raamatus „Theorie der Unbildung“:

Poolharidusest on saanud harimatus. Unbildung (harimatus) on vaimu kapitali­seerumise tagajärg. Täna kaovad nii haritud kodanikud kui ka õpetlased. Kõigi praeguste suundade ühine joon on viha traditsioonilise Bildungi (hariduse) idee vastu. Sest haritud inimesed on nimelt midagi muud kui funktsioneerivad mobiilsed, paindli­kud ja meeskonnatöö-võimelised kloonid, mida meelsasti nähakse hariduse tule­musena. Täna on koolid saanud elu hädavajaduste rahuldamise kohaks, kus domi­neerivad projektid, praktika, kogemused, võrgustikud. Valitseb seisukoht, et mida ei saa (kohe) praktikasse viia, pole õppimist väärt. Siit viha ainete vastu, kus kogetakse mõtlemise vorme ja harjutatakse seda: keeled, filosoofia, matemaatika, kunst, klassikaline kirjandus. Näib, nagu tunneksid moodsad ülikoolide reformijad vaid üht tõelist vaenlast: sõltumatut uurivat vaimu, mis ei seo end struktureeritud ja kontrollitud teadusega.

Miks on osutunud akadeemiliste asutuste identiteet nii nõrgaks?

Tooksin siia sisse Foucault` diskursuse kontseptsiooni, mille alusel diskursus on võim. Loeb see, millest räägitakse – see jääb kõlama ja loob omad mängureeglid. Nii tulekski nüüd küsida: mis on täna kõrgkoolides peavoolu diskursuseks? Siin on toimunud fundamentaalne nihe – võõra vaimu pealetungiga kaasnes loobumine sellest, mis on enesestmõistetavalt olnud akadeemilise tegevuse süda ja mõte ja mis on toitnud ülikoolilikke väärtusi so. sisuväärtused, sisulised arutelud, rääkimine selle mõttest ja laadist, mida oleme selle maja seinte vahele tegema tulnud ning sellega kaasnev kirg, mis ülendas ja tõstis inimest ka okupatsioonide aastail. Teadlase ethos väljendub tema siiras huvis teadmise sisude ja mõtte ilu vastu. See kadus avalike väärtuste seast või siis anti ära, võiks öelda, läätseleeme eest. Selleks läätseleemeks on hindamine ja indeksid, indekseeritavad artiklid kui kellelegi antud kvaliteedimärk, mis ei pruugi olla korrelatsioonis autentse teadusloominguga, olles siiski väline tähis. Nii nagu inkad ja maiad andsid ära oma maa ja kultuuri konkistadooridele, nähes neis jumalusi, on selleks nüüd kellegi kehtestatud formaat.

Indekseerimise ja kvantifitseerimise mõju toimis väga ruttu, üks-üks artikkel oli kõige kõvem märk, kõvem kui inimese mõtted, sisurikkus, inspireeriv jõud. Samas tahaksin näha inimest, kes on lugenud oma kolleegi mõnda 1.1. artiklit või kuulda mõnest teadusseminarist, kus selle sisu on tulnud avalikult jutuks institutsionaalsel tasandil. 1990st kuni 2000te alguseni tehti katseid äratada ellu teadusseminare, diskussioone, oma mõtete ja lugemuse tutvustamist. See kadus tasapisi. Kui ka midagi välja kuulutati, huvitusid vähesed, arutelud toimusid marginaalse tegevusena.

Toimunu instrumentaliseeriv jõud on olnud jahmatavalt tugev – respekt vaimuinimeste vastu hääbus, tasapisi kadusid eriala-autoriteedid, kui nad just ei olnud end ruttu positsioneerinud võimuhierarhiates. Õppekavasid hakati üles ehitama lähtuvana kutsestandardeist, mitte enam eriala sisemisest akadeemilisest loogikast. Selle tulem on tänaseks juba palju räägitud ülikoolide kutsekoolistumine, sest fundamentaalseid ja maailmavaatelisi teadmisi pakkuvad õppeained hakkasid taanduma oskusainete ees. Õppekavadest on kadumas teoreetiline pool, see, mis võimaldab luua üldistuse ja konteksti taju. Teadusteemadena aktsepteeritakse paljuski vaid ette antud projekte. Doktoritöö teema pole enam alustava teadlase vaba valik ja äratundmine või ühiskondlik vajadus, vaid nomenklatuurne riiklikest poliitilistest dokumentidest tuletatu, mille sõnastuses kõlab bürokraatlike keelendite metall. Tean andekaid noori, kes on sunnitud Eestist lahkuma kuivõrd siin pole võimalik soovitud teemal dissertatsiooni teha. See, mis ära anti, oli akadeemiline vabadus. Miks küll?

Peavoolu diskursuseks kujunes sisudiskursuse asemel administreerimise diskursus ehk mitmesugused reglemendid sellest, kuidas asjad on seatud, kuidas mõõta, võrrelda, arvestada, hinnata. Selle nähtuse nimi on bürokraatia. Tabelitest, reglementidest, punktidest, projektidest ja eelkõige raha vähesusest rääkimine on vallutanud kogu kõneruumi. Samas ei pruugi uurija enam teada, mis on kõrvaltoas töötava kolleegi projekti sisu. Tegelikult ta ei saagi seda teada. Kellele on vajalikud need projektid?

Teaduse sisukvaliteetide asemel sai „teadustulemuste“ indekseerimisest omakorda peavoolu diskursus, mille üheks tagajärjeks on teaduse tulemite väljaränne. Ühelt poolt on see ju õigustatud selles plaanis, et teadus on oma loomult rahvusvaheline. Teisalt, teaduse tulemused, mis oleksid olulised siinse elu ja kultuuri säilimise ja edenemise jaoks, ei jõua enam kohale ega pruugi rikastada kohalikku kultuuriruumi. Kohal ja emakeeles avaldamine ei anna punkte või siis loevad need vaid väga elitaarses mõõtkavas.

Millised on võidud ja kaotused? Praegused ETAG-i kriteeriumid on põhjustanud olukorra, kus inimene teenib (pehmetes teadustes) peamiselt omaenese imaginaarset kontot ja karjääriredelit, ent mitte teadust ega kultuuri. 2012. aastast on suletud 1917. aastast katkestusteta eri nimede all ilmunud hariduse- ja kasvatusealane erialane ajakiri (viimati Hariduse nime all). Peaaegu sada aastat oli läbi kõigi raskuste selle ilmutamiseks raha, nüüd enam mitte. Väljast sisse lastud tugevat sõltuvust tekitanud kriteeriumide tõttu on kadunud teadlase nähtavus ja mõju kohalikus kultuuriruumis, samuti omavaheline informeeritus sellest, mida üldse tehakse ning dialoog. Kas ja kuivõrd valdab õpetajaskond mõistete keelt, millega on kõneldud kasvatusest ja haridusest vastavates teadustes ajast aega? Emakeelne kirjandus, mida kasutatakse tudengite uurimistöödes, pärineb sajandi algusest, sest ka kogumike ilmutamine pole enam väärtustatud.

On viimane aeg mõtestada, mis on selle kõige hind, mida kas juba makstakse või tuleb maksma hakata. Esile kutsutud muutus, eriti ühiskonna ajus, paiskub kiirtena laiali ja puudutab paljusid sfääre. Sotsiaalfilosoof Michael Thompson on öelnud: kõrgtehnoloogilistes ühiskondades toimub ulatuslik võõrandumine kui atrofeerunud moraalne kognitsioon, kõige instrumentaliseerumine ja iseväärtuse kadu. Ehk siis – võõrandunu ei ole enam moraalne inimene. Teadja kui autoriteedi kadumine võimendab palju kõneks olnud tõejärgse ühiskonna tõenäosust.

Autoriteete, keda kuulata, vajatakse endiselt, ent praegustes tingimustes ei pruugi nad enam kohapeal tekkida.

uudismõttena tuli minister Reps septembris 2017 välja mõttega normlävendist. Sellele vastas Tiiu Kuurme ja teised haridusanalüütikud nii.