Versioon 1.0

Et Eesti kestaks: Eesti Rooma Klubi seisukohad nn jääkeldri protsessi elluviimiseks

2012. aastal said arutelud Eesti oleviku ja tuleviku üle uue hoo. Kauase peaministri erakonna rahastamisskandaal ja tõde tõrjuv vaikimisvanne päästis valla inimeste aktiivsuse, laialdase usaldamatuse, avalikud väljaastumised ja poliitilise elu avarama analüüsimise. Taasärkamise põhjused on loomulikult sügavamal kui vahetud ajendid. Rohkesti on ilmunud kriitilisi kirjutisi erakonnademokraatia kidumise, erakondade kartellistumise, valitsemiskultuuri ebademokraatlikkuse, demograafiliste arengute, tipp-poliitikute ülbe suhtlemislaadi, võimukandjate nii rahva kui opositsiooniga dialoogi pidamise võimetuse jpm teemadel. Üht ja sama Eesti elu vaadates on tõesti võimalik näha hoopis erinevaid reaalsusi ja arengutrende. Seejuures ei tohi silmast lasta asjaolu, et meie ühine ja ülene toimimiskeskkond, s.o globaliseeruv maailm ja võlakriisis föderaliseeruv Euroopa, on samuti vastuoludest tulvil. Kui kestev on Eesti, kui tugev meie suhtelise iseolemise võime? Mitte ainult lühiajalises vaid ka pikemas ajalises vaates.

Nn Jääkeldri protsess püüab kuhjunud poliitilistele probleemidele paremaid demokraatlikke lahendusi leida kahe olulise seaduse – erakonnaseaduse ja valimisseaduse – ajakohastamisega. Eesti Rooma Klubi peab selles töös vajalikuks juhinduda järgmistest põhimõtetest:

• valimiskuludel on lagi. Valijad vajavad sisulist debatti poliitiliste ideede ja erinevate arengumustrite üle, mitte kandidaatide kalleid klantspilte ja küüniliste PR-meeste poliit-tehnoloogilisi manipuleerivaid reklaamiklippe;
• riigikokku pääsevad vaid enim hääli saanud kandidaadid. Niisugune kord elavdab erakonnasisest demokraatiat ja vähendab valijate pettumust;
• poliitilise ja rahavõimu lahusus. Kui teadmata päritoluga raha lämmatab rahva tõelised vajadused ning riigimeeste targa ja missioonitundelise töö, on ühiskonna allakäik paratamatu;
• ametnike sundparteistamine on lubamatu. Parim kandidaat olulisele ametikohale teeb edaspidi ühiskonna hüvanguks parimat tööd; sunnitud liikmeksolek võimuerakonnas ainult pärsib valikut ja – demokraatlikult muutuvates tingimustes – tema tegevust;
• kandideerimisõigust kohalikel valimistel omavad erakonnad, valimisliidud ja üksikkandidaadid, riigikogu valimistel – erakonnad ja üksikkandidaadid. Üksikkandidaadi valituks osutumise tingimused tuleb muuta realistlikumaks, tema tööks riigikogus peavad olema fraktsioonidega võrreldavad tingimused. Riigikokku pääsemise lävi võiks erakondadele alaneda viielt protsendilt neljale häälte üldarvust;
• erakonnademokraatia parendamise eesmärk on erakondade maine ja nende eestvedamisel toimiva ühiskonna arengujuhtimise kõrge tase. Vaid niimoodi on lootust, et poliitikasse tulevad parimad inimesed ja avalikkus saab neid toetada nende riigimehelikus töös;

---

Erakonnaseaduse ja valimisseaduse (aga ka riigikogu töö- ja kodukorra seaduse) kohendamisest ehk piisabki demokraatia natuke paremaks toimimiseks. Tagasilöögid demokraatias on tegelikult moonutanud kogu ühiskonna arengut, pidurdanud majandustegevuse moderniseerimist. Poliitilise tegevuse eetika ja kultuur saavad lühikese aja ja samade inimestega muutuda üksnes end ilmeksimatuks pidavate ja avalikkuse usalduse kaotanud poliitikute minekuga mõneks ajaks opositsiooni.

Eesti kestmine globaalses dünaamilises maailmas ei ole iseenesestmõistetav. Selle kasuks ei tööta kindlasti tavapärane nelja-aastase valimistsükliga seotud (ärapanemise) poliitikate praktiseerimine. Konkurents on Eesti poliitikas liialt allutanud võimaliku koostöö. Võtmevaldkondade jaoks on vaja erakondade üleseid, teadlaste, poliitikute ja avalikkuse koostöös koostatud arengukavasid ning eriti nende süsteemset elluviimist. Eesti arengu juhtimises puudub seni selge suunavõtt teadmusühiskonna kujundamisele. 2005. aastal Riigikogu kehtestatud vastava-suunalise strateegia Säästev Eesti 21 meetmeid riigivalitsemise vallas, sh erakondade välise, poliitiliselt sõltumatu strateegilise arengu planeerimise ühenduse (rahvusliku arenguvõrgustiku), samuti riigikogu tulevikukomisjoni loomist on majandus-fundamentalistlikud poliitikud seni täielikult eiranud.

Riigivalitsemise niisugused väärtused, hoiakud ja meetodid, mis kindlustavad Eesti kui teadmusühiskonna identiteedi, konkurentsivõime ja atraktiivsuse üleilmastumise protsessis, tulevad alles luua. Selleks tuleb leida dünaamiline tasakaal kahe küsimuse vastuste vahel:

• millist Eestit me üldse jõuame, eriti rahvastiku-arengute valgusel, pidada? ning
• milline on Eesti ühiskonna parim võimalik toimimise ja arenemise mudel?

Keskvõimu ja kohaliku omavalitsuste rivaliteet, mis on olnud „liberaalide kodusõja“ üks ilminguid, on teinud suurt kahju. Regionaalpoliitika on nõrk; kogu Eesti ei ela enam ammu. Vastutamatuse kõrge tase viitab teflon-demokraatia üha tugevnevale juurdumisele. Riigireform oma paljude alateemadega (võimufunktsioonide optimaalne jaotus, haldusterritoriaalne reform, inimeste eelistamine raamatupidamise ees, regionaalpoliitika subjektide volitused, avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteedistandardid jms) on kiireloomuline fundamentaalne ülesanne, mida saab lahendada vaid koostöös, targalt, ülemäärast politiseeritust vältides.

Ajavahemikul 2000 -2011 vähenes Eesti elanikkond 75 800 inimese võrra; kodumaal elab 889 770 eestlast. Rahvastiku vähenemine jätkub, võimekad noored lahkuvad välismaale õppima ja tööle, peredes kuhjuvad probleemid ühe abikaasa välismaal töötamise tõttu. Riigisisene migratsioon suretab ühiselu mitmes Eesti piirkonnas. Väärtuskeskkonna vähene veetlus ja atraktiivsete töökohtade vähesus ei tõmba „talente tagasi koju“. Pereühiskonna üldine kriis – madal sündivus, kõrge lahutumus, suure osa laste sünd väljaspool perekonda, pereliikme välja- ja/või pendelränne töö või kooli otsingul jms – murendab demograafilist olukorda üha sügavamalt. Riik reageerib kõigele sellele killustatult, ebajärjekindlalt, osaliselt ja jõuetult; kohati isegi rahvuste vahelist vaenu õhutades. Lisaks veel vanemahüvitise, laste- ja peretoetuste vallas lootust tapva poliitilise vastas- ja paigalseisuga. Esimene samm rahvastikupoliitika seadmisel mittevaieldavaks prioriteediks on mõistlikult jõuliste volitustega rahvastikuministri institutsiooni taastamine. Tema eestvedamisel luuakse ja viiakse ellu rahvastikustrateegia, mis seostab tervikuks pere-, haridus-, töö-, kultuuri-, rahvatervise, migratsiooni-, kodakondsus- jm poliitikad. Kodanike ja tööealiste inimeste arvu suurendamine juhitud migratsiooni teel on muutunud möödapääsmatuks.

Kaks aastakümmet domineerinud majandus-fundamentalistlik mõtteviis on ühiskonna väärtusteadvust skisofreeniliselt mürgitanud. „Riik on halb peremees“ – jah, kui riigiettevõtete nõukogudes esindavad riigi huve võimuerakondade ebapädevad parteisõdurid. Kas Eesti inimeste loodud kasumi väljavool on ainuvõimalik alternatiiv? „Madalad maksud on Eesti eduloo alus“ – ometi oleme enda tuleviku ehitamise eeskujuks seadnud kõrgemate maksudega end maailma inimväärseimaks ühiskonnaks – rahvakoduks – loonud Põhjamaad. Soome, Norra ja Rootsi on meie vabatahtlike majanduspõgenike peamised sihtmaad. Lipukirja „Kümne aastaga Euroopa viie jõukama riigi hulka“ saadab sedasama pürgimust tühjendav heaoluühiskonna madalakspanemine. Keskvalitsuse väikest võlga „kompenseerib“ erasektori kõrge, u 130% sisemajanduse koguproduktist, laenukoormus. Loodetavasti ei ole see liberaalse majandusfundamentalismi soovitud tulemus. Kõik olev ja loodav peab esmalt olema õigustatud majandusliku loogika kaudu – kultuuri rahastamise osakaal riigieelarves on viimastel aastatel vähenenud pea kaks korda, 3,65%lt 1,89%ni (viide!).

Niimoodi kaua edasi minna ei saa. Jääkeldri protsess ja Koostöökogu proovivad poliitikasse kaasata seni jõude olelenud alt üles suunatud riigimehelikku energiavoogu, et muuta ja rikastada võimuerakondade ülalt alla suunatud piiratud poliitilist panust. Saksa sotsiaalteadlane Max Weber eristas riigi juhtimises veendumus– ja vastutuseetikat. Kuni võimu hoidjate demagoogilist veendumuseetikat ei asenda võimu teostajate peremehelik vastutuseetika, ei ole rahval täit usaldust, et teda kestlikkuse teel juhitakse parimal väärikal viisil.

---

Kaks täiendust ERK tekstile „Et Eesti kestaks“

Lk 1-2 põhimõtete loetellu:

• Riigikogu palgareformi käigus tuleb kaotada hierarhiate süsteem, kuna fraktsioonide ja komisjonide esimehed ning aseesimehed teenivad lisatasu poliitilise kapitali näol (nagu Euroopa Parlamendis) ja nad ei pea saama kõrgemat palka. See pärsib normaalset poliitilist karjääri erakondades.
• Lk 2 viimane lõik, teine rida: Rahvastiku vähenemine jätkub. Valitsuse poolt avalikkuse eest varjatud andmete järgi on väljarändes ülekaalukalt noorte naiste lahkumise tõttu aastatel 2005 – 2011 jäänud Eestis sündimata 20 000 last.

Jõulud, 2012