Artikkel on kajastus EV peaministri kutsutud 13-09-2019 
kliimakonverentsist, ilmus ajalehes Postimees, 16-september-2019 

Juhan Telgmaa:

Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel käskis?

Äsja oli suurejooneline kliimakonverents. Väga vajalik teematõstatus, väga head ettekanded. Keegi ei kahtle, et oleme antropotseenis, st inimkonnast on saanud globaalsete looduslike protsesside tugev mõjutaja. Ei kahelda, et inimtegevus töötab kaasa ka kliima soojenemisele. Küsimus on vaid, mis on selle osakaal. Olgem ettevaatlikud ja võtkem tõsiselt hoiatust, et just see inimmõju osake võib olla õlekõrreks, mis kaameli selgroo murrab. Ja kuna soojenemise vastane võitlus on suuresti võitlus saastamisega ja loodusvarade säästmise eest, siis on see igal juhul mõttekas.

Puudu oli raamistav avaettekanne, mis oleks avanud nende keskmiste numbrite mõjuulatuse Eestile ja Eesti pingutuste mõju globaalselt. Teadupärast pole kliima soojenemine ühtlane, see on kiirem põhja-poolkeral. Kas selle tõttu on meile 1,5 kraadi eesmärgina mõistlik? Klimatolooge konverentsile ei kutsutud ja see teadmine jäi saamata.

Käsitluse loomulikuks raamiks võinuks olla ka Eesti enda ülesanded ÜRO säästva arengu eesmärkide täitmisel. Kliimameetmetel on seal olulisimaid rolle, kuid sotsiaalase stabiilsuse hoidmiseks peab neid käsitlema kontekstis kõigi 17 eesmärgiga. Ettekanne Rooma Klubilt kulunuks marjaks ära. Kaasata olnuks vaja ka Säästva Arengu komisjon.

Aeg oleks analüüsida kvoodikaubanduse efekti. Millise tulemuse on andnud raha, mis seal edasi-tagasi liigub, soojenemise ohjeldamisele tegelikkuses? Näeme, et see on pannud reaalsesse ohtu ühe meile 100 aastat endastmõistetava hüve – elektrienergiaga isevarustamise võime. Põxiti üle rõõmustamise kõrval peame teadma, mis see kõikides oma aspektides meile ikkagi maksab ja kuidas üleminekukahjud minimeerida. Me ei peaks kiirustama, aga veel vähem tohime rehepaplikult sabas sörkida. Pidades silmas suurimate mängijate (Hiina, India, USA jt) sammu on ka siin kindlasti mingi meie oma tempo-optimum.

Plaanitav mitšuurinlik looduse ümber kujundamine kasutu Rail Balticu ehitamiseks tarvitab musttuhat tonni fossiilkütuseid. Ka neid numbreid on vaja teada, aga seda teemat ei taheta kuidagi avalikkuse ette lasta.

Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel käskis? Eks seegi ole tõenduseks kliimateema käsitlemise fragmentaarsusele. Edu nii ei saavuta, vaja on järjepidevat süsteemsust. Loomulikuks vedajaks peaks olema Keskkonnaministeerium, aga ka see polnud konverentsi kavandamisse kaasatud.

Jah, ettekanded konverentsil olid sisukad ja andsid hulga teavet kliima soojenemise mõju erinevate aspektide kohta, kuid strateegia lihvimiseks meie Eesti jaoks kogunes materjali vähe.

Aitäh kena konverentsi eest, aga teema jääb päevakorda.