Avaldatud ka Postimees 04-04-2020

Hispaania gripp tappis 1918-20 kuni 50 miljonit inimest, Teine maailmasõda samas suurusjärgus, aga rohkem. Neid fakte suudame endale teadvustada. Aga veel ohvriterohkemaid tulevikustsenaariume, mis kirjeldavad tsivilisatsiooni kollapsit või lausa inimliigi võimalikku väljasuremist, praktiliselt mitte. See on nii raske, et sellised võimalused eralduvad mingisse argireaalsusest lahutunud mõtteregistrisse. Ka  praktilises elus väga humanistlik inimene võib sellele reageerida õlakehitusega, lisades, et võib-olla inimliik ei väärigi ellujäämist.

Ajaloolise pandeemia või sõjaga võrreldes kuulub „tsivilisatsiooni kollaps“ pigem mõne futuristliku essee või ulmefantaasia valda. Globaalriskide süngemad prognoosid on meie töömõtlemise jaoks sedavõrd ülemõõdulised, et psüühika ei käsitle neid reaalsetena. Mis siis, et need toetuvad senise inimmõtlemise kõige tõsikindlamale meetoodikale – meie loodusteaduslike teadmiste matemaatilistele ekstapolatsioonidele.

Koroonaviiruse antud kõrvakiil on olnud kainestav. Kui Hardo Pajula kujundit laenata, siis võib öelda, et globaalmõranemine leidis endale viiruse näol ootamatu reaktsioonikiirendi.  Kui me loeme tõeseks oma senised teadmised bioloogia, termodünaamika ja komplekssüsteemide (põimsüsteemide) arenguloogika osas, siis peame arvestama ka nendest tuletatud ühiskondlike ja majanduslike arenguprognoosidega. Ajalooliselt tuntuimale neist, Rooma Klubi algatusel 1972. aastal ilmunud uuringule „Kasvu piiridele“ (Limits to Growth) on hiljem järgnenud kümned üha hõlmavamad. Ja üha süngemad.

Neist lähtudes ei tohi täna enam põhiprobleemiks pidada mõnd eraldivõetavat kinnisvara-, börsi- või finantskriisi, näidet loodusliku elurikkuse hävingust või oma elukeskkonna mürgitamisest. Isegi mitte kliimamuutusi, geopoliitilisi pingeid või pandeemiapuhanguid. Need kõik on vaid tsivilisatsiooni süsteemse kriisini jõudmise sümptomid. Ajavahemikku 2020-2050 prognoositakse tööstustsivilisatsiooni komplekssuse (põimsuse) kollapsit – spontaanset ja kiiret langemist oluliselt väiksema energiasisendiga toime tuleva ühiskonnakorralduse poole. Põimsuse spontaanne langus oli ka NSVLi lagunemine, mida on samuti iseloomustatud väga kiire ja ootamatuna. Täpselt samad omadussõnad iseloomustavad tänaseid riikidevaheliste suhete teisenemisi Euroopa Liidus.

Võtmeküsimuseks saab, millisel astmel langus peatub. 

Kollapsi igal astmel hääbub mingi organiseerituse tasand.

1. astmel, finantskollapsis, kaob ühiskonna usk „asjade tavapärasesse käiku“. Tõukeks, mis selle etapi käivitas, loetakse 2008 aasta nn kinnisvarakriisi.
2. astmel, kaubanduskollapsis, kaob senine kindlus et „turg tagab kõik“. Etapi käivitajaks võib saada ka meie päevakangelane, pandeemiapuhang. Tootmis- ja tarneahelad lagunevad koos globaalse tööjaotuse ja -spetsialiseeritusega. Senise deflatsioonisurve asemel saab painajaks inflatsioon koos talongimajandusega ja kaosega monetaarsüsteemis.
3. astmel küpseb poliitiline kollaps, mis alustab lokaalsemalt tasemelt. Esmatarbekaupade nappus, sotsiaalprobleemid, avalike teenuste hääbumine ning seadusetuse levik hävitab ühiskondade usu sellesse, et „valitsus meie eest hoolitseb“. Sedamööda kuis kaob juhtstruktuuride võime toimuvat mingiski osas plaanipäraselt mõjutada, kaob ka juhtide legitiimsus kodanikkonna silmis. Paljud Eesti inimesed on selle astme piiresse ulatunud kollapsit omal nahal kogenud Nõukogude impeeriumi varingus.
4. aste tähistab sotsiaalset kollapsit. Ühiskonnas kaob usk sellesse, et „küll teised inimesed meid hädas aitavad“. Tsiviilühiskonnale omane organiseeritus kaob, elutähtsad taristud lakkavad toimimast, levib anarhia. Selleni on jõudnud enamus meile eelnenud tsivilisatsioonidest.
5. astmeni, kultuurikollapsini jõudes hülgaks massid inimliku käitumise, elamise ja olemise viisi. Indiviidide tegutsemise motiivid taanduksid kõige primitiivseimate vajaduste, reflekside ja tungide tasemele.

Protsessi kiirus sõltub paljude asjaolude koostoimest. Finantskriis võib vinduda aastakümneid (Rooma impeeriumi näitel üle sajandi). Tõsisemas pandeemialaines võivad asjad kulgeda kõigest aasta-paariga ning näiteks globaalses tuumakonfliktis läbida kõik astmed loetud päevadega.

Punnimine 1. ja 2. astme läbimise vastu oleks asjatu energiakulu, kuid 3. astmest alates tasub pingutada. Selge see, et 4. ja 5. astmeni langemise vastu tuleks seista ükskõik mis hinna eest. Oluline on, et kõigi astmete läbimine pole vältimatu. Lokaalsel tasemel, isemajandavate kogukondadena tegutsedes, on kollaps 3. astmel peatatav. Sellise lokaalravitsuse eelduseks on toimuva mõistmine ja vajaliku vastupanuvõime saavutamiseks:

1. astmel – elamine nii, et raha kasutamine poleks vältimatu (või et kogukond kasutaks omaenda raha);
2. astmel – võime enda varustamiseks kõige inimeluks hädavajalikuga perede ja kogukondade tasemel;
3. astmel – eelnevalt ette valmistatud ning asjakohaselt korraldatud kogukondlik omavalitsemine;
4. astmel – kohalikku (pärimus)kultuuri austav sidus kogukond sobivalt jagatud õiguste ja vastutusega;
5. astmel – eelnevatest summeeruv kogukonna võimekus klassikaliste inimlike vooruste säilitamiseks.

Nagu näha, on vastupanuvõime igal astmel põhirollis kogukond. See termin on jätkusuutlikkuse kõrval teine, mida ametnikud ja poliitikud viimasel ajal nii ohtralt kasutavad, et termini sisu on ähmastunud. Kollapsiga kohastumine saab toimuda kogukondades, mis on selleks organiseerunud. Nende vajadus end ise kõige esmavajalikuga varustada (vähemalt kollapsi haripunkti möödumiseni) eeldab tegutsemist maal. Hakkama saamine madaltehnoloogiliste töövahenditega eeldab pärimuskultuuri tundmist, millest saab sõna otseses mõttes meie ellujäämise õpetus. Eluterve kogukonna ühe iseloomuliku joonena näevad antropoloogid võimet omi sisevastuolusid unustades ühineda alati, kui on vaja seista väliste ohtude vastu. Seda on kirjeldatud ka „konstruktiivse paranoia kontseptsioonina“. Iga tulevikuks valmistuv kogukond vajab ühisteadvuse kujundamisel mitte rahustamist stiilis „küllap kõik saab korda“, vaid just „asjakohase sisuga paranoiat“. Kasuks tuleb kihelkondade kaupa liitude loomine, omavaheline infovahetus jms.

Keset pandeemia sarnast kriisi oleks kogukondlik organiseerumine muidugi raske.

Kriitiliste aegade üleelamine saab olema seda raskem, mida enam jõutakse enne seda lõhkuda meie elukeskkonda. Nii et ka selle tõttu tuleks Eestis vastu seista metsade rüüstamisele ja vete lagastamisele, gigantomaaniast pakatavatele ideedele hiidkaevanduste, superraudteede, hüpermetsatööstuste jms rajamiseks. Prognoositavalt nii või teisiti koomasse langeva SKP reanimeerimise nimel ära rikutud põhjavete ja looduskooslustega jääksime ilma ainsatest eelistest, mida me täna veel paljude teiste rahvastega võrreldes omame. 

Enamik muidugi ei viitsi end läbi närida keerulisest jutust tulevikustsenaariumite kohta. Selle asemel võib esitada endale mõned lihtsad küsimused, proovida neile vastata ja teha siis omad järeldused.

Näiteks küsi endalt:

• kas see mida ma ümberringi näen, on kestmisvõimeline?
• Kas samal moel jätkates saaksime veel pikalt kesta?
• Mis juhtub minu ja lähedastega, kui kogu kogu süsteem järsult peatub?
• Mis saab, kui midagi ei juhtugi, aga mina olen näinud vaeva valmistumisega ja end teiste silmis lolliks teinud?
• Mis saab siis, kui ikkagi juhtub, aga mina pole valmistunud? 

---

Mõtiskle ka selle üle, millised on eestis ressursirohked süsteemid, mis teisi süsteeme ei toeta, kuid millede ülalpidamine võib murda kaameli selja?