Eesti Rooma Klubi avatud aprillikoosolek 29. aprillil 2021 võtab ekspertide ringis üles teema “Tulevikuenergeetikast tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates“. Alusettekande tegi Kaupo Vipp. Klubi ettekandjate ja kutsutud ekspertidega tahame anda laiema pildi energeetilistele lahendustele ja näidata, et see ei ole pelgalt Eesti (või mistahes riigi/ühenduse) asi.
Kaks huvitavat klippi arutlusele tuleval teemal Paul Tammertilt:
2021. a Presidendi noore teadlase auhinna saanud Alar Konist ütleb:
energiaturg ei taga süsteemi töökindlust ja ei garanteeri ka parimat hinda. Selle tõestuseks on Texase näide (näide 1) ja väljavõtted sellest juhtumist. Kas me tahame ja oskame sellest õppida, oleks üks võimalik küsimus.
Hando SutterKaupo VippHeiti HäälAlvar SoesooTimo TatarEinari KiselKalevi KullAlar KonistMehed on kokku tulnud, et rääkida energeetika olevikust ja tulevikust.
Arutelu vundamendiks on Eesti Rooma Klubi liikme Kaupo Vippi loeng-ettekanne (allpool). Koosoleku aines hõlmab ettekandes ajavahemikku 1:10.08 kuni 2:51.20. Oma mõtted on kirjas avaldanud ka Alar Konist.
ERK avalik ettekanne ON sissejuhatuseks Rooma Klubi stiilis mõttetalgule 29-04-2021
Energeetika tulevikust. Kaupo Vipp
Küsimus energeetika tulevikust tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates on tänaseks sisuliselt küsimus ÖKOLOOGIA ja ÖKONOOMIKA vastuoludeta (taas)ühendamisest. Ilma taolise ühendava vaatepunktita pole võimalik mõista probleemi olemust ja põhjuseid ega leida üksmeelt vajalike muutuste eeldustes.
Asjalikele osalejatele juba ilmunud raportid ürituse erihinnaga 12€.
Kompleksmõtleja Vipp 2019
Kaupo Vipp on Eesti Rooma Klubi liige, tuntud ja tunnustatud vabamõtleja, ERK esimese raporti ja mitme kõrgkooli tsivilisatsiooni kompleksse käsitluse õpiku autor.
Kuula Vikerraadio salvestisi “Elu pärast Google’it”: K. Vipp: Globaalne ja lokaalne
Kaupo Vipp on sõrulane, raamatute Globaalpohmelus ja Lokaalravitsus autor, Eesti Rooma Klubi liige, mõtleja ja kirjutaja.
Rooma Klubi selgitused alates 1970datest ei ole eesti lugejat palju huvitanud. Kaupo raamatud võtavad kokku Klubi raportid ja lisamaterjali ning paneb selle hästiloetavasse ja -jälgitavasse keelde. Eesti Rooma Klubis saadaval omahinnaga. Vaata ka Transformation is Feasible.
Hispaania gripp tappis 1918-20 kuni 50 miljonit inimest, Teine maailmasõda samas suurusjärgus, aga rohkem. Neid fakte suudame endale teadvustada. Aga veel ohvriterohkemaid tulevikustsenaariume, mis kirjeldavad tsivilisatsiooni kollapsit või lausa inimliigi võimalikku väljasuremist, praktiliselt mitte. See on nii raske, et sellised võimalused eralduvad mingisse argireaalsusest lahutunud mõtteregistrisse. Ka praktilises elus väga humanistlik inimene võib sellele reageerida õlakehitusega, lisades, et võib-olla inimliik ei väärigi ellujäämist.
Ajaloolise pandeemia või sõjaga võrreldes kuulub „tsivilisatsiooni kollaps“ pigem mõne futuristliku essee või ulmefantaasia valda. Globaalriskide süngemad prognoosid on meie töömõtlemise jaoks sedavõrd ülemõõdulised, et psüühika ei käsitle neid reaalsetena. Mis siis, et need toetuvad senise inimmõtlemise kõige tõsikindlamale meetoodikale – meie loodusteaduslike teadmiste matemaatilistele ekstapolatsioonidele.
Kaupo Vipp on tuntud kõneleja meedias ja rahva hulgas. Millest ta kõneleb? Ise väidab Kaupo, et ikka ühest ja samast – kuidas ellu jääda ja edasi elada.
Kui Sul on ikka veel lugemata Globaalpohmelus (mis toimub?) ja selle järjeks olev Lokaalravitsus (et kuda siis olla?), siis nüüd on hea aeg seda sirvima hakata. ERK pakub omahinnaga.
Neil päevil on palju juttu globaalsetest hädadest. Kes tahaks selle kõige taustal hingerahu säilitada, neile võiks soovitada tutvumist ametliku statistikaga. Et maailmas on näiteks üha vähem vaesust, haigusi ja sõdasid, et Eestimaal on järjest rohkem metsasid.
Positiivse toimega lugemisvarast vääriks esiletõstmist raamat „Faktitäius” (Hans Rosling). Kreedoks on, et kuigi häda ei hüüa tulles, on kokkuvõttes inimkonna käekäik aina parem. Jah, paljud peavad optimiste halvasti informeeritud pessimistideks ning on masendunud inimtsivilisatsiooni ennasthävitavast käitumisest. Nende enesetunnet võiks ehk parandada põimsüsteemide[i]arenguloogika. Kuigi see väidab, et häda siiski hüüab tulles.
„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku
konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld.
Ei ole võimalik! Sest need inimesed,
kes tulevad, on meeleheitel!“
Publitsisti ja mõtleja
Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest
kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure
elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui
elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele
ei saa enam loota?
„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.
Piir, kust tagasi ei pääse
„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.
72 tundi – selle
aja üleelamiseks soovitab Vipp
soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale
akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista
lahendust.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see
täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad
bensiini või diislit, aga kust seda
saada, kui ikka voolu pole?“
Saaremaal pole praegu mitte ühtegi
autonoomse toitesüsteemiga tanklat.
Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.
„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.
Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“
Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.
Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta
alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari
tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud
keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada
maailma ilma nendeta nüüd?
Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik
uudissõna, siis mis juhtuks selle
kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on
neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.
Plaanid varakult valmis
Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.
Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui
abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid
ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused.
Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.
Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.
Rahaga pole hädaolukorras
midagi pihta hakata, selle väärtus
on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast,
et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga
ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi
teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke
eluvõõras. „Igapäevase
elu jaoks pole tal tõesti vaja
teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.
Relvast pole palju kasu
Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi
vandaal-marodöör võib täitsa
vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui
ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.
Vipil endal püssi
varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad
aga märatsejatele tina ning peletad
nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga
armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga
jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“
hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“
Kõik see
võib näida
vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead
vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on
seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.
Vipp harrastab oma Sõrve
koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt
küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning
seemne mulda pista. Kala saab ta kätte
nii, et sumab pikkade säärikutega
vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja
tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse
laevade pealt vette,“ ütleb ta.
Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud
(neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.
Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)
Vipi teadmist mööda
leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid
enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad
elasid tormi kenasti üle,
neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“
Kes on konservikuhjaja?
Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.
Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.
Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et
elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis
asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse
enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid
konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.
You must be logged in to post a comment.