Täna sunnib kirjutama veereva lumepallina suurenev
ebaõiglus ja ebakompetentsus, mis saadab listerioosi skandaali

Avaldatud ka EPL 30. november 2019

Ebaõigluse verstapostid

Esiteks on võetud sihikule tunnustatud kalatööstuse tehas M.V. Wool, mis on 25 aasta jooksul näidanud, et Eesti oma tööstus on võimeline olema maailmatasemel, olema tulu- ja kvaliteetset toodangut toov ettevõte. See, et tooraines on leitud listeeria näitab, et kontroll ja valvsus on olemas. Ei süveneta sellesse, et ükski tehase bakterioloogiline näitaja ei ole isegi ligilähedane rangetele EL kehtestatud normidele ja on sellest mitmekordselt väiksem. Nulltolerants, mis on poliitikute poolt välja hõigatud on pehmelt öeldes asjatundmatu, sest normid sõltuvalt toodangu töötlemise etappidest. Igas tootmise etapis on oma kontroll ja normid.

Otsus, et tehase ja kogu firma tegevus on sisuliselt peatatud ja kogu laoseis tahetakse hävitada, on pretsedenditu oma rumaluse ja ebaõigluse poolest.

Teiseks – võrdse kohtlemise printsiip, mis on sootuks ära unustatud, õigemini ignoreeritud. Meil on kümneid teisi kalatööstusettevõtteid, kauplusi ja väikeettevõtjaid, milledeni VTA range kontroll pole jõudnud ja paistab, et ei kavatsegi jõuda. Selle asemel nokitakse ühte ettevõtet, mis on niigi juba nahast välja pugemas, et veel ja veel oma niigi ranget tootmisrežiimi karmistada. Proovide võtmise statistika ütleb meile ausalt, kelle väravasse palli taotakse.

85% kogu vabariigi proovidest (209 proovi 245-st) on võetud M.V. Wooli tehasest.

Ma ei ole vandenõuteooriate pooldaja, kuid tahtmatult poeb pähe kõlvatu konkurentsi mõte. Värske uudis, et listeeriabakter on leitud ka ühes lihatööstuse ettevõttes, tundub esimese pääsukesena, sest laiaulatuslik uuring toiduainetetööstuses ja poekettides toob meile tõenäoliselt veel palju üllatusi. Partnerite silmapilkne põgenemine antud lihatööstuse ettevõtte kui katku eest ei ole lahendus, vaid hüsteeriline reaktsioon, mis on üleüldise listeeria hüsteeria tagajärg. Kui nii edasi läheb, siis varsti võib tekkida kaos ja toiduainetetööstuse kollaps.

Kolmandaks – kogu infotulv oli suunatud ainut ühe kõrge ametniku vastu. Maaeluminister sai vastu päid ja jalgu, kahas teiste pattudega kaotas ka koha. Tegelikult peab see minister vastutama ainult tootmise poole eest, listeeria levik sh inimeste seas, puhangute või isegi epideemia tõkestamine ei ole maaeluministri pädevuses. Sellega peab tegelema sotsiaalministeerium oma ministri ja ametnikega. Ilmselt on näpuga näitajad sootuks unustanud või ei teadnudki, et sotsiaalministeerium on omal ajal loodud sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi liitmisega. Paistab, et tervise osa on tänaseks päris ära kukkunud. Terviseameti tagasihoidlik vaikimine on samuti arusaamatu, sest just see institutsioon on loodud meie tervise kaitseks nakkushaiguste eest.

Seoses sellega, et tervishoiusüsteem distantseerus probleemist täielikult, hakkasid epidemioloogiliste küsimustega innukalt tegelema ajakirjanikud. Armastan tegelikult väga ajakirjanikke, sest nad pole ükskõiksed, on uudishimulikud ja ei löö kandu kokku ühegi ülemuse ees.

Kui sellist asjatundjate informatsiooni ei tule, hakkavad ajakirjanikud ise juurdlema. Kuid tantsija ei saa veatult klaverit mängida ega insener kirurgilist lõikust teha. Tulemus võib olla väga dramaatiline. Nii juhtus ka praegu. Pealtnägija saadet tsiteerivad kõik, kes viitsivad ja kordavad ränki vigu, mis saates olid tehtud. Ajakirjanik ei saa teha epidemioloogilist uuringut ja oma suva järgi seostada viie aasta tagust imiku surma M.V. Wooli tehasega. Samad suvalised järeldused oli teinud ka tunnustatud ajakirjanik Vahur Kersna oma haigusest rääkides ja värskem näide – austatud Vilja Kiisler, kes nõudis M.V. Wooli esindajalt vabandust ja kaastundeavaldust kõikide listerioosi tõttu hukkunud omaste ja isegi selle vaese aastatetaguse vastsündinu ees. Ei saa nõuda vastutust ja vabandust tegude eest, mis ei ole ei uuritud ega tõestatud.

Mitte ükski listerioosijuhtum, seda enam surmaga lõppenud juhus, pole epidemioloogiliselt uuritud ega tõestatud konkreetne nakkusallikas.

Viimane verstapost ja vist kõige tähtsam – mis on meie eesmärk seoses listerioosiga? Kõik need tööstuste ja kaupluste kontrollid on tähtsad, eriti kui need on ausad ja järgivad võrdset kohtlemist. Kuid kõige tähtsam on see, et tänaseni ei ole meil olnud ühtegi puhangut ega epideemiat. See tähendab, et

on viimane aeg alustada laiaulatusliku listerioosi ennetamisega.

Kõik meditsiinitöötajad, kes on kohustatud inimesi valgustama, peavad jalad kõhu alt välja lükkama ja igal nurgal, igas lehes, iga päev raadios ja televisioonis seletama inimestele, mis nood peavad tegema, et mitte haigeks jääda. See ei ole hirmutamine. Hirmu ajas rahvale nahka kõik see eelnev vastutustundetu listeeria-hüsteeria.

Haiguse vältimise reeglid on väga lihtsad

1. Kui ostad toitu, mis ei ole kuumtöödeldud (mitte ainult kala, vaid ka liha, piimasaadused, juur- ja puuviljade segud jms), vaata säilivusaega ja järgi täpselt säilitamise, näiteks säilitustemperatuurist kinni pidamise nõudeid. Kui ei raatsi aja ületanud toidu ära visata, keeda, prae või pista ahju!
2. Korrasta ja puhasta oma külmkapp, kõik toiduained paiguta vanade heade sanitaarnormide järgi: eraldi riiulil valmistoidud, eraldi toores liha, kala jms. Sama käib ka sügavkülma riiulite kohta.
3. Ära kasuta puust lõikelauda, ohutum on plastik. Kui sul ei ole eraldi lõikelauda toore ja valmistoidu jaoks, siis pese lõikelaud iga kord hoolikalt pesemisvahendiga.
4. Kui oled rase või eakas või mingi immuunpuudulikkusega (vähiravi, HIV, muud põhjused) siis ära kasuta kuumtöötlemata toitu. See kaotus toidulaual ei ole nii suur, kui võimaliku haigestumise tagajärjed.

Viimastel nädalatel lahvatanud nn. listerioosi-skandaal näitas meile ilmekalt kas ja kuidas saab Eesti hakkama vähegi tõsisema probleemiga, mis vajab kompetentsust, otsustusvõimet ja loogilist mõtlemist.

Tekst saadetud Postimehele 30.10.2019.a.

Meeldetuletuseks – mis on listerioos, kuidas see levib ja kellele on ohtlik?

Listerioos kuulub antroponooside hulka ehk see on nakkus, mida põevad nii loomad kui ka inimene. Listerioos on oma olemuselt loodus-koldeline nakkus, mis tähendab, et selle reservuaariks on elusloodus. Inimeste sekka sattub nakkus vahetevahel, kui loomad, linnud või närilised reostavad listeeriaga inimest ümbritsevat keskkonda, tekitades inimeste seas üksikjuhtumeid või ka lokaalseid puhanguid. Eriti ohtlikud on närilised, kes oma väljaheidetega võivad nakatada nii ümbruskonda kui ka toitu ja vett.

Listeeriat võib sagedamini leida pehmete juustude (feta, bri, kamambeer), tarvitamisvalmis lihasaaduste (hot-dog, pasteet, eelvalmistatud liharoad), pastöriseerimata piima ja jahutatud mereandide seas. Listeeria tunneb ennast hästi külmkapi tingimustes ja võib seal säilida ning isegi paljuneda päevade ja nädalate kaupa, mistõttu tema levinud nimetus on ka „külmkapi mikroob“.

Kuumtöötlus ehk kuumutamine vähemalt üle 74°C muudab toiduained ohutuks, keetmisel hävib tekitaja momentaalselt.

Listerioos on harva esinev kuid ohtlik nakkus. Eriti ohtlik on see neile inimestele, kelle immuunsus on nõrgenenud: rasedad, eakad, inimesed nt HIV nakkusega. Rasedatel võib listerioos tekitada enneaegset- ja nürisünnitust. Selletõttu ei soovitata ühelgi neist langenud immuunsusega inimestel tarvitada toiduaineid, mis ei ole läbinud kuumtöötlust.

Mis ajendas mind sõna võtma selle listerioosi-saaga puhul?

Olen oma kvalifikatsiooni poolest kunagine kõrgema kategooria infektsioonist ja epidemioloog, omal ajal ka eriti ohtlike ja looduskoldeliste nakkuste osakonna juhataja tollases Tervisekaitse inspektsioonis. Kogu see ajakirjanduslik möll listerioosi ümber tekitab minus hämmingut ja soovi asjad selgeks teha tavalistele inimestele, kes on segaduses ja hirmul ohtliku nakkuse ees.

Viimaseks piisaks oli Pealtnägija saade, mis sundis viivitamatult tegutsema. Ajakirjanikud on tublid ja haaravad kinni igast kuumast teemast. Ka antud juhul oli ja on listerioosi probleem aktuaalne. Kuid viga on selles, et ajakirjanik hakkab läbi viima epidemioloogilist uuringut ehk toimingut, mis vajab erialast kompetentsi. Kuid ka see ei ole kõige hullem. On lubamatu, et võetakse ette üks perekond, kes elas viie aasta eest üle suure tragöödia, kui nad kaotasid listerioosi tõttu oodatud kaksikud. Nüüd, kui perekond sai tagasi mingisugusegi hingelise tasakaalu, kistakse lahti vana haav, seostatakse aastatetagune haigus tänase listeeria-leiuga kalatöötlemise tehases ja ärgitatakse perekonda minema tehasega kohtuteed.

Ma ei räägi eetilisest küljest, kus sensatsiooni otsingul ei halastata perekonna tunnetele. Mind häirib antud juhul see, et ükski asjatundja ei pannud asju õigesse valgusesse. Viieaastase vahemaa järel ei ole võimalik kindlaks teha, missugune toit tekitas rasedal listerioosi. Kõige väiksema tõenäosusega oli see kala, sest terve hulk muid reostatud toiduaineid võisid seda teha. Ärgitada perekonda minema kohtuteed M.V.Wooli tehase vastu on ebaõiglane nii töösturi kui ka perekonna suhtes. Tööstur saab asjatu süüdistuse, perekond saab uuesti traumeeritud kunagise õnnetuse detailse arutelu läbi. Ja mis on kõige kurvem – ükski asjapulk ei astu ei tehase ega perekonna kaitseks välja.

Kogu see möll M. V. Wooli tehase ümber kergitab tahes-tahtmatult esile vandenõuteooria ja konkurentide sepitsuste kahtluse. Sellistes tundlikes majandusharudes, nagu näiteks ka panganduses, võib üks lendu lastud sõna hävitada kogu ettevõtmise ja viia ka tublid majandajad pankrotti.

Selge see, et toiduohutus on eriti tähtis valdkond ja meie kõigi huvides on, et meie lauale jõuaks puhas ning ohutu toit ja vesi. Kuid võrdse kohtlemise põhimõte on samatähtis. Kui juba korraldada totaalne kontroll, siis juba kõikides toitlusettevõtetes, teha seda ilma kärata ja õhutamata märulit meedias. Seda enam, et kala on ohtlike toiduainete nimekirjas esikohast kaugel.

Kokkuvõtteks

Üks mõtlemapanev tähelepanek – meil on mitmeid asutusi, mis on kohustatud listeeria hüsteeriale lõpu tegema, kuid need hoiavad suu kinni ja mingit märki ei ole, et nad sisuliselt sõna võtta püüaks. Meil on Sotsiaalministeerium oma kantslerite ja asekantsleritega, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Nakkuskeskus, Tartu Ülikool oma nakkushaiguste kateedriga – need kõik vaikivad. Kas see on argus, ükskõiksus või kompetentsi puudumine jääb mõtlemisaineks.

Ainus inimene Eestis, kes teab listeeriast kõike, on professor M. Roasto – erudeeritud teadlane ja õppejõud, kuid maailmaparandajaks ta vist ei kipu.

Rahvas on hirmul ja segaduses, vaatab ehmunult kalalette, kus närtsib punane kala ja ei julge osta vaatamata dramaatiliselt langevale hinnale. Kuni listeeria möll ei vaibu, on minu soovitus:

Ostke kala julgelt, pange kohe ahju ja
sööge ohutult ning isuga niikaua, kui see on odav!