26 Sunday Sep 2010
Posted in klubi ettekanne
Tags
HARIDUS, KUTSED JA TÖÖTURG EESTIS
Heino Levald: Ettekanne Eesti Rooma Klubi koosolekul
Tööelu eelse ja aegse hariduse, kutsete ja kvalifikatsioonide ning tööturu uurimise ja tasakaalustamise alal valitseb Eestis katastroofiline olukord.
19 Thursday Nov 2009
Posted in avaldus
Tags
Eesti Rooma Klubi 19.11.2009 üldkogul väljendatud seisukohti
Millisel alusel ja milliste kriteeriumite järgi saab otsustada, kas ühiskond/ riik on jätkusuutliku arengu teel? Kuigi Eestis on olemas Riigikogu poolt 2005.a. kehtestatud Eesti jätkusuutliku arengu pikaajaline strateegia „Säästev Eesti 21”, ei ole selles seadusandja seatud reforme riigivalitsemise, demokraatia, majandusmudeli parendamise jms vallas juhtivate erakondade huvipuuduse tõttu algatatud. SE21 täitmist jälgivate indikaatorite valik on selgelt mittepiisav. Süstemaatiline akadeemiline uurimistöö selles väikese ühiskonna jaoks eksistentsiaalses vallas on olematu.
08 Sunday Mar 2009
Posted in klubi ettekanne
Tags
Heino Levald: Ettekanne Eesti Rooma Klubi juhatusele
Ettekandes on esitatud lühiülevaade tehnoökoloogiast – uuest teadusalast, millel autori visiooni kohaselt võiks olla oluline osa noosfääri ehk mõistuskeskkonna arendamisel ja selle kaudu inimkonna tulevikuprobleemide lahendamisel. Põhjalikumalt on materjal esitatud Euroülikooli õppevahendis „Tehnoökoloogia“ (2009).
Globaalse kriisi lähenemist hakati järjest selgemini tajuma möödunud sajandi keskel. Tähtis osa selle selgitamisel inimestele ja võimalike meetmete kavandamisel kriisi vältimiseks on Rooma Klubil. Ettekannetes Rooma Klubile ja paljudes muudes töödes on põhjalikult käsitletud maailma probleeme ning on esitatud prognoose, mis juhtub, kui inimkond neid ei lahenda. Vähem on töid, mis käsitlevad seda, mida tuleks teha probleemide lahendamiseks ja ähvardavate hädade ennetamiseks. Viimastel aastakümnetel on elavnenud ÜRO keskkonnakaitse alane tegevus.
Kindlasti on kõikidel vahepeal toimunud tegevustel oma osa selles, et kriisid ja katastroofid, milliseid ennustati aastatuhande vahetuseks, ei ole seni kardetud ulatuses toimunud. Kuid paraku jäävad praegused rahvusvahelised kokkulepped ja rahvuslikud programmid suhteliselt lühiaegsete strateegiate ja arengukavade koostamise tasemele, kusjuures on ette teada, et maades, kus valitseb liberaalne isearenev turumajandus, ei ole nende teostamiseks kuigi palju võimalusi. Tõkkeid nende teostamisele on ka muudes maades. Seetõttu ei saa olla kuigi kindel nende kavade mõjukuses. Vaid vähestes töödes tõdetakse, et probleemide süvapõhjused seisnevad toimiva ühiskonnakorralduse ning majandus- ja finantssüsteemi põhimõttelistes puudustes. Viimasel ajal on selliste tööde arv suurenenud, kuid piirdutakse peamiselt vaid kriitikaga. Kontseptuaalseid ettepanekuid süsteemide ja tuleviku põhimõtteliseks muutmiseks on tehtud vähe ning nendele on probleeme põhjustavates maades tugev vastuseis, nagu poliitiliste muutuste vajadusele ikka.
Erilist märkimist väärib see, et toimuvas korralduslikus tegevuses on tahaplaanile jäänud inimeste, eriti ettevõtjate ja ettevõtete töötajate teadlikkuse tõstmise tähtsus ja vajaliku õpetuse sisu mõistusliku majandamise ja looduskasutuse küsimustes. Ometi just nemad tekitavad oma egoistliku majandusliku käitumisega enamiku inimkonda ohustavaid probleeme, nemad kannatavad nende probleemide tagajärjel ning nende tulevasest tegevusest sõltub probleemide lahendamine ja ennetamine.
Möödunud aastal jõudis maailm seni suurimasse majanduskriisi. Selle paratamatus oli ette näha, kuid selle ennetamiseks ei tehtud peaaegu midagi. Maailmamajanduses valitses ja süvenes igaühe egoismil põhinev isearenemine. Viimastel aastakümnetel võimendas selle mõju ringlaenundus ja -kindlustamine ning suurriikide poolt katteta maailmaraha emiteerimine. Materiaalse sisuta finantstegevust soodustas ja kiirendas virtuaalne raharinglus. Katteta raha emiteerimine jätkub ka praegu ning võib põhjustada rahvusvahelise rahanduse ja majanduse kardetust ulatuslikuma ja pikaajalisema kokkuvarisemise. Pealegi toimub see kõik maailma elanike arvu plahvatusliku suurenemise, mitmete lokaalsete sõdade ning paljude muude järjest teravnevate poliitiliste, sotsiaalsete ja ökoloogiliste probleemide taustal, millistele ei ole soodsaid lahendusi ette näha.
Kujunenud olukorras on pea kõigile saanud selgeks, et inimkonna järjekestvuse tagamiseks on vaja inimkonna käitumist oluliselt muuta. Kuid millises suunas ja kuidas? Maailma erinevates piirkondades on muutuste vajadused erinevad. Meie jaoks on kõige tähtsam see, mis peaks toimuma arenenud turumajanduslikes maades, milliste hulka kuulume, ning ennekõike meil. Ning on tähtis, et muutused toimuksid evolutsioonilisel teel. Revolutsiooniline etapp võib tulla tahtmatult, kui evolutsiooniline areng ei õnnestu ja probleemid lähevad liiga suureks, kuid selle tulemused võivad olla hullemad, kui lähteolukord.
Autori arvates võivad vajalikud muutused toimuda vaid inimeste mõistuslikkuse tõstmise kaudu. Selle põhisisuks peavad olema teadmised sellest, kuidas ühildada füüsiline elamine, tarbimine, tootmine ja muu majandustegevus ning vaimne elu nii, et tulemuseks oleks iga inimese elukvaliteedi stabiilsus ja selline tõstmine, mille puhul on tagatud ühiskonna järjekestvus. Need teadmised peavad inimeste teadvuses jõudma veendumuse tasemele ning muutuma igapäevasteks tegevusjuhisteks. Nende omandamise protsess peab hõlmama kõiki alates üksikinimesest kuni riigijuhtideni, eriti aga ettevõtjaid ja spetsialiste ning tuleviku kavandajaid, planeerijaid ja projekteerijaid. Tootmisjuhtide ja spetsialistide teadlikkuse tõstmise tähtsusest sai autor aru oma ligi 15 aastase töö jooksul Eesti Majandusjuhtide Instituudis, kus keskkonnakaitse alase algõpetuse said selle aja jooksul kohustuslikus korras umbes 20 tuhat kursuslast ning vähemalt 400 inimest said ettevõtte keskkonnakaitse spetsialisti täiendava eriala.
Autor seisukohal, et suurema edu saavutamiseks inimeste mõistuslikkuse tõstmisel peab inimkonna jätkusuutlikkuse püüdlustel olema senisest selgem eesmärk, ning et selleks eesmärgiks peaks olema noosfääri ehk mõistusmaailma loomine. Noosfääri (noo lad – mõistus) kontseptsioonile panid üksteisest sõltumatult ja üksteist täiendavalt aluse vene geoloog akadeemik V. I. Vernadski ning prantsuse teoloog, paleontoloog ja filosoof P. Teilhard de Chardin möödunud sajandi 20-50. aastatel.
Mõistusmaailma loomine on inimeste mõistuslikkuse võimalikult kiire suurendamine ja selle mõju laiendamine kõikidele inimtegevuse liikidele. Noosfääri kontseptsiooni autorite arvates toimub mõistusmaailma loomine tegelikult juba alates tsivilisatsiooni algusest ning see on ideaalse maailma poole pürgimise lõputu protsess.
Selleks, et inimeste mõistuslikkust tõsta ja inimkond tuleks oma tuleviku probleemidega toime, on vaja arendada eesmärgipäraseid teaduslikke uuringuid ja töötada välja tuleviku korraldamise igakülgselt põhjendatud kavasid, viia sellest tulenev teave ja suhtumine asjadesse ehk mõistuslikkus iga inimeseni kasutades selleks maksimaalselt haridussüsteemi ja kaasaegse infotehnoloogia võimalusi. Kuna objektiivne tõde ei ole kunagi asjatundmatute inimeste näiliselt demokraatliku diskussiooni tulemus, vaid ausate asjatundjate poolt tehtud uuringute ja nende tulemuste teadusliku tõestuse küsimus, siis peab käesolevaks ajaks maailma vallutanud postmodernism inimeste mõistuslikkuse suurendamise käigus asenduma neomodernismiga.
Noosfääri loomine on lõputu protsess, kui seda ei lõpeta mingi kapitaalne ebaõnnestumine ja tagasilangus (siis algab tegelikult protsess uuesti) või inimkonnavälised tegurid. Selle tegevuse edu sõltub sellest, kuivõrd inimesed omandavad jätkusuutliku arengu tingimusi ja nõudeid mitte ainult peaga vaid südamega (Teilhard de Chardini väljend) ja täidavad neid mitte sunduse korras, vaid vastavalt veendumusele. Seda, milline on ideaalne olukord ja kui kaugele on inimühiskond tervikuna ja maade kaupa selles osas tegelikult jõudnud, on võimalik hinnata mitmesuguste näitajate järgi.
Võib olla, et maailma paljudes piirkondades on juba liiga hilja midagi ette võtta ning ulatuslikud katastroofid on seal kuhjunud probleemidele ainuvõimalik lahendus. Selleks, et selge perspektiiviga mõistuslik protsess toimuks kogu maailmas, tuleb see käivitada esmalt seal, kus ollakse selleks võimelised. Miks mitte Eestis – paigas, kus on ka palju muid eeldusi säilimiseks globaalse katastroofi tingimustes?
Kui jätta kõrvale mõnede inimeste ja riikide agressiivsus, mille jahutamisega tuleb maailmas kõigepealt toime tulla, võib öelda, et inimkonna jätkusuutlikkuse probleemide algpõhjuseks on kõiki hõlmav majandustegevus ning sellest tulenevate probleemide lahendamise aluseks on majandusteadus. Seetõttu peab inimeste mõistuslikkuse suurendamise programmi oluliseks osaks saama majandusteaduste arendamine ning mõistusliku majandamise alaste teadmiste taseme tõstmine ja rakendamine. On saanud selgeks, et jätkusuutliku majandamise aluseks ei saa olla omakasul põhineva liberaalse turumajanduse ainult nõudmise ja pakkumise vahekorral põhinev primitiivne teooria ja naiivne usk nähtamatu käe isereguleerivasse toimesse. Nende järgimine on võimaldanud saavutada suurt edu materiaalse tootmise ja tarbimise alal, kuid on viinud osalised muus suhtes ummikusse. On vaja loovalt edasi arendada inimkonna jätkusuutliku arengu ökonoomikat, mis on tihedalt seotud nii tehnika kui ökoloogiaga. Perspektiivis peab sellest välja kujunema tehnoökoloogia üks tähtsamaid koostisosi – noosfääri ökonoomika,
Inimkonna mõju ülejäänud maailmale ja loodusele tuleneb esmajoones sellest, et ta tekitab järjest suuremas ulatuses tehiselemente, mis täiendavad ja muudavad varasemat keskkonda. Seetõttu sobib teadusalale ja õppeainele, mis on suunatud inimkonna jätkusuutlikkuse tagamisele ning noosfääri kujundamisele ja toimimisele, nimetus TEHNOÖKOLOOGIA. Tehnoökoloogia käsitleb inimese jätkusuutliku elukeskkonna kujundamist inimese poolt. Seda väljendab teadusala ja õppeaine nimetuse algne tähendus: tehno (kr. techne – tehis, kunst, meisterlikkus) + öko (oikos – kodu, kodukoht) + loogia (logos – õpetus).
Eelpooltoodust tulenevad tehnoökoloogia järgmised määrangud:
Tehnoökoloogia lähtub sellest, et inimene on looduse võrdväärne ja võrdõiguslik osa. Mõistuskeskkonna arenedes areneb ja muutub ka inimene.
Mõistuskeskkonna kujundamine toimub samm-sammult inimeste ja organisatsioonide (sealhulgas riikide) poolt, kes juhindudes tehnoökoloogia seisukohtadest lisavad looduslikule keskkonnale tehiselemente ja reguleerivad nende suhteid nii, et inimkond ta enda tegevuse tagajärjel ei hukkuks, vaid kestaks ja inimeste elukvaliteet võimaluste piires tõuseks.
Majandusteaduse rakendamiseks tehnoökoloogias on vaja esmalt välja selgitada majandusteaduse need osad, mis on rakendatavad keskkonnakasutuse, jätkusuutliku arengu ja noosfääri ökonoomika väljatöötamisel, ning vastava põhjendusega välja jätta need osad, mis seal rakendatavad ei ole. Seejärel on vaja edasi arendada majandusteaduse neid osi, mis on ettenähtud eesmärkidel kasutatavad, sealhulgas eriti neid suundi, mis võimaldavad hinnata majandusprotsesside efektiivsust ja neid protsesse optimeerida. Esimesed sammud selles suunas on tehtud autori poolt varasemates töödes ja on esitatud Euroülikooli õppematerjali „Tehnoökoloogia“ järgmistes peatükkides
Eriti tõstaks autor esile ettepanekud tehisvarade, loodusressursside ja sotsiaalsete hüviste ühtse majandusliku hindamise ning majandusprotsesside intensiivsuse ja efektiivsuse arvutusliku hindamise ja majandusprotsesside optimeerimise alal. Need võimaldavad viia üldistatud majandustegevuse efektiivsuse hindamise ja suurendamise võimalused põhimõtteliselt samale tasemele, nagu on termodünaamilise kasuteguri osa energeetikas. Nende tulemusteni jõudis autor 1980. aastatel tegeledes loodusvarade (täpsemini põhjavete) majandusliku hindamise ja selle tulemuste võimaliku kasutamise võimalustega. See oli nõukogude majanduse jaoks täiesti uudne ja võiks öelda revolutsiooniline teema, sest Marxi tööväärtuse teooria järgi loodusvaradel väärtust polnud. Selle temaatikaga tegeles suhteliselt väike Moskva ja Tallinna teadlaste rühm ning 1990. aastal kaitsesin sel alal doktoritöö Moskva Riiklikus ülikoolis.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ja siirdumist liberaalse turumajanduse teele näis paljudele ja ka autorile, et loodusvarade majandusliku hindamise temaatika on liigne – turg paneb loodusvarade hinnad palju lihtsamini paika ning nähtamatu käsi reguleerib loodusvarade kasutamist paremini kui kohmakas plaanimajandus. Ent peagi hakkas selguma, et liberaalses turumajanduses toimiv loodusvarade turumajanduslik hinnakujundus on lühinägelik, et majanduse isereguleerimine toimub eeskätt eraettevõtete püüete alusel saada võimalikult suurt ja kiiret kasumit, et protsesside kavandamine pikemaks ajaks ja nende juhtimine on liberaalse turumajanduse tingimustes tegelikult võimatu ning et tasulise looduskasutuse majandusmehhanismi reguleeriv toime on tagasihoidlik. Süsteem ei ole mõistuslikult juhitav ning see lähendab aina uusi ajahorisondil terendavaid hädasid ja katastroofe. Sellistes tingimustes said tollased tööd, täiendatud vahepealsete kogemustega ja uute teadmistega, aktuaalse eesmärgi ja sisu.
Tehnoökonoomika põhimõtted ja jätkusuutliku arengu optimaalsed suunad jõuavad konstruktiivse teostuseni arengu pikaajalise kavandamise ja ruumilise planeerimise kaudu, seda nii kohalikul, regionaalsel ja ülemaalisel ning perspektiivis ülemaailmsel tasandil. Liberaalne isearenev turumajandus arengu pikaajalist kavandamist ja kavade kindlat täitmist ei võimalda ning seetõttu ei ole suunatud arengu alusena sobiv. Ei sobi ka kõikehõlmav nõukogulik planeerimine, mis sulgeb isearenemise võimalused. Perspektiivne on piiratud turumajandus, kusjuures vajalike piirangute iseloom, korraldus ja ulatus vajavad põhjalikku läbitöötamist ja tõenäoliselt püsivat reguleerimist vastavalt iga maa ja rahvusvahelistele vajadusele. Nende arendamisel võivad toeks olla omaaegsed demokraatliku sotsialismi teoreetilised ja praktilised arendused, mis olid 60. aastatel aluseks Tšehhoslovakkia majandusmudeli väljatöötamisel ja Eestis IME kavandamisel.
Perspektiivsete strateegiate ja arengukavade realiseerimine ruumilise planeerimise teel koos kaasnevate ohtude ja keskkonnamõjude hindamisega on suur ja tähtis probleem, mis vajab eraldi lahendamist.
On saanud ka selgeks, et mõistuslik majandussüsteem saab toimida vaid stabiilse ülemaailmse rahandussüsteemi tingimustes. Sellise rahandussüsteemi loomine ja tõrketu toimimise tagamine peab olema riikide, rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide ja ÜRO esmane kohustus.
Kõikide nimetatud eelduste ja tingimuste täitmine, mis on vajalik inimkonna jätkusuutliku arengu tagamiseks, eeldab selget ja tõhusat ettevõtete ja organisatsioonide, sealhulgas avalike asutuste juhtimist. See on võimalik vaid nende juhtimises kvaliteedijuhtimise põhimõtete ja süsteemide rakendamise teel.
26 Saturday Nov 2005
Posted in üldinfo
Tags
Aastal 1968 kogunes Roomas 36 maailmamainega teadlast ja majandusjuhti. Nende eesmärgiks oli vaba mõttevahetus, et mõista paremini kultuuriliste, poliitiliste, majanduslike ja ökoloogiliste probleemide koosmõju ühiskonna arengule. Nad võtsid käibele termini “globaalprobleemid” selle koosmõju iseloomustamiseks. Aastal 1972 avaldati Rooma Klubi esimene ettekanne “Kasvu piirid”, mis sai globaalproblemaatika klassikaliseks tekstiks. Sellest mõtlejate ringist on tänaseks saanud tunnustatud ülemaailmne foorum, kelle ideed leiavad väga ulatuslikku tähelepanu.
On möödunud aastakümneid, on vahetunud aastatuhat, ent lähtealused, millele on rajanenud Rooma Klubi raportid, on olnud õiged ja lugupidamist väärivad — humaanne ja inimsõbralik ühiskond, uute teadussaavutuste harmooniline ühendamine looduskeskkonna ja inimkonna humanistliku kogemusega.
Rooma Klubi pürgimused pälvisid tähelepanu ka Eesti erksamatelt peadelt. Globaalprobleemidest huvitusid Lembit Valt, Edgar Savisaar, Erik Terk, Arno Köörna jt. Asutati Eesti Tuleviku Kongress (ETK), mis sai Rooma Klubi mõttemaailma propageerijaks. Tormilistel üleminekuaegadel ETK tegevus rauges, sest ühiskond nõudis oma eliidilt kiireid ja kohe kasutatavaid päevapoliitilisi otsuseid.
Rooma Klubi liikmete arv ei tohi küündida üle saja. Seetõttu jääb ta alati elitaarseks ning tema võime üldsuseni jõuda piiratuks. Seda mõistes kutsus Rooma Klubi ellu oma rahvuslike ühenduste võrgustiku. Eestis haaras mõttest kinni Eesti Looduskaitse Selts (ELKS). ELKS eestvõttel kogunes algatusrühm, mille tegevuse tulemusena jõutigi Toompea lossi Valges saalis 9. jaanuaril 2001 Eesti Rooma Klubi (ERK) moodustamiseni. Selle liikmeteks registreerus üle 50 teadlase, kultuuri-, majandus- ja poliitikategelase. Presidendiks sai Ülo Vooglaid, asepresidendiks Ene Ergma. Aasta pärast tunnustas Rooma Klubi ametlikult ERK oma rahvusliku ühendusena. Sestpeale on ERK tegevus osaks üleilmse Rooma Klubi tegevusest.
ERK eesmärgiks on tuua avalikkuse Rooma Klubi käsitlused suhtestatuna Eesti kultuuriruumiga autoriteetsete teadlaste, majandus-, riigi- ja poliitikategelaste arusaamade läbi. Ei Rooma Klubi ega ERK ei sekku päevaproblemaatikasse. Küll aga väljendatakse seisukohti trendide, suundumuste, tulevikustsenaariumide kohta, võimalusel sekkutakse nende kujundamisse.
Rooma Klubi deviis on “Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt”. Rooma Klubi leiab, et inimkonna püsimajäämise otsustab, kas järgneva kahe aastakümne jooksul (kuni 2020) suudetakse üle minna säästvale (jätkusuutlikule) arengule. Seda kõige laiemas mõttes. Jah, loodusvarasid kasutatakse tempos, mis ületab nende taastekke ja saasta tuleb rohkem, kui loodus seedida jõuab. Ometi ähvardavad inimkonda kõige teravamalt konfliktid erinevate kultuuride pinnal, vastuolud teljel rikkus-vaesus – jäämägi, mille tipuks on ohjest väljunud terrorism.
Kas maailm mõistab ohte ja kas tal on tahet midagi ette võtta? Jah on. Aastal 2000 kinnitasid 150 riigipead oma allkirjadega aastaks 2015 nn. Millenniumi Eesmärgid:
Küsimus on, kuidas seda kõike saavutada. Vastuse annab Rooma Klubi, mille egiidi all on koostatud Globaalse Marshalli Plaani (GMP) nime kandev kontseptsioon. GMP sisuks on üleminek globaalsele öko-sotsiaalsele turumajandusele. Tuleb sihipäraselt kujundada protsesse globaalsel tasandil. Piltlikult väljendudes tuleb hakata ajama globaalset sisepoliitikat. Millenniumi Eesmärkide teostamine on GMP esimene etapp. Plaan ise ulatub saja aasta kaugusele. Põhjalikult on plaanist lugeda F. J. Radermacheri raamatust “Tasakaal või häving”, mis on selle teoreetiliseks aluseks. Raamat anti ERK algatusel välja ka eesti keeles.
Säästva arengu idee on ühitamatu turufundamentalismi ja raha ainuvõimuga. ERK-l kui tasakaalustatud arengu tarmukal pooldajal pole kerge Eesti võimudega ühist keelt leida. See polegi eesmärgiks.
Eesmärgiks on koondada mõjukate isikute teadmised ja visioonid näitamaks ühiskonnale teed, kuidas säilitada inimkonnale ja Eestile võimalused kesta ja kesta.
Juhan Telgmaa,
Eesti Looduskaitse Seltsi esimees,
Eesti Rooma Klubi asjaajaja
25 Friday Feb 2005
Posted in klubi ettekanne
Tags
ESTONIAN NATIONAL ASSOCIATION (EstCoR)
Hardo Aasmäe
Presented at the Conference of the National Associations of the CoR 25.02.2005
________________________________________
This discourse will not deal with contemporary problems of globalization and integration and their perspectives for coming decades. We would rather try to understand the essence of those processes in even longer perspective. As we know until now there are only two limitless phenomena – mercy of God and human stupidity. But as God does not exist, then there is only the second phenomenon, and this is in the hands of men. Decreasing human stupidity is, in turn, in the hands of intelligent men.
Globalization is not a new phenomenon in the world history. Globalization has carried the mankind forward probably since its formation. In connection with that I’ll remind you of some essential inventions.
Introduction of fire was important in two aspects: it enabled to pasteurize foodstuffs several thousand years before Louis Pasteur obtained a patent on the method. That reduced considerably falling ill with various infectious diseases. At the same time the use of fire enabled to live in colder climate. The cultivation of plants and the spread of their growing experience are also of decisive importance. This is also true about smelting metals. Or inventing a barn-dwelling – farmhouse including a barn. That invention probably belongs to the Fenno-Ugric people. That type of a farmhouse enabled grain growing in considerably northward regions where there was enough sun and rain in summer but the crops did not dry naturally. Today the same principle is practiced in grain growing industry all over the world. The number of significant inventions is much bigger, but their list is not important here. What is very important is the speed and range of spreading the innovations. That was surprisingly fast and overwhelming when considering the possibilities of the era. Those cultures that did not go along with innovations probably perished.
Consequently, globalization is not a new phenomenon. Globalization nowadays differs from the previous only by its speed and energetic power.
The same applies to integration. Again, that is not a unique phenomenon. The merger and dissipation of states has taken place in the history earlier. The cases have been both violent and peaceful. Talking about Europe we can say that in this continent three major integration can be observed during the last 2000 years.
At first, the Ancient Rome, the inland sea of what was the Mediterranean Sea. Today there is no acceptable perspective to achieve the same kind of a result. After the collapse of Ancient Rome the Holy Roman Empire accentuated in Europe for couple of hundred years. The state reached from the Mediterranean to the Black Sea. Inside and outside the state, the Catholic Church had rather great and integrative influence for Europe. During the Early Middle Ages literacy and high culture in Western and Central Europe spread via Catholic Church. The Holy Chair was often the grantor of rights and mediator in interstate relations. The next unique integral system was the Hanseatic League. It relied on the business interests of municipal towns. From Estonia Tallinn, Tartu, Viljandi and Pärnu belonged to the League. Due to resistance of Tallinn, the city of Narva could not join the League, but as Narva kept guard over its eastern border, the city possessed the Hanseatic seal of customs.
In the case of the European Union we can conditionally speak about the fourth integration. It has its historic peculiarities like all the previous ones.
Therefore we can conclude that globalization is like force majeure in history that acts firmly. But integration appears cyclically. The periods of integration alternate with the periods of dissipation. It is important to be constantly conscious about the real reasons of genesis of integration, because this helps to keep those processes vital. In the opposite case it might be as in poor marriage, where people growing older forget why they once got together, and live with each other only by inertia. And, of course, there is always nagging, spoiling each others lives and degenerating in evolution.
The separate theme is integration and democracy. In European culture they are considered to be inseparable. But things with democracy in the world are not the best.
For example, if we consider stably democratic only these states where democracy has applied without brake since 1946, only 17–18 per cent of the mankind live in the conditions of stable democracy. Under this condition only 12 states from 25 belonging to the European Union can be considered democratic, including Germany. But the question remains whether the rise of the Fifth Republic in France was democratic event or not. If we could correct statistics and take as a criterion the year 1950, then we can add India, but still it is only 30 per cent. Democracy in the world tends to be marginal phenomenon, despite the fact that democratic states have the majority of world economic power. At the same time in stable communist regimes live about the same number of people. Therefore let me be academically skeptical in this question. In the worst case 50–60 years old system can only be the application and experience of one or two generations. While being young they fought for democracy, while being old already they are at power in order to keep their ideals of youth alive. Every political system is put to the test during the crises. That is why the condition for survival of democracy is avoiding crises. At present we observe victory of democracy in the world and we have to be happy. Non-democratic environment is a threat to democracy.
Regrettably it cannot be taken for granted that democracy is fit for everybody, everywhere and in every situation. It is uncomfortable to recognize that democracy is primarily patrimony of wealthy societies. The fight for democracy in the world has not always ended with victory. At moment this system does not have economically equal competitors. But in the course of time China and Russia together may develop into a rival. For warning has to be said that in one part of the world people believed into the triumph of communism for 70 years. Europe and a part of Africa fall off from them, but that is only a quarter of all people who were experimented. Communist and non-democratic ideas have not disappeared and are vital in the world. Finally it is not clear whether all societies need democracy at all. However, democracy is the means for organizing fair life, not an end in itself.
The separate question is integration-tolerance of different cultures and societies. We know that in nature different biocoenosis sustain ecological factors differently. Some of them endure strain well, some of them are very fragile. Under too much stress they are destroyed. The same can be seen in human associations. Some very interesting people and cultures may die out if they are not protected from strong outside influence. From our point of view it is important that integral social systems obtain their evolution capacity (synergy) mainly from making use of possibilities that arises from diversity and their advancement. Unifying, vulgarizing and equalizing in everything and everywhere inevitably leads to decline. This is one of the main reasons why the Soviet Union ended up with collapse under all of our eyes.
In connection with that, rather delicate issue is the possible conflicts that associate with surpassing sustainability of different cultures. This has not been dealt with very much and I cannot firmly claim if the following is directly or indirectly related to that. Namely, the question is about ethnic cleansing. We have to admit that ethnic cleansing has been used incredibly often in Europe during the 20th century for solving or causing political problems. That list is unbelievably long in spite of common disapproval. And now, a short overview.
1. Ottoman Empire in 1915. Armenians disappear from the state. 1.5 million people are killed within month and a half.
2. The beginning of 1920ies after several Greek-Turkish wars. The Creeks of Asia Minor are sent to Greece, Turks living in Greece – to Turkey. The forced resettlement concerns about two millions people.
3. Nazi Germany and its allies in 1933 up to 1945. Millions of people were killed, primarily Slavs, Jews and Gypsies.
4. Estonia and Latvia in 1939–40. According to the secret treaty of Molotov and Ribbentrop all ethnic Germans (Baltic Germans) are sent to Germany.
5. Finland in 1940. After the Soviet-Finnish war about 400 000 Finns have to leave their home that remained on the territory united with the Soviet Union.
6. Estonia in 1939–40. Inhabitants leave Pakri Island and city of Paldiski. Those territories are occupied by the Red Army. Inhabitants can return only since 1991.
7. The Soviet Union in 1941. 2.1 million Volga Germans are deported to Kazakhstan.
8. The Soviet Union in 1944. Crimean Tatars, Chechens, Ingushetians, Cherkezs, Balkarians, Kalmykians and Karachays – deportation concerns millions of people. About half of them are executed or perish.
9. Estonia, 1944. Coastal Swedes leave before the Soviet troops march in.
10. Estonia 1944–55. Native inhabitants have to leave Narva and the territory of future city of Sillamäe. The region is closed for them because the first Soviet nuclear bombs are made from the Estonian raw material. The local population is replaced with Russians.
11. 1945–46. Germans leave the Soviet Union, Poland and Czech Republic – 6.6 millions.
12. Cyprus, 1974. After the Turkish attack Greeks and Turks change their place of residence (ab. 200 000 people).
13. The Soviet Union, 1989–90. About 400 000 Armenians leave Azerbaijan after Sumgait pogrom. 250 000 Azeris escape from Armenia and Nagorno-Karabakh.
14. The Soviet Union, 1990. Mesheti Turks were deported from the Central Asian states when Georgia did not let them back. Last year they went to the USA.
15. Ethnic cleansing in former Yugoslavia and Abkhazia at the beginning of 1990ies. Resettlement concerned millions of people.
To get the whole picture it would be necessary to add forced migration to Europe that was connected with the fall of colonial systems. This has also made millions of people to move from place to place, mainly to France, Portugal and Russia.
This picture is so impressive for such a short period, this simply cannot be a chance. If that is not somehow connected with sustainability of different cultures in integration process, the phenomenon needs to be thoroughly investigated. All that cannot be explained with stupid or human-hating political decisions. Political decisions are often the consequences, not the reasons.
Reasons for xenophobia have to be investigated thoroughly, too. Nowadays it is often treated as a phenomenon caused by lower emotions, illiteracy and racism. But these manifestations can tell us that the culture is going to reach the limits where the society is exhausting its ability to go on with the integration in the same speed or tolerate influence of foreign cultures. Maybe this is the sign to slow down and search for global solutions. Propaganda and attempts to re-form the people won’t help.
The indispensable precondition for integration is availability of highly developed nuclear states. There have to be economic regions to center around and integrate with. There has to be sufficient diversity and willingness to help to development the integral periphery. This enables to balance the system and through the growth of purchasing power the system as a whole starts to amplify economically. Periphery does not mean backwardness and poverty but rather division of labor in the whole integral system. Perspective of mutual integration of poor and undeveloped states is rather poor. The absence of highly developed nucleus generates the situation where there arises the so-called dilemma of sorgo and peanut growers. They both can specialize in their production. But this could turn out to be nonsense if transportation needed for trade is more expensive than growing both crops on the spot. In principle, this effect can influence international division of labor more generally, if the transportation prices start to grow considerably in comparison with present prices.
For successful integration the compatibility of societies and cultures is necessary. The Estonian word ‘lõimuma’ (‘to warp’) is quite exact in this sense. Warping is possible if your warp fills in your partner’s empty place and the other way round. This makes the fabric stronger and everyone maintains also its pattern. In the opposite case everyone has got the same warps and everything turns out to be meaningless.
The compatibility of cultures is far more serious than thought. In European integration sometimes we behave like in the Soviet Union. An anecdote was told then: we say Lenin but we mean the Communist Party. We say Communist Party but mean Lenin.
So we live – we say one thing but mean the other. Sometimes it seems to be like that in the European Union. If we talk about extending, common values and ideals, we, in fact, mean economic benefit and access to markets. When we talk about economy and harmonizing the economic level, some people regard it as humanitarian aid operation. Please excuse me treating the problem like an anecdote.
Even the Roman emperors tried to solve the problem of compatibility of cultures, when their state reached from Jordan to Gibraltar and Sahara desert to Scotland. To understand the seriousness of the issue, let’s take for example the tangle of Middle East. Theoretically a very good union of states can be organized there: Israel’s industrial and scientific potential could be joined with multicultural and multi-confessional Lebanon, where there are old banking traditions and good relations with Arab oil states. The eastern coast of the Mediterranean Sea and Arab oil states with Egypt will make a powerful result. But who believes in this reality today? Or let’s take the treaty of eternal friendship between the Soviet Union and China that lasted for seven years.
24 Monday Nov 2003
Posted in avaldus
Tags
Lugupeetud klubikaaslased,
Meie viimasest suurest kohtumisest eelmisel kevad-talvel on möödunud sedavõrd palju aega, et tahaks Teid teavitada Rooma Klubis toimunust meil ja mujal.
Meie Rooma Klubi uus juhatus on asunud regulaarselt tööle. Meie istungid toimuvad klubilise õhtusöögi vormis iga kuu viimasel teisipäeval restoran “Olematu Rüütel” tagakambris. Koosolekute paus oli vaid suvel kaks kuud, mil kõik inimesed võimaluse korral puhkavad. Kõik klubi liikmed, kellel võib nendel hetketel sinna kanti asja olla ja tunnevad huvi arutatava vastu, on teretulnud koosolek-õhtusöögile. Igal koosolekul on arutlusel üks korralduslik küsimus ja vahetatakse teavet Rooma Klubis toimuvast meil ja mujal.
Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et saame asuda osalema Rooma Klubi tegevuses rahvusvahelises mõttes. Seetõttu on meil aeg määratleda oma klubi põhiteema, mis vastaks ühelt poolt Eesti vajadustele ja teisalt lähtuks Rooma Klubi põhimõttest: ”Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt.”
Selle eelduseks oli meie osalemine möödunud kevadel Viinis toimunud Rooma Klubi rahvuslike assotsiatsioonide konverentsist, kus esinesime oma seisukohaga globaliseerumise küsimuses. Me tõstatasime probleemi, kus on integratsiooni ja globaliseerumise piirid. Meie tähelepanu on äratanud asjaolu, et Euroopa läbib praegu neljandat integratsiooni viimase kahe tuhande aasta jooksul. Veelgi tähelepanuväärsem on neid lahutavad desintegratsiooni perioodid. Seega kerkib õigustatud küsimus, kui kaua kestab praegu Euroopas toimuv, kui kaugele see ulatub ning millised järeldused peab sellest Eesti tegema.
Tegime ettepaneku, et järgmise Rooma Klubi rahvuslike assotsiatsioonide konverents võiks t
oimuda Eestis meie klubi korraldusel. See on leidnud soodsat vastukaja. Ajaks pakutakse 2005 aasta veebruari. Nimetatud väljakujunenud seisukoht leidis veelkord kinnitust oktoobris toimunud Rooma Klubi aastakonverentsil Ammanis, kus me samuti osalesime.
Ülal märgitust lähtudes on aeg küps viia läbi meie oma klubi konverents, kus me püüaksime leida meie jaoks kõige aktuaalsema teema, millest saaks 2005 aasta konverentsi peateema ja meiepoolne põhiettekanne. Olgu muuhulgas märgitud, et järgmine Rooma Klubi raport on teemal:”Limits of privatization“.
Asja edasiviimiseks pakub juhatus välja mõtte korraldada k.a. novembri lõpus meie klubi konverents ülaltoodud teemadel. Kõik ettepanekud nimetatud küsimuses on teretulnud.
Tervitustega,
Hardo Aasmäe
06 Monday Oct 2003
Posted in avaldus
Tags
Kolmapäeval algab Ammanis Rooma Klubi järjekordne aastakoosolek ja konverents. RK presidendi, Tema Kuningliku Kõrguse Prints El Hassan bin TALALi (Jordaania kuninga vend) kutsel lähevad sinna Eesti Rooma Klubi president Hardo AASMÄE ja peasekretär Juhan TELGMAA.
Aastakoosolekul on peale põhikirjaliste toimingute kõne all ka töös olev raport “Privatiseerimise piirid”, RK avaldused seoses vaesusega maailmas ning valmistumisega ülemaailmseks tippkohtumiseks infoühiskonna arengu küsimusis.
Kahepäevane konverents on pühendatud ühise humanistlikel väärtustel põhineva aluse leidmisele rahu ja arengu tagamisele regioonis (Terra Media, nagu nad kutsuvad), mis on just praegu teravate lahenduseta konfliktide piirkonnaks.
Põhiettekanded esitavad RK president bin TALAL, endine ÜRO peasekretär Boutros Boutros GALI ja LAV endine president, Nobeli rahupreemia laureaat, F. W. de KLERK. Analüüsitakse inimarengut Araabiamaades, võimalusi laiapinnaliseks piirkondlikuks koostööks, kodanikuühiskonna kujunemist jt. inim-mõõtmelisi pürgimusi püsiva rahu ja arengu saavutamiseks.
Eesti Rooma Klubile on see teistkordseks võimaluseks osaleda RK aastakoosolekul. Saadav teave on inspireeriv. Isiklikud kontaktid aitavad tublisti ühitada tegevust ka Eestis RK maailma-kontekstiga.
Täiendav teave: H. Aasmäe 51 344 50
Eesti Rooma Klubi on poliitikaväline mõtlejate ühendus. Selle liikmeskonda kuulub ligi 50 tippteadlast, kultuuri-ja majandustegelast, endist riigijuhti. ERK asutati kui Rooma Klubi Eesti Rahvuslik Assotsiatsioon 9. jaanuaril 2001
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.