Arvo Sirendi ettekanne Eesti Rooma Klubis, 9. aprillil 2019 

Arvo Sirendi

Olen alati alustanud mingis mõttes kas liiga vara või liiga hilja. Alustamine tulenes pigem ettevaatamatusest ja ohtude liiga vähesest märkamises. Mõnedki, kes üldse midagi n.ö endast suuremat on teinud või kes jätsid tegemata selle, on seda kahetsenud. Shaw: Kas võtad naise või ei võta – igal juhul kahetsed. XX sajandi Eesti põllumajanduse 5-köiteline lugu tuli kirjutada, sest see oli Maaliidus, ministeeriumis, toimetuse kolleegiumis, samuti sõprade, paljude põllumeeste ja kolleegidega läbi arutatud. Ise ka tahtsin seda teha. „Rahvavõimu manu, man ja mant“ – seda soovitas teha spiiker Toomas Savi. Wer schreibt, der bleibt – ütles prof Olev Saveli. Oleneb, mida kirjutada ja kuidas välja kukub.

Neist viiest köitest „Kaheharuline inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarsed opositsioone ja muid dihhotoomiaid“, millest me täna räägime, ei saa kokku panna tunni-ajalist kokkuvõtet. Teema on lai. Küll aga võib teha mõned märkused ja eelistatult laenuna võõrast tarkusest. Algul mõtlesin kirjutada paar raamatut kvintessentsist. Olemises on määrava tähendusega olemus (essents). Essentsidest olulisim on kvintessents (quinta essentia – tõlkes: viies essents, mis lisaks neljale maisele ürgelemendile – vesi, maa, õhk ja tuli – on kosmiline, taevane element – eeter, ka kui hele tuliaine). Keskaegses filosoofias oletati, et see on eriti peen element, mis määrab asjade olemuse, põhituuma, mille kaotamisel iga asi lakkab olemast see, mis ta on

Jõudu on kuulutatud ainsaks vooruseks, jõud oleks siis kõige õigustus, ilu ja võim. Ka armastus taandub siis võimutahteks ja rahuldatud vallutuseks ja, sammsammult saab sümpaatia antipaatiaks ja armastus vihkamiseks.

Näib, et kogu maailm ongi kahest poolest kokku pandud – positiivsest/negatiivsest, heast/kurjast, pimedast/valgest, tõest/valest, assimilatsioonist/dissimilatsioonist. See pole üksnes inimkonna probleem, See on pärand loomariigist, murra või lase end murda. Valeta ja peta. Mimikri, enda suureks kujutamine, värvi vahetamine keskkonda sulandumiseks. Ent looma- ja taimeriigis pole peale inimese kedagi, keda segaks kõlbeline, moraalne vastutus iseenda, teiste inimeste, looduse ja/või Looja ees.

Ent miks just kaheharuline, võib-olla siiski paljuharuline?

I.               Osa: Dihhotoomia loomus.

Olemine/mitteolemine, all/peal, enne/pärast, olevikus/minevikus, siin/seal, mina/mittemina (teine), minu/mitteminu, minu teine mina, meie/nemad. Egotsentrism kuni egoismini ja nartsissismini koos patoloogiateni. Inimene/Jumal, kas inimese näo järgi või jumala näo järgi. Keha/hing – hing ja vaim kui ainetu keha, sisu ilma aineta, taeva kingitus, mille loomus on müstiline, müütiline. Maa/taevas. Tuli/vesi. Tõde/vale, Sõda/rahu, Olla/mitte-olla Aru/arutus, Liikumine/Paigalseis. Tervik/osa, Püsivus/Muutus, mõistus ja mõistusetus, Tees/antitees kuni sünteesini. Miski/eimiski – nende filosoofiline suhe ja matemaatiline lahendus (Leibniz). Transtsendentsus/ transtsendentaalsus.

Näiteks – Araabia maailm oli eimiski. Selle sünnitas üleöö idee, inimvaim, mille nimi oli Mohammad, kelle teadvusse usaldati taevalik ilmutus. Sellest sündis kultuur, riik, maa Indiast Marokoni ja see on laienenud.

Nihilism on totaalne skeptitsism, kõige eitamine, kõik-on-mõttetu ideoloogia. Sartre järgi on ei-miski kui olematus, esitatud puuduva olemise pinnalt, veel kasutamata potentsiaalne olematus on olemise olematus. Heideggeri järgi olematus mitte pole, vaid seda eitatakse, see sünnib maailma negatsioonide kaasabil. Samuti on Tillichi järgi olematus osa võimalikust olemisest kui potentsiaalsusest, mis on veel tegelikkuses kasutamata. See on ka eksistentsialismi ja essentsialismi hoiakute vastasseis ehk väljaulatuva ja olemasoleva vastuolu.

Inimvaim, kurivaim, Püha Vaim, aja vaim, Tartu vaim, absoluutne, objektiivne või subjektiivne vaim, maailma vaim, kambavaim. Ken Wilber: Tõusev/laskuv vaimsus. Ruumiliselt paigutuselt parem/vasak, ülal/all, ees/taga.

Düaadile lisandub või saab lisada siiski mõttelise viljaka või viljatu kolmanda: lahendus, eikellegimaa, hall tsoon, kõhklus, leigus, kompromiss, konsensus, sallivus, suhtelisus, ükskõiksus, mitteteadmine, mitteteadatahtmine, valiku ehk alternatiivi puudumine, probleemi tühisuseks kuulutamine, otsustamatus, lörts, pooltõde, poolvale. Estofiilia on esitatud meil russofoobia modifikatsioonina, kuid räägitakse integratsioonist assimilatsioonini, näiva vabanemiseni russofoobia tondist. Vabaduse/orjuse vahele mahub inimkonna ajalugu. Tertium non datur. De omnibus dubitandum. Subjektivistlik kvietivism ja relativistlik konventsionalism. Disjunktiivne konjunktiiv „ kui“ ja näiteid.

Eenok Korneli raamat: „Kuldset keskteed ei ole“.

Kas siis dialektika või trialektika? Sisulist vastust mul polnud.

Pascal: Tõstke eesriie. Tehke, mis tahes, ikka tuleb kas uskuda, eitada või kahelda. Loomulik teadmatus (tabula rasa) sündides areneb õpetatud teadmatuseks kasvõi kogu maailma tarkuse omandamisel, sest selgub või kujuneb arusaamine enda mitte-midagi teadmisest, sest teadmine on vaid imeväike oaas teadmatuse hiigelkõrbes, sest iga üksik uus teadmine või vastus avas igakord ukse kümnetele uutele vastuseta küsimustele.

Budism on kesktee leidmise õpetus. Kristluses on patt ületav andestusega, kuid lõpp tähendab eshatoloogilist puhastustuld. Seda ei saa öelda zoroastrismi kohta, kus maailm on algusest lõpuni kahene ja hävineb kahesuses või selle kokkupõrkes.

• Kalevipoeg: … ainult keskmised jõuavad koju.
• Ovidius: Medio tutissimus tibi. Kesktee on sulle ohutum.
• Heine: Kui maailm lõheneb kaheks, läheb lõhe läbi luuletaja südame.
• Aristoteles: Ole oma tahte isand ja oma südametunnistuse ori.
• (Südametunnistus eri keeltes). Mõõdukus.
• Male on kokkulepitud reeglitega kahe vastasmängija koosmäng. Nagu muudki mängud.
• Binarism: millel pole vastandit, seda pole olemas või on see määratlemata. Iga asi on mõistetav oma vastandi kaudu.
• Sekkumine mittesekkumine isearengusse: Laozi ja Confucius, Voltaire ja Rousseau.
• Teise poole, kas hinge või aine eitus või vastavalt primaarsus/sekundaarsus.
• Riik/rahvas Demokraatia ja vastandite paljusus. Cramsci. Ajakirjanduse vabadus kui ühtede vabadus teiste piirangute arvel.

Suverääni vabadus (Regis voluntas suprema lex). Mõtlemise vabadus. Vaimuruum on vabaduse ruum, füüsiline ruum on paratamatuse ruum. Füüsilise ruumi vabaduse algpõhjus ja lõpptulemus on ikka vaimuruumis. Pascali järgi on ajast ja ruumist kõrgemal vaid tõde ja vabadus. „Kui ma vaatlen oma elu lühikest aega, mille eelnev ja järgnev igavik endasse imeb, seda väikest ruumi, mida ma täidan ja mis – nagu ma ise näen – mulle tundmatute ja mind mitte tundvate ruumide laotusesse vajub, tuleb mul hirm peale ja ma imestan, et ma olen siin ja mitte seal, sest ei ole mingit põhjust olla pigem siin kui seal. Ja miks just praegu ja mitte kunagi enne.“

Ramayanas kirjutatakse: See maailm on määratud igavesti kannatama vastaspaaride käes. Rahunemiseks ja õndsuseks on vaja tõusta inimloomuse vastanditest kõrgemale metatasandile ja vajadus lahendamiseks kaob. Seni, kuni selleni pole jõutud, jätkubki lootusetu kõikumine Scylla ja Charybdise vahel. Maailm pole kõlbeliselt suurem inimestest, kes selles maailmas elavad.

Oma ja laenatud ligilähedaselt samatähenduslikke sõnu: vastandus, vastuolu, vastuoksus, vasturääkivus, vastukäivus, vastukaal, vastasrindlus, vastaspoolsus … Paradoksaalsus, antonüümia, dissonants, disharmoonia, dihhotoomia, apooria, oponets, antagonislikkus, antinoomia, düaad, antipoodsus, polaarsus, konfliktsus, kontraarsus, kontrastsus, kontradiktsioon, kontravers, kontrapolaarsus, negatsioon, divergents, diferents …

Vastasseis reaalsuses on igavene, ent vaimus mõistuse tekkimisest peale, kõigis aegades ja igas ruumis.

Maurice Merleau Ponty: Fenomenoloogiline (nähtuste kirjeldamisele rajatud) maailm ei ole eelneva olemise eksplitseerimine (seletamine), vaid olemise rajamine; filosoofia ei ole eelneva tõe peegeldus, vaid, nagu kunstki, ühe tõe teostamine. Küsitakse, kuidas on see tõestus võimalik ja kas ei leidu asjades juba enne eksisteerivat Mõistust. Kuid ainus eelnevalt eksisteeriv Logos on maailm ise ja filosoofia, mis toob esile ta avaldunud eksistentsi, ei alga iseenda võimalikkusega – ta on aktuaalne või reaalne nagu maailmgi, mille osa ta on, ja ükski seletatav hüpotees ei ole selgem kui see akt ise, mille kaudu me võtame käsile tolle lõpetamata maailma, et püüda seda tervikuks muuta ja sellest mõtelda. Ratsionaalsus ei ole probleem, selle taga pole midagi tundmatut, mille olemasolu me peaksime ratsionaalsusest lähtuvalt kas deduktiivselt kindlaks määrama või induktiivselt tõestama. (deduktsioon üldiselt üksikule, eelduste tõesuse korral on järeldus tõene). Saladus võib olla, saladuse kaotamine mingi nn lahenduse abil ei tule kõne allagi, sest saladus on eespool kõiki lahendusi.

Seaduspärasused (normid) ja kõrvalekalded. Eksitused aistingu, taju, mõtlemise, mälu ja faasis, kuigi need on meie teadmise ainsaks allikaks.

Blaise Pascal: Inimene on olend täis loomupärast ekslikkust, mida suudab korvata ainult halastus. Miski ei näita talle tõde. Kõik petab teda; vähe sellest, et tema kas tõeprintsiipi – mõistus ja meeled – pole kumbki siirad, need petavad teineteist ka vastastikku. Meeled petavad mõistust väära näitlikkusega; aga seesama vingerpuss, mille nad mõistusele mängivad, tuleb neile omakorda tagasi: mõistus maksab neile kätte, Hingekired viivad meeled segadusse ja tekitavad neis ekslikke muljeid. Mõlemad valetavad ja petavad üksteise võidu.

Aberratsioon (ld aberratio) kõrvalekalle, hälve, hälbimus.Deviatsioon kui sünonüüm. Delusioon – taju häire. Aistingu ja taju hälbimine ja sellega seotud probleem. Põhjuste avastamisega, eksperimentidega, mõtlemise, analüüsi ja sünteesiga on püütud tõe jälile saada. Kas päris- või näivtõe jälile? Kord ja korratus. Prigogine – juhuslikkus või sattumuslikkus kaose jõudmisel bifurkatsioonipunkti. Bi+furca – haru, kahenemine, näiteks ka hingetoru või jõgede harunemine.

Veel aberratsioone:

Kromaatiline: kujutise ääred muutuvad vikerkaarevärviliseks (punane taevaäär päikese loojumisel, s.o polükromaatilise valguse dispersioon läätsedel, prismadel. Teada on, et see, mida silmad näevad või kõrvad kuulevad, keel maitseb, nina haistab jne – see pole välismaailma tegelikkus, vaid aistivate organite looming, kusjuures taoline kasulik loominguvõime on taeva kingitus või evolutsiooni saadus. Maailm on värvitu, helitu, maitsetu, lõhnatu jne – need loob aistiv olend. Me ei saa füüsiliste värvide või värvilahuste segamisega valget, sest iga üksik komponent on tumedam kui valge. Teatakse, et subjekt allub objektile, sest objekt on, subjekt pöördub tema poole. Objekt on aga ka taju puhul ühtlasi subjekti looming, sest subjekt määrab tingimused, milles nähtuv talle nähtuv, olgu subjekti võime empiiriline või transtsendentne, kusjuures transtsendentne rakendus on empiirilise rakenduse seisukohalt võimatu või paradoksaalne ning teostub ainult välise vägivalla puhul (Kant). Kant loetleb: tunnetusvõime, ihavõime ning mõnu- ja norutunne. Ülevuse tunne on rohkem kui see, mida me kujutlusjõuga haarata suudame (avamere üüratus, tormise mere vägevus, tähistaeva ja kosmose hoomamatus).

Võimed – passiivne meelelisus ja kolm aktiivset võimet – kujutlusjõud, aru ja mõistus.

Sfääriline: kujutise ebateravuse (dispersiooni) tekkimine pindade moonutaval kokkupuutel, kiired ei koondu kujutise tasandis ühte punkti, vaid moodustavad väikese ringikujulise laigu;

Gnoseoloogiline (fenomenoloogiline): Tunnetussüsteemi aistingulised, mõttelised ja tajulised hälbed, hullumeelsus, unenäod, hallutsinatsioonid, sundmõtted, hoiakud, eelarvamuste prevaleerimine, paranormaalne selgeltnägemine, heitlikkus, fantoomvalud amputeeritud jäsemetes ehk fantoomjäse, mida selgitatakse tõrjefenomeniga, mis jääb kinni oma püüdlustes jäsemest loobuda. Isiksuslik aeg on ebameeldiva faktiga seotud, umbisikuline voolab vabalt edasi. Möödunud olevik keeldub minevikuks saamast. Aberratsioon viitab sellele, et aju saadab valuks formeeritud signaali sinna, kus ta peaks olema, kuigi seda kohta pole mujal, kui aju enese poolt kujundatud (loodud) ruumis. Igasugune ebameeldivus tahab aina kaas tulla ja sellest on raske vabaneda;

Geomeetriline: nt kooma (asümmeetriline laiguke, mille suurus kasvab kauguse kasvades), astigmatism (ellipsi puhul kahe keskpunkti teke ringi ühe keskpunkti asemel), pildivälja kõverus ja distorsioon (kujutis on terav, kuid ei ole esemega sarnane);

Bioloogiline või geneetiline: liigi tavalisest kujust tugevasti kõrvalekalduv vorm – kromosoomi struktuuri muutus, hetero kalduvus homoseksualismile;

Eetiline: obstsöönsuste kasutamine või sotsiaalsete käitumismustrite ignoreerimine;

Religioosne: Pühadus ja selle teotus. Patt, lunastus ja piht; Jumala, absoluutide ja religioossete rituaalide, pühitsetud isikute, elu, toidu, fundamentaalsete põhimõtete jm pühadus, näiv kombekohane või päris;

Emotsionaalne: Kui suur armastus konverteeritakse sama suureks vihkamiseks, alandus konverteeritakse kättemaksuks objekti vahetusega või ilma vahetuseta. Ei ole teada, kas sellega kaasneb fermentatiivne biokeemiline muutus organismis ja mis saab rahuldusest eesmärgi muut(u)misega? Agape ja Erose vastandus;

Hermeneutiline, semantiline, semiootiline või lingvistiline: sõna tähenduse päritolu ja moodsa väljendusviisi või keelelise hälbimise teadlik või mitteteadlik esitamine;

Poliitiline, ideoloogiline: Näeb, kuuleb normaalselt, ent tunneb, kinnitab ja salvestab mälus nii nagu vaja;

Näivloogilisusest või mitteküllaldasest tõenäolisusesttulenev: Peirce nimetas parima seletuseni jõudmist või tõendusmaterjali abil laiema seletuseni (explanation) jõudmist abduktsiooniks, Need võivad olla ratsionaalsed loogilise positivismi aspektist. Ideed peavad olema selged ja distinktsed (clear and instinct ideas). Neid katsutakse looduslike katusseaduste alla ühendada. Näiteks Kepleri seadused on dedutseeritavad Newtoni liikumisseadustest. Kas nad aga on piisavad. Mingi konkreetse aktsidendi abil täpsustatud väidet ei ole lubatud üldiseks tõsta.

Pühaduse teotus või eitus

Püha pole mõningase ettekujutuse mõõdus jumala looming, elu, inimese elu, tema töö ega töövili, leib ega leivakõrvane. Pühaduseks materialistlikus pragmatistlikus (kasule ja tulemuslikkusele orienteeritud) maailmas on kuld, raha, eraomand, millele peaks olema tagatud vaid puutumatus. Eraomanik saab oma omandi orjaks, teenijaks, hoidjaks, hooldajaks. Ja seda on alati vähe sedamööda, mida rikkam on omanik.

Valgustusaja üks valikutest: deism/ateism.

Voltaire – valgustuse sümbol „Zadig ehk saatus.“ Kristlikud doktriinid on ebausk ja kirik on vaimulike võimuihast rikutuna. Kiriku aadressil hüüatus: Purustage koletis! Ta toetas deistina loomulikku usku.

Rousseau lähtus fatalismi ja kasvatuse kõikvõimsusest. Vabadus on vabatahtlik allumine arusaadavatele ja üldisest tahtest pärinevatele seadustele. Positiivne ja negatiivne vabadus. Rousseau: „Emile“. Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb: kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. Mida suurem on riigivõim, seda suurem on üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse. Kui riigivõim kuulub rahvale, siis on see piiramatu.See on etatism. Hilisem Mussolini: Kõik riigi eest, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu. Vrdl: Cramski “Vangla vihikud“.

Parun Charles Louis Montesquieu – valgustatud aristokraat „Seaduste vaim“. Ta tahtis taastada Prantsusmaal enne absolutismi valitsenud süsteemi võimude lahususe doktriiniga tõhustatuna ja põhjendatuna. Kuid siis said võimule ja ajalukku valgust mittekannatavate tegudega Robespierre, Danton, Saint-Just, Westermann jt.

Kant: Valgustus on vabanemine omasüülisest alaealisusest ja vastutuse võtmine.

Kuigi Makedoonia Aleksander suri 32-aastaselt, pälvis ta nimetuse Suur või araablaste hinnangul Kakssarv, kui võimukandja Ida ja Lääne üle. Ta vallutas Früügia (n.ö Gordioni mõõgahoobiga), samuti Babüloonia, Egiptuse, Pärsia ja tüki Indiatki, Babüloonias sai tal selgeks, et Aristotelese kogu õpetus pole kõigis aspektides õige, on osalt pigem vale, näiteks see, et väljaspool Balkanit valitsevad inimeste maailma vaid metslased, barbarid ja kultuuritus. Indias sai ta selgeks, et vallutused on mõttetud, ainus tagajärg on kahju, et vaid makedoonlasi jääb vallutuste tagajärjel aina vähemaks. Ta pidi ise otsustama. Ema aga käsutas järjepidevalt teda ahistavate arlekiinlike juhtnööridega, Aleksandrile jäi mulje, et tal ikka veel üürivõlg nabaväädiga aheldatud sundüürnikuna 9-kuulise aja eest emaüsas. Isa aga pidas kahjulikuks ajaraiskamiseks tema muusika-armastust ja flöödimängu õppimist, sest tulevase riigi- ja väejuhi amet nõuab hoopiski muud.

Pascal: Me pole vooruslikud mitte omaenese jõul, vaid kahe vastandliku pahe tasakaalustava jõu tõttu – võtke üks pahe ära ja me langeme teise.

II.               Osa: vastandite laiumine valdkonniti, ruumis, kõikjal inimtegevuses ja eksistentsis.

Vastuolu laheneb hetketi ja taastub sajanditeks, kuigi ta võib olla varjul. See on inimese ja keskkonna vastasseis ja nõudlus tasakaalu järele.

Tungisaatus Freudi järgi:

1. vastandiks muutumine,
2. pöördumine iseenese vastu,
3. väljatõrjumine ja
4. sublimeerimine.

Tungid on peale seksuaal- ja enesesäilitamise tungi veel elu-, surma-, mängu-, hävitus-, seltsivus-, nälja-, janu- jt, millest osa on instinktiivsed.

Inimene kui kõigi asjade mõõt (homomensura) või mõõdupuu valija. Protagoras: Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on olemas, ja mitte-olevaile, et neid pole olemas. Küllap on see liialdus, sest tänapäeval on asju, mida ei saa edukalt mõõta küünra, vaksa või jalaga. Ambitsioonikas on mõõta koguilma oma imeväikese olemusega, mis on pigem mõõdetava või taustaga võrreldes mitteolemine.

Plinius Vanem „Nagu võiks midagi mõõta see, kes iseenda mõõtu ei tea. Puudub inimese etalon. Inimene ei suuda ennastki mõõta. I/Q, mida võidakse imetleda, kuid ei kellelegi andestata tema tarkust ja vaimulendu. Näiteid: aaria rass, hutud/tutsid, neegrid/valged, kurjategijate pealuu granioloogilised määramised.

Mõte on mõõdetav, kui leitakse mõõdupuu. Võrdle, mõõda end teistega.

Bertrand Russell: Inimesed pole erapooletud ja nad suudavad kokku leppida vaid selles, millest nad ei ole huvitatud. Isegi tõde on defineerimatu ja mittemõõdetav.

Kierkegaard kirjutas töö „Emb-kumb“. Inimene elab esteetilises faasis rahulduses ja naudingutes, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline faas, allumine vabatahtlikult üldistele universaalsetele normidele. Sellele järgneb religioosne faas, mil inimene tajub pattu, mis vajab lunastust ja usaldust Kõigekõrgema vastu.

Karl Popper: Ükski raamat ei saa ealeski valmis. Selle kallal töötades saame teada just piisavalt selleks, et see osutuks ebaküpseks just selsamal hetkel, mil selle juurest eemale astume. Aga astuma peame. Nagu Kihnu Virve: kallas siin ja kallas seal, aga sõudma ma pean. Aga meie liik on Homo sapiens + sapiens.

Minevikku ja ajalugu võrreldavalt mõõta ei saa, sest nad on pigem erinevad kui sarnased, minevikust ajalukku on rohkemgi välja jäetud võrreldes sellega, mis on sellele on lisatud, mistõttu nad on nagu ühismõõduta suurused.

Hando Runnel: Mõtelda on mõnus. Mõtelda on kahelda kõiges. Elav mõte on hing, uskumine on udu. Ainult udu on kindel. Ainult kahtlus on kindlamgi veel.

Toomas Paul on kirjutanud, et me elame tänapäeval post-ajastus: postkristlikus, postkommunistlikus, postindustriaalses, poststrukturalistlikus, posthumanistlikus, postmodernistlikus.

Apollooniline inimvaim tahab tulevikku teada, faustiline inimvaim tahab tulevikku luua. Cioran: Pahedes on kergem edasi jõuda kui voorustes. Pahed aitavad üksteist, kadedad voorused sõdivad üksteisega ja tühistavad üksteist vastastikku.

J. W. Goethe Mefistofeles: Ma olen kõik eitav vaim, sest kõik, mis sünnib iga tund on otsast peale äpardund, ja jäägu parem sündimatuks. Seepärast kõik, mis paheks, patuks või hävinguks peab inimhing on minu õige eluring.

Inimene on ime, on mõistatus. Tema uskumatu sarnasus loomariigi teiste elukatega on veel suurem mõistatus.Millises keeles antakse edasi pärilikkus info ja uskumatu kui töökindel on see sfääris, kus pole mingit teadmust. Simpansi ja inimese erinevus eri andmetel 0,6 või 1,3%.

Dalai-laama: temalt küsiti, mis paneb teda enim imestama. Vastus: Inimene. Algul ohverdab ta tervise, et teenida raha, Siis kulutab ta selle raha tervise taastamiseks. Kõige selle juures ta muretseb aina tuleviku pärast, suutmata kunagi nautida käesolevat hetke. Ta ei ela ega ole olevikus ega tulevikus. Ta elab, nagu ta kunagi ei sureks, surres aga kahetseb, et ta ei elanud. Edasi. Kogemus õpetab inimest. Aga kas ta tahab õppida? Kogemus on minevikuline, ent sellele on tähendus ka tuleviku huvides. Kogemus on väärtus, mida ei saa müüa, rentida, välja laenata ega võõra kogemuse vastu vahetada (Vooglaid).

Maaline eluviis ja maakultuur. Talupoja tarkus.

III.               Osa: Religioon.  

Seda alustati juba varasemateski osades.

Max Scheler (1928): Meil on teaduslik, filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia, mis üksteisest midagi ei tea. Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele.

Jumal on peidetud, salajane, tema teod on väljapool arvustust. Inimese loomust näitab tema suhtumine loomadesse. Mitte üksi elu andmine, vaid ka eluga riskimine tõstab inimese loomariigist kõrgemale.

Iga usk nõuab pühendumist sellele ainsale kogu teadvustatud elu vältel. Sama kehtib teaduse kohta. Lihtsam on tunnistada, et usk ja teadus täiendavad teineteist ja nende tegevuse sfäärid on erinevad.

Jätan religiooni käsitlemise siinkohal vahele.

IV.               Osa: Õigus ja kohus.

Õiguse korüfeed (Dworkin, Hart, Rawls, Hattenhauer jt) on enamasti idealistid ja utopistid. Mulle tundub, et minule lubatud jutustamise aeg saab ilma selletagi mööda. Kui aega on, siis püüdsin end häälestada Gilles Deleuze ja Doris Kareva öeldu vahele ja mõjusfääri.

Deleuze: „Mingi raamatu nõrkused käivad tihtipeale paaris tühjade taotlustega, mida pole suudetud täide viia. Selles mõttes ilmutab taotluse väljaütlemine reaalset tagasihoidlikkust ideaalse raamatu suhtes. Tihti öeldakse, et eessõnu tuleb lugeda viimasena. Ja ümberpöördult, kokkuvõtet tuleb lugeda esimesena; meie raamatu puhul on nõnda, et kokkuvõtte lugemine võiks ülejäänu tarbetuks muuta

Millest siis veel kirjutada, kui mitte sellest, mida sa ei tea või tead kehvasti’? Paratamatult on sul enda arvates just selle kohta midagi öelda, Kirjutatakse just oma teadmiste piiril, sel äärmisel piiril, mis lahutab meie teadmist ja meie teadmatust ja toob ühe teise sisse. Ainult sellisel viisil jõutakse kirjutamiseni. Hakata täitma oma lünki oma teadmistes tähendab lükata kirjutamine edasi homsele või pigem muuta ta üldse võimatuks… Me oleme rääkinud teadusest viisil, mille puhul me väga hästi tunneme, et see ei ole teaduslik.“

See on eneseõigustus.

Doris Kareva „Vari ja viiv“:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Oleviku käsi hoiab peos

minevikku mitmeharulist,

valgust valitseb,

mis on veel eos.

Taevas kaitse poolearulist.“

See on hoiatus.

V.               Osa: Eksistentsialism.

See on üldnimetus mitmesugustele lõdvalt seotud filosoofiatele, milles on põhirõhk asetatud mitmeid sotsiaalvaldkonna ühis- ja üldteemasid (indiviid, valikukogemus, ratsionaalne maailmamõistmise võimatus, millest sugeneb inimese ellu hirm ja absurditunne. See viitab põhiliselt emotsionaalsele häälestatusele või meeleolule, vähem deduktiivselt seotud teesidele. Algatajaks peetakse Kierkegaardi, kuid see tõusis Euroopas haripunkti Teise maailmasõja järgse masendusega. Eksistentsialistid eitavad, et maailm on suletud, sidus ja arusaadav süsteem, kus selle puudumine ja sattumuslikkus sünnitab meeleheite või on selle põhjuseks. Eksistentsialism ei saa kindlaid juuri alla ajada. Eksistentsialismi sisu on varieeruv:

• Heideggeril teiseneb see skolastiliseks ontoloogiaks,
• Sartre`il valiku- ja pingemomentide dramaatiliseks käsitluseks;
• Teoloogidel (Barth, Tillich, Baltman) saab see vahendiks, mille abil taasavastada inimese ja Jumala suhet.

Eksistentsialismi põhikriteeriumiks on oletus, et inimese loomus ja valikuruum ei ole ette määratud, vaid ta on alati vaba üha uuesti valima ja end üha uuesti teistsuguse inimesena looma, (kui seadus ei otsusta teisiti).

Heideggeri ja Husserli vastandus iseenese olemine /olemine iseenda jaoks (being in-itself/being for-itself, In-sich-Sein/Für sich-Sein) sai Sartre´i töös Olemine ja eimiski täpsustuse. Olemise iseenda jaoks (pour-soi) arvas ta teadvuse olemisviisiks tema aktiivsuses ja eesmärgipärasuses, kusjuures olemine iseeneses (en-soi) on harilike asjade eneseküllane, konarlik ja sattumuslik olemine. Kant eristas tegijakesksel olemisel vabaduse vaatenurka, mis asjade maailmas puudub.

A. O. Lovejoy konstrueeris Olemise suure ahela alates algsetest asjadest kuni elusate asjade, inimese, inglite ja Jumalani. Ka Ken Wilber

Sedasama ka Urantia 196 kirja, s.o 16 köidet.

Carl Gustav Jung „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“ Vagabund, 1995.

Kant kirjutas raamatu Igavesele rahule, Zum ewigen Frieden.

Minust on saanud patsifist ja tsivilist, mitte üksnes vanadusest. Ma olen рядовой необученный. See pole just kõrge militaarne kraad. Üheaastavabatahtlik Marek ütles, et kui tühine on üks leitnant Dub maailmaruumi kosmilise ülevuse kõrval.

Hobbes: „Bellum omnies contra omnes“ iseloomustab inimese loodusseisundit, milles inimese elu on „jõle, üksildane, elajalik ja lühike.“ Muidugi on palju eri ja diametraalselt vastandlikke seisukohti ka selles asjus.

Zarathustra ütles sõjameestele: Armastage rahu kui abinõu uutele sõdadele. Ja lühikest rahu enam kui pikka. Teile ma ei soovita töötada, vaid võidelda. Teile ma ei soovi rahu, vaid võitu. /…/ Hää sõda on see, mis pühitseb iga asja. Sõda ja julgus on teinud enam suuri asju kui ligimesearmastus. /…/ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on rumalus.“ Miks ma selle üles kirjutasin? Minu jaoks ongi see suurim rumalus 100 aastane sõda, mis kestis üle saja aasta. Rooside sõda ja rooside revolutsioon jmt.

Inimene ja tema mõtlemine jäigi mõistatuseks, mida küll saab käsitleda kaheharulise mõtlemise positsioonilt, kuid see nõuab teatud täpsustusi ja piiritlemisi valitud terminoloogia defineerimise vallas, millest mõned seisukohad on alljärgnevad.

Noumen ehk noumenon on objekt, asi, sündmus, fakt iseeneses vähemalt Kanti metafüüsika kohaselt.

Fenomen on noumenoni binaarne vastand – see, mida me tunnetame ja tajume, mis meie kogemuses nähtub, ilmneb või avaldub. Fenomenalismi kui tunnetusteoreetilise õpetuse järgi on võimalik tunnetada ja tajuda vaid fenomene kui nähtumusi ja tajumisi. Me paneme noumenonile nime ehk nomeni ja definitsiooni, tähenduse ja sisu. Objektid aga jäävad alati mõttelisteks konstruktsioonideks kui aistingute või tajude kogumid, mis ei eksisteeri objektiivselt.

Seda vaimusündmust nimetataks nüüd epifenomeniks, sest Descartese järgi olnuks see põhjustatud küll füüsilises maailmas toimunud sündmuste (fenomenide) poolt, kuid need ei saa teiste reaalsete füüsiliste sündmuste ehk fenomenide põhjuseks. Igatahes vahetult mitte, kuid läbi vaimu poolt sünnitatud epifenomenide kaudu võivad need luua mingite uute nähtumuste ehk fenomenide (kr phainomenon – ilmuv) või teistsuguse fenomenaalsuse alguse, mis ei pruugi olla iseloomustatav fenomenaalsuse (harukordsuse jne) tavamõistega. Mõni ime, kui siis rahvus või sugu jmt on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on kokku pandud üksikisikute peades ja sotsiaalsete üksuste poolt omaks võetud (tunnustatud) ning objektiivselt ei eksisteeri. Kanti järgi kirjeldab fenomenoloogia teadvust ja kogemust selle intentsionaalset (kavatsuslikku, tahte akti loomuse) sisu arvestamata. Hegel kirjutas „Vaimu fenomenoloogia“, kus fenomenoloogia tähendas ajaloolist käsitlust eneseteadvuse evolutsioonist, mis areneb algelisest meelekogemusest täielikult ratsionaalse, vaba ja teadmisi andva mõtlemiseni. Husserli järgi saab selle mõiste abil ühendada keha ja vaimu traditsionaalset dualismi. Merleau-Ponty kirjutas „Taju fenomenoloogia“, milles ta võttis arvesse maailma sisaldumist kogemuses.

Teoreetiliselt ei saa teadvusel olla mingeid piire, sest ta võib laieneda piiritult. Empiiriliselt jõuab ta oma piirile, kui ta kohtub tundmatuga – sellega, mis pole seotud minaga kui teadvuse välja keskusega. Tundmatud on asjad, 1. mida saab meeleorganitega aistida – tundmatu välisilm ja 2. sisemised asjad, mida saab tajuda – tundmatu siseilm ehk alateadvus (unconscious, Unbewusste, teadvustamatus, mitteteadvus). Kõik, mida ma tean, kuid hetkel ei mõtle, kõik, mida olen teadnud, aga nüüd unustanud, kõik, mida mu meeleorganid aistivad, kuid mu teadvus ei registreeri, kõik, mida ma tahtmatult ja sellele tähelepanu pööramata, ühesõnaga teadvustamatult tunnen, mõtlen, mäletan, tahan ja teen, kõik tulevased asjas, mis minus valmivad ja alles hiljem teadvusse tõusevad – kõik see on alateadvuse sisu. Ka kõik ebameeldivad kujutlused ja muljed, kuuluvad individuaalsesse alateadvusesse, ka päritud instinktid, impulsid, mis sunnivad tegutsema ilma teadliku motiivita. Ka kollektiivne alateadvus, mis on sügavam ja hämaram, kehastuvad mateerias ehk keemilistes ainetes universaalsena. Aju töötleb pidevalt ka infot, millest me pole teadlikud või mis võib vajada teadvustamist ja mälus salvetatu äratamist. Miski, mida me ei tea, mis see on.

INIMENE. Anima on alateadvuses esinev naiselik personifikatsioon, projitseerib spontaansetesse tunnetesse ja hoiakutesse, haardub meelsasti sellesse, mis on naises alateadlikku, tühja, frigiidset, abitut, suhtlemisvõimetut, pimedat, kahemõttelist.

Animus – mehelik, mis kannab endas ka teatud naise kuju ja mehe mõistust mõjutavaid spontaanseid tundeid, projitseerib vaimsetesse autoriteetidesse. Persona esindab Mina-teadvuse ja välismaailma objektide vahelist kihti ning on sillaks maailma. Mehe anima püüab ühendada, naise animus lahutada. See on terav vastandav kontrast. (Kaja Kallas käitus sadistina, kuid Jüri Ratas polnud valmis olema masohhist.)

Anima on arhetüüp, sest elu tuleb mehesse anima kaudu, ehkki ta ise arvab, et mõistuse kaudu. Naisesse tuleb elu animuse kaudu, ehkki ta ise võib arvata, et te ma tundemmailma kaudu.

Arhetüüp on müütiliste kinnismotiivide ja alateadlike eelvormide kogumik fantaasiates, unenägudes, illusioonides, hallutsinatsioonides. Arhetüüp on transtsendentaalne, teda ei saa tunnetada, see on psühhoid. Psühhoid – kvaasipsüühiline.

Hinge (psüühe, vaimu, liikumapaneva printsiibi) ruumitu maailm sisaldab endas kõigi imetluse ja aukartuse piltide rikkust. Minu teadvus on nagu silm, mis haarab endasse suurimadki ruumid, aga minu psüühiline mittemina on see, mis täidab need ruumid mitteruumiliselt. Need kujud pole kahvatud varjud, vaid võimsad psüühilised faktorid, mida me võime mõista küll valesti. kuid ei suuda neilt võtta ka nende jõudu ka siis, kui me neid eitaksime. Tähistaevast tajume keha vahendusel, kuid sisemaailma jõuame hinge vahendusel.

Individuatsioon on protsess, mille käigus inimesest saab inimesest indiviid, eriline jagamatu ühik või tervik. See on iseendaks saamine. See pole ego enesest teadlikuks saamine Individuatsioon ei lülita inimest maailmast välja, vaid temasse sisse. Jumala ja hinge omavaheline side välistab automaatselt hinge alahindamise võimaluse. Jumalapilti võib pidada ise peegeldiseks – Imago Dei on kiriku arvates sisestatud inimhinge.

Ego – mõtlev ja aktiivne mina, tegude allikas ja kogemusi organiseeri subjekt. Kantil empiiriline mina ehk eneseteadlik mina ja puhas mina, mida ei saa tunnetada. Freudil on ego teadvusega mina, mis täidab ebastabiilset keskpaika Id´i (Miski) kahtlaste nõudmiste ja ülimina (Superego) represseeriva toime vahel. Mina-Ideaal. Miski on inimese irratsionaalse psüühilise energia reservuaar, millest pärinevad kaks peamist tungi – surmatung (Thanatos) ja elutung (Eros). Descartes´i järgi: keha ja vaim on kaks omaette substantsi, mina on vaid juhtumusi seotud mingi konkreetse kehaga, kuid ta võib eksisteerida ka omaette. Mina on teadlik ainult oma mõtetest ning võimeline iseseisvalt eksisteerima, meie olemuslik identsus.

Ise (šelf)sisaldab endas palju rohkem ja on palju laiem mõiste ning ta sisaldab ka alateadvuse asju, kui mina (ego). Ise ei ole ainult keskpunkt, vaid kogu ring. Ise on meie elu eesmärk, kõige täiuslikum väljendus sellest saatusekombinatsioonist, mida me nimetame indiviidiks. Ise on tabamatu mina, mis kaob, kui me püüame teda introspekteerida. Kas me jääme iseendaks, meie mentaalse subjekti samasuse näol kõigis muutuvates oludes ja ahvatlustes? Locke järgi on oluline teadvuse ühtsus koos minevikutegude mälestustega. Vastandatud empiristide sensualistlikule atomismile rõhutas Kant organiseerivat printsiipi, mis on teadvuse ühtsuse taustaks sootsiumis, ajas ja ruumis.

Persona – algselt mask. Kohanemissüsteem maailmaga suhtlemisel. Persona on see, mida inimene tegelikult ei ole, aga kelleks ta iseennast, ja teised teda peavad. Mõnikord pole kausaalset seost, vaid samaaegsus, sünkroonsus.

Kosmoses sündinust sünnib samal ajal ka pilt meie sees, saab meile teatavaks, Meie teadvus ei loo end ise, purskudes tundmatuist sügavikest. Ta ärkab lapsepõlves aste-astmelt ja läbi elu ärkab une teadvustamata olukorrast. See on nagu laps, kes iga päev sünnib alateadvuse ürgsest emaüsast.

Uni on hinge sisimas ja intiimseimas asuv väike uks, mis avaneb kosmilisse algöösse, sest psüühika oli olemas kaua enne Mina-teadvuse teket ja jääb alati olema kaugemal, kui ükski Mina-teadvus võib iial ulatuda. Unenägu voolab välja Mina-teadvuse kõikeühendavast allikast, mis on lapselik, groteskne ja moraalitu. Nad ei peta, ei valeta, ei võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja mida tähendavas. Nad ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei mõista.

Vari on isiksuse alam osa, kõikide nende isiklike ja kollektiivsete elementide summa, mis ei sobi teadlikult valitud eluhoiakuga ja mida ei saa realiseerida. Kõik need elemendid ühinevad alateadvuses autonoomseks „osaisiksuseks“ oma vastukäivate tendentsidega. Vari on teadvuse suhtes kompensatoorne, negatiivne või positiivne. Unenäotegelasena on vari sama sugupoolt kui unenägija. Vari on peidetud, tõrjutud, tihti alaväärtustatud ja süüd tundev isiksus, kelle äärmised harud ulatuvad meie loomadest esivanemate riiki. Temas sisaldub alateadvuse kogu ajalooline aspekt. Vari ei koosne üksnes põlatavatest tendentsidest, vaid temas leidub ka häid kvaliteete, normaalseid instinkte, eesmärgipäraseid reaktsioone, realistlikke tähelepanekuid, loomingulisi impulsse jne.

Kvaalid tuntavad ehk fenomenaalsed kogemusega seostatavad kvaliteedid, nagu valutunne, heli kuulmine, värvi nägemine. Wittgensteini privaatkeele argumentide järgi tunnetatakse kvaale kõigepealt, välismaailma asjade omadusi tunnetatakse kaudselt kvaalide kaudu. Ei saa tunnetada teiste olendite kvaale. Kõdi on kvaal, mille polevat sisu ja see ei kanna informatsioonikoormat. Mõned arvasid, et kõdi on kaitsereaktsioon enneaegse seksuaalse lähenemis vastu. Naer on samuti vastuoluline, kuigi tal võiks olla põhjuseid palju enam. Ja sellel pole mitte üksnes sotsiaalne funktsioon. Mis on selle asemel loomadel? Need on vastanditeks taandatavad ja peituvad üksikuna võetult igas endast mõtlevas inimeses teadvustatult või teadvustamata.

Aisting väljendub nominalismis – tähendus (sens) taandub ähmasena sarnasusele vastandtähendudele (contra-sens) või külgnevuse alusel tähendusetusele (non-sens). See ei tulene assotsiatsioonist, vaid on eelduslikult olemas kõigis assotsiatsioonides, olgu kohaloleva koosvaate (synopsis) või vanade kogemuste mälu meenutamisega. Kõik ühineb tajus konfiguratsiooniks ja igaühel küll isemoodi, kuid teatud määral sarnaselt, sest kogemused ja mälu, asjad ja objektid, muljed ja soovid sisaldavad sarnasust. Värvid, vormid, liikumine, varjud ja valgus, taust ja figuur kuni illusioonini. Kõik on võimalik tekstina kujutada, jõuda nominalismist empirismini

Tänan kuulajaid ning kaasa- ja vastumõtlejaid!