Eesti Rooma Klubi liige, endine riigikogu liige, õpetaja, Gaia Akadeemia asutaja

Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada.

Töötasin pärast Tartu Ülikooli bioloogia eriala lõpetamist üle kümne aasta loodushoiu alal, enamiku sellest kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühe eestvedajana. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu.

Iroonilisel moel aitas kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER), lasime valijal otsustada, saime 7% häältest ja 6 kohta Riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.

Olen lootnud, et see tuleb sinna tagasi.

Siiani seda juhtunud pole.

Loodusel ei ole Eesti rahva esinduskogus häält ja hääletult ei saa ta midagi enda kaitseks öelda.

Kes häält ei tee, seda ei panda kahjuks tähele. Aga meie kogemus näitas ka, et kui loodust esindab 6/101-st riigikogu liikmest, siis jääb see hääl pigem hüüdjaks, keda küll peab taluma, aga mitte kuulda võtma.

Kümned tuhanded eestlased on saanud hingekosutust ja inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Aga kui palju ikkagi on Eestis inimesi:

• kes tunnevad looduse ja maaga sügavat isiklikku sidet,
• kelle jaoks on loomad-linnud-taimed nagu head sugulased?
• kelle jaoks on Eesti maastikul pühad paigad?
• kes on valmis oluliselt suuremal määral elama loodusrahva kombel?
• kelle jaoks on suhe loodusega nii oluline, et nad on valmis andma oma hääle sarnase ilmavaatega erakondadele, hoolimata nende väiksusest ja šanssidest?

Hindan selle arvu mõnekümne tuhande kanti, mis väljendub heal juhul umbes 5% häältes riigikogu valimistel. Ja see ei muuda sisuliselt suurt midagi.

Kuuleme tihti, et „Eestis on veel palju puhast ja puutumatut loodust”, „oleme metsarahvas” kuni „kliimakangelaste” ja „rohepöördeni” välja.

Need sõnad peaksid tekitama meis hea enesetunde.

• Ka siis, kui sõidame mööda uusi ja kiireid neljarealisi teid, mille ääres on metsa asemel lagedad alad ja tohutud augud.
• Ka siis, kui sõidame mööda väikseid teid, mille ääres on metsa asemel masinatest katkutud maastik.
• Ka siis, kui sõidame Tallinna ringteel ja vaatame vägevat viadukti, osa tulevasest kiirraudteest Poola piirini.

See on tõesti aukartust äratav, kui palju võimsaid masinaid on töös meie maal – kaevamas, saagimas, vedamas, lükkamas, valamas. Ilus on mõelda, kuidas kümned tuhanded inimesed saavad leiva lauale ja Eesti majandus elab, isegi kasvab. Kusjuures – see ei ole iroonia. Selles kõiges on midagi vägevat nagu kosmoseraketi start või Peterburgi linna rajamine Neeva soodesse.

Aga seda kohta, kus ma põhjast lõunasse sõites mõnikord peatuse tegin, et jalgu sirutada, metsalõhna nuusutada ja ilusaid jumikaid vaadata, ei ole enam. Nagu tuhandeid teisi kohti, mis kellegi jaoks on olulised olnud. Ajal, mil on põhimõtteliselt võimalik iga puu ja iga ruutmeeter koos seal leiduvaga arvele võtta, võtavad harvesterid kangelasliku, kuid tuima järjekindlusega maha ristipuid, looduslikke pühapaiku, pesapuid ning sõidavad seda tehes üle esivanemate kääbaste.

Mets muutub masinate abil rahaks ja see tundub hea. Põhimõtteliselt toimub nii Eestis kui suures osas maailmast hetkel „Avatari“ film. Aga erinevalt „Avatarist“ toimub see suurema osa kohalike elanike heakskiidul. Erinevalt „Avatarist“ vaatab end loodusrahvana tundev vähemus seda kurvalt pealt.

Eestis on looduskaitseseadusega keelatud lindude tahtlik hävitamine, kahjustamine ja häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Nende seadusesätete rikkumine toimub igal kevadel, iga päev, igas metsas, kus langetustraktor sees. Ja riigivõim ei sekku, ei tee midagi. Kas kõik on seaduse ees võrdsed, nagu ütleb Põhiseadus? Miks ma peaksin uskuma riigivõimu, mis ise enda tehtud seadusi ei täida?

Sellised protsessid toimuvad muidugi kogu maailmas. Puhta vee kättesaadavus väheneb. Isegi ehituseks sobiv liiv hakkab otsa saama. Kliimast rääkides on prognoosid sentimeetrite haaval toimuvast merepinna tõusust uppi lennanud ja hulk muidu tagasihoidlikke ja vaoshoitud teadlasi püüab öelda nii kõvasti, kui kopsud võtavad: „Praegu! Praegu on viimane aeg veel midagi muuta! Mitte homme, ülehomme ega kümne aasta pärast, vaid täna!” Samal ajal räägitakse paralleelreaalsuses entusiastlikult rohepöördest ja kliimaneutraalsusest, ehitatakse õlitehaseid, söel töötavaid elektrijaamu, investeeritakse uute naftaväljade kasutusele võtmisse. Kui see ei ole kõikide kognitiivsete dissonantside ema, siis mis on?

Kas kusagil on lootust?

Ma ei tea. Pigem on vaja tegusid, mitte lootust, nagu ütleb Greta Thunberg. Kui üldse mingist valguskiirest tunnelis rääkida, siis ongi selleks noored, kes juba näevad ja suhtuvad maailma teistmoodi, aga kas ja millal muutub see poliitiliseks ehk midagi päriselt muutvaks tegelikkuseks, ma ei tea.

Üks huvitav uudis on roheliste võimas tõus Saksamaal – riigis, mis oma suuruse ja võimekusega võib tõepoolest mingi muutuse käima lükata.

Elame näeme.

Kolme aasta eest juhtus nii, et said kokku põliskultuuri, loodust, kogukondi ja innovatsiooni oluliseks pidavad inimesed ning me asutasime rohkem kui 500 inimesega nende väärtuste eest seisva Elurikkuse Erakonna.

Nii erakonna loomine kui 2019. aastal riigikogu valimistele minek toimus mõnusas ja head energiat täis õhustikus. Tulemuseks 1,2% (EERil 1,8%, seega sarnase maailmavaatega erakondadel kokku 3%), mis kinnitab eelnevat.

Lõpetan erakonnapoliitikas osalemise, kuna ei näe enam võimalust, et sellega saaks minu jaoks olulistes küsimustes midagi muuta.

Tunnistan, et minusugused on selges vähemuses ja et olen elanud illusioonis. Mõnikord on vajalik näha tegelikkust sellisena, nagu see on.

Ma saan ka täiesti apoliitiliselt hoida ja suurendada elurikkust ning inimesi nii unistamiseks kui tegutsemiseks kokku tuua. Nii et minister X – täname, kuid see tee ei viinud isegi sohu (millede poolest Eesti taas maailmapärandis märgatud on).