17 osavõtjat. Juhatab Toome:

Ülipõnev teema. On räägitud pikalt, kuid ei edene. Kõik võimule saanud sellest räägivad, aga ei tee midagi. Positiivseid samme rahvale ei tule.

Tutvustab veidi Varet kui arvamusliidrit ja Rivo Noorkõivu kui tunnustatud asjatundjat.

---

Noorkõiv (N) alustab.

On Geomeedia juhataja, tegelenud avaliku sektoriga, on ülikooli- ja riigiameti kogemus, nüüd erasektoris.

1) Teema on pikalt üleval, kuid liikuma pole saadud. Algas vallast – kas suur või väike KOV? Pigem väiksemad, kuid nad peavad saama aru, mis nende territooriumil toimub. Oleks pidanud ära tegema Tarmo Looduse reformid, kuid nüüd on see ära sõitnud rong. Maalehes on 12 kaarti analüüsina, hoitud üleval KOVde võimekuse indeksit. On tehtud ettepanekuid SiMle KOV ülesannete muutuste osas.. Aga KOVide seire on olemas ja see on hea.

2) Edasi riigireformist, mitte enam haldusreformist. Probleemid tulenevad rahvastiku muutustest. 15 aastaga on elanike arv langenud riigis vähenenud ja territoriaalselt on muutunud rahvastikuareng ebaühtlaselt. On 2 kasvukeskust, Tallinn ja Pärnu. Edaspidi tuleks ehk rääkida ainult ühest keskusest, sest Harjumaale on kogunenud varsti ligi 50% Eesti elanikkonnast. Tallinna linnaregioon ja ülejäänud Eesti. Eesti SKP jaotus näitab kalduolekut selgelt. Demogr. muutused vastavad küsimusele, kus on maksumaksjad. Jõuame siit teema juurde majandus – kuidas KOVsid ülal pidada.

Praegu toimub selge tsentraliseerimine. Hariduse palgaraha jagab KOVidele juba minister isiklikult. Sellega on tõsise löögi all KOVte autonoomia üldse.

Tuleb valida, KOV olemuse osas kas lõuna- või põhjavariant. Viimases KOV eelkõige teenuste osutaja ja võimekas, riigis väga oluline partner keskvalitsusele. Aga Eestis pöörleb KOVtes järjest väiksem raha.

2010 on Riigikohtu lahend, milles kästi selgeks teha riigi ja KOVte fun-de jaotus ja katta delegeeritud teenused ka rahaga. Riigisektoris on rahastamine kasvanud kiiremini kui KOVides. On küsimus, kas siin ka õiglus kehtib. Riik ei vastuta ääremaade eest, kus elab 90 tuh elanikku.

3) Kolmas teema on demokraatia. On paradoksaalne näide, kus volikogu liikmeks saab 0-häälega. Ja on KOVe, kus investeeringute maht on 40 tuh. Polegi midagi volikogul otsustada. Polariseerumine suureneb.

Liikumine on suur tuum, mida peab lahti mõtestama. KOV saab ainult üksikisiku tulumaksu ja maamaksu. KOV on ettevõtlusest lahti haagitud. Kunagi oli riiklikul tasemel 126 arengudokumenti, praegu 63. Varsti saab hoomatavaks, st juhtimise sisendina kasutatav. Mitmetasandiline juhtimine on paigast ära nihkunud. Viimastel aastatel pole KOV liidud keskvalitsusega kokkulepet alla kirjutanud.

Kompetentsus ka KOV tasandil on alla käinud. Samamoodi saab edasi minna, kuid kas see on mõistlik? KOVde maksubaas on nigel, seega pole ka erilist autonoomiat. Valikud:

• Kas riigi juhtimine tsentraliseerimise või detsentraliseerimise kaudu
• Riigi juhtimises OV-like põhimõtete tugevdamine või nõrgendamine
• Riigi juhtimises OV-te osa suurendamine või vähendamine.

Vare (V): Käsitlus majanduspõhisem kui eelkõnelejal. Alt üles vaadates on olukord omapärane, toimub nagu järel-lahing. Siin pole suurt midagi enam jagada, raisata ja ohverdada, nagu pealetungi lahingutes ja ka meil viimase 20 aastaga, sest surve on tugevam ning järelikult tuleb toimida targemini e. optimaalsemalt-tulemuslikumalt.

KOV tasandil on asi nähtavam, riigi tasandil tuleb mängu statistika. Tuleb välja 2 asja. Statistilise pildis ei paista asi hull, aga OECD raames paistab asi palju kehvem.

Eesti on valitsussektori töötajate osakaalult 7., aga oma väiksuses ja rikkuses ei tohiks olla nii eesotsas. Kriisiaastatega pole valitsussektori töötajate osakaal vähenenud vaid kasvanud. Seda osaliselt küll ka erasektori suurema kokku tõmbumise tõttu kriisiaastatel. Sellegipoolest on avalik sektor ületanud arvukuselt juba kriisi-eelse taseme, seda nii arvukuse kui keskmiste palkade poolest. Ei maksa rääkida, et meil on riigisektor õhuke. Tegelikult on riigisektor ebaühtlane. Ta on üledimensioneeritud ja kohati lodev. Paljusid asju on tehtud hästi, kuid optimeerimisülesanne on täitmata.

KOVi reformi ja laiemalt riigivalitsemise tähenduses on olemas eluviisipõhine ja nn. normaalne lähenemine elu võimalikkusele ja kvaliteedile maapiirkondades. Seetõttu pole ainult majanduspõhine nn. normaalne lähenemine, mida täna ainuliselt rakendatakse, siiski kohane.

Valitsuse proaktiivse ja sihitud tegevuse vajadus on väikeriigi puhul oluline. Ei saa kopeerida suuri heaoluriike. Väikeriigi konfig. on unikaalne ja vajab oma unikaalset valitsemist. On vaja konkurentsivõimekuse jätkusuutlikkust. Tuleb teha seda soodustavad otsused riigi tasemel ja pingutada ühiselt kõigi asjaosalistega.

Kui tahame EU keskmisele heaolutasemele jõuda, kuluks ostujõupariteedi järgi 13 aastat ELi tänasele või siis 27 aastat Euroopa tegelikule keskmisele järele jõudmiseks. Niisiis on vaja vähemalt Euroopa keskmisega võrreldes ligi kolmekordset, ehk siis ca 4%-st majanduskasvu, aga seda pole.

Varblane ütles 2007: meie majandus on kontsentreeritud harudesse, kus pole tootlikkust eriti võimalik tõsta. Aga seda tõde ei võeta arvesse seniajani.

Oleme keskmise sissetuleku lõksus olev riik ja veel ka ääremaa. Kordame teiste vigu, innovatsioonipõhise ja efektiivsuspõhise majandusmudeli vahel tolgendamine ei vii edasi.

KOVtes töötab 44%, keskvalitsuses 40%, muus avaliku sektoris 16% töötajatest. Kokku on avaliku sektori töötajate osakaal kõikunud 26-27% ümber. Mudel on liiga kaldu keskele. Otsustuste tsentraliseeritus on järjest kasvanud.

Kogu juhtimismudel tuleb detsentr-da, kuid kuidas seda teha? Lihtsat lahendust pole. Iseendale makstavatest toetustest ennast rikkaks ei tee, tuleb ise ikka töötada. Kui võtta eelduseks, et lähikümnendil kaob kuni 100 tuhat töökätt, nagu prognoositakse, siis see teeb ju tänases arvestuses ligi 18% kogu SKP-st. (töötajate arvu peale jagatuna). Seega isegi olemasoleva heaolu säilitamiseks on vaja kas 20%st lisandväärtuse kasvu või ümberjaotatava samaväärset kasvu. S.t. maksukoormuse järsku kasvu. Kas keegi ratsionaalne inimene kujutab tänastes tingimustes ette, et on ääremaal võimalik 53-56%se maksukoormusega väikeriigi pidamine ja veel selle arendamine teiste ehk tuumikriikidega võrreldavaks heaolu poolest?

Noorkõiv: Tänaseks pole OVd saavutanud majanduses 2008. a. taset.

Koolivõrk vajab ajakohastamist. On olukordi, kus ühe õpetaja kohta tuleb õpilasi minimaalselt 2, edasi on vaid koduõpetaja.

Täna on 1,7 aga 2018 on 1,4 ülalpeetavat tööealise kohta. Tuleb suurendada kulusid sotsiaalvaldkonnale, sellest ei pääse. Praegune pensionisüsteem toodab tulevikuvaesust.

---

Küsimused:

Mardna: Kui anda OVtele otsustusvõimet juurde, hakkab iga neist enda eest võitlema ja terviku eest ei võitle keegi.

V: See pole tsentraliseerimise-probleem. Vaja on selgeks teha, mis OV, mis riigi ülesanne.

Leps: Noorkõivule. Kas pikk eluiga on kõige suurem inimlik väärtus?

N: Tuleks täpsustada – kvaliteetelu. Rahvatervise ümber defineerimine on sama küsimus, kuidas pikk elu oleks kvaliteetne. Seega tervena elatud aastad.

Tartes: Kuivõrd need probleemid on eestispetsiifilised ja kuivõrd globaalse taustaga?

V: Väikeriikide uuringuid on siiski tehtud. Need on erinevad. Piirangud (territoorium, loodusvarad, rahvaarv, vähe raha jms.) on enam-vähem samad, kuid lahendused on regiooniti erinevad. Inimkapital on oluline.

N: Kevadine EU raport ütles Eestile: pange tähele, te olete väikeriik. Singapuris on fantastiline asi: mina ja valitsus otsustasime. Kutuurikontekst on selge, keele ja selle koha säilitamine; see on väikeriigile rahvusriigina tunnuslik.

Einasto: Kust seda tarkust lugeda? Kuidas edasi minna, mida saaks teha tavakodanik? Miks meil Eestis pole riigipanka, miks laseme rikkuse võõrastel välja viia, sama ka kasumiga?

V: On arusaam, et ei peagi pingutama. On loodud teatud raamtingimused, et ettevõtlus õitseks. Ning arvatakse, et sellest peaks piisama. Seni võib-olla küll, aga edaspidi mitte. Sest mujal on olukord muutunud, ka konkurents on teravnenud ja vanad mallid enam ei anna eeliseid. On vaja fokusseeritult tegeleda majandusstruktuuri suurema lisandväärtuse tasemele aitamisega. Selleks aga on vaja ka muudatusi olemasolevas mudelis. Sest majanduslik aktiivsus ja raha voolab ikka sinna, kus on parem. Ka Eesti ettevõtjad lähtuvad objektiivselt ikkagi sellest. Head lahendust ei ole. Ministeeriumid ei toimi horisontaalselt integreerituina, kõik on omaette silotornid. Samas enamik lahendamist vajavaid probleeme langevad just sinna tornide vahele.

N: Ministeeriumid teevad isegi omavahel koostöölepinguid – paraku horisontaalne koostöö hästi ei toimi. Sama ka eri juhtimistasandite vahel. On küsimus, miks ei too pensionifondid riigile tulu? Praegu kindlustatakse vaid pankadele stabiilne sissetulek.

Toome: Pankades on palju eraisikute raha. Deposiiti panna pole mingit mõtet. Täna pole ei poliitiliselt ega majanduslikult tähtsamat ülesannet, kui panna inimesed suhtuma SKP loomisse tammsaarelikult. On süvenemas kommunistlik arusaam, et kõik peab enda peale võtma riik. Aga riik, see oleme meie. Elamine pole vaid lõbu, see on pingutust nõudev. Midagi on vaja põhimõtteliselt ette võtta, et tekiks arusaam – tuleb töötada. Parteidel pole lootust, neid huvitab vaid populism, kuidas meeldida valijaile, ja see on kõik.

V: Kui suhelda administratiivtipu lähedastega, on näha, et neil on tekkinud ka üks paralleelmaailm. Eriti Brüsseli vahet käijatel oma, mis näitab Eestit palju paremana, kui on tegelikult. Seega on asi palju halvem, kui pealt paistab. Ametnikud ei tohiks selle mulliga kaasa minna, kuid on selgelt läinud. Kuldsele miljardile on hedonismlik eluviis omaseks saanud. Projektipõhine eluviis on suuresti mänguline.

N: Rakendusagentuurid, mis tegelevad eurorahade laialiviimisega, sageli ka abituse tootmisega. Seal on ametnikud, kes muutuvad steriilseiks kirjatähe järgijaiks. Ise mõtlemine treenitakse välja. Hiljem juhivad sellised inimesed ministeeriume. Igasugune loomingulisus on tapetud.

Kaevats: Kas Eesti poliitikute hulgas on ka neid, kes tervikpilti tajuvad? Või on kõik mingis eurotibinduses kinni?

V: Täna on vaja kõigil elada, aga riigimees peab ette vaatama. Kui ei vaata, elab nagu tavainimene – oma tasku loogika järgi. Ei teagi selliseid riigimehi nimepidi hetkel öelda. Vast mõni noorema põlve uustulnuk? Küsimus tõsine. On ka noorte hulgas neid, kes tahavad aru saada, mis toimub. Aga nad ei taha olla poliitikas.

Kelder: Poliitikute kohta kehtivad ainult halvad epiteedid.

V: Ka nende hulgas on korralikke inimesi. Lihtsalt välja paistavad teised enamasti.

Liiv: Ka tööjõu osas käivad taganemislahingud. On vaja teada inimeste kvaliteeti. Sotsiaalvaldkonnast lükatakse inimesed meditsiini kaela. Neile määratakse püsiv töövõimetus? Nende võimetus ei tulene tööst.

N: On siiski ka veidi positiivset. IMF on otsustanud, et töötukindlustusraha võetakse haigekassast ja antakse töötukassale. Küsimus, et kuidas luua paindlik tööturg.

Leps: Singapuri edu alus on seaduste väga täpne täitmine.

V: Ja rikkumisel tagajärje vältimatu järgnemine. Et täidetaks, on tõsise pika pingutuse tulemus, millega on tekkinud vastav kultuur. Lisaks kultuuriline taust – nt konfutsianism jm. hiinalik kollektivistlik tugev alge.

Levald: Kas riigireformi arutelude juures on kasutuses ka termin „kvaliteedijuhtimine“.

V: Riigireformi teema sai alguse 2009. Lähtub loogikast, et küsimus ongi riigi juhtimise kvaliteedis. Väikeriik ei saa kvaliteeti kvantiteediga kompenseerida. Vähemaga rohkem on väikeriigi ainus valik.

N: Rahandusminis oli kord asekantsler, kes katsetas. KOVides proovivad üksikud. Harku vald pürgib sertifikaadi saamisele. Ka on seda teinud mõned Tallinna LV ametid.

Kelder: Kvaliteet peab olema juhtimise endastmõistetav nõue.

Einasto: Millega meie, ERK, saame kasulikud olla? Kuidas peaksime/saaksime meie oma missiooni täita? Milline oleks see väljund, et see ka kusagil kajastuks?

V: RK staatus põhineb raportitel. Neid üle tähtsustada samas ka ei saa. Eelkõige on nad tähelepanu võitmise vahendid. Võtmekõneisikute osalemine meedias. Raportitest ei piisa. Et olla nähtav ja mõjutada, on ikkagi vaja tekste. Kõneisikud on olulised.

Hamburg: Inseneridele öeldakse seda sama – kui teil pole kõneisikuid, ei kuula keegi. Enamus omanikke on väljas, firmade arenduskeskused on väljas, kust tulevad võimalused tööviljakuse kasvuks Eestis?

V: Selle teema juures tahetakse samastada asja tööjõu hinnaga ja toodetud „tükkide“ arvuga. Tegelikult aga on tuum mujal. Ainuke asi, millega me oleme juba Euroopa keskmise taseme lähedal, on töötunnid. Samas tulemus erineb märgatavalt. Järelikult, me teeme küll palju tööd, kui teeme seejuures valesid asju. Meie tööga loodud lisandväärtus on lihtsalt liiga madala. Arenduskeskused ei teki tühjale kohale. Algab haridusest ja vajab jõulist valitsuse sellele suunatud poliitikat ja müügitegevust. Viimaseta väikeriigis ei saa. Nõuab lausa agressiivset tegutsemist, näiteid teistest riikidest küllaga. Näiteks Leedu, või Soome (Stubb on lausa fantastiline müügimees – võiks meile laenutada). Nö. Bill Gatesi juurde müügimees ei pääse, aga president või peaminister küll. Tuleb käia suurte tegijate juures tipptasemel ja müüa. Parts on lubanud seda meil Eestis esindatud suuremate lääne firmadega teha.

Raudsepp: Kas haldusreform on alanud või mitte, ja kas see on mingi alus tänasele teemale?

N: Eelnõu on ühe valitsuse kooskõlastuse ringi läbinud. Tulemus, et reformikava lükati tagasi. Mõned ministeeriumid lasevad ministri parteilise kuuluvuse põhjal asja põhja. Omavalitsusreformi seaduse menetlemine peaks edasi minema ja regionaalministril on plaan eelnõu uuesti kooskõlastamisele esitada. Tõmbekeskustes pole midagi uut, teema oli olemas aastal 1932. Aga selles on ikkagi suuri nõrkusi. Vaja on arutada, et millised ülesanded ja mis tasandil lahendada ja kuidas nende täitmist rahastada.

Einasto: Räägime kvaliteetjuhtimisest Aga majandusvabadus, mida kuritarvitatakse? Kus on see vabaduse piir? Kui kultuuri pole piisavalt, ei saa vabadust anda.

V: Eestis pole kaugeltki vaba majandus. On palju piiranguid ja sugugi mitte ainult kultuuriliseid. Võtkem või panganduse kaudu seatavad. Või maksupraktikate ja registrite kaudu jne. Teiseks on kultuuri ja vabaduse vahekord keeruline küsimus. 5000 aastat inimkonna arengut on selleks veel vähe, nagu on öelnud klassik. Suurt hullu pole. Samas pilti mõjutab see, et me oleme naabriks maailma parimatele heaoluühiskondadele. Vaatame parimaid eeskujusid enda kõrval ja soovime neile kiirelt järele võtta. Aga kahjuks oleme kesk- ja ida euroopa, lisaks ääremaa. Meile pole võimetekohane kiirelt ideaali saavutada, pealegi kiiresti.. Me pole mingid maailma vabamõtlemise tipud. Me oleme samuti hedonismi kammitsais. Oleme ikkagi üpris lähedal maailmas heaoluklubi (esimesed 30 riiki) liikmelisusele. Kordame meiegi kuldse miljardi vigu, mille hulka ka ise kuulume, ainult teise kolmandikku.

N: On projekt „Läänemere riikide majandusruum“ Seal on ka Leningradi oblast ja Valgevene. Konvergents toimub, kuid teatud asjades arengutase pigem kaugeneb.

Toome: Oli 2 tundi huvitavat diskussiooni.

---

Jätkame arvamustega.

Telgmaa: Kuulasin huviga, kuid millele ikkagi toetada lootus, et üldse midagi on võimalik muuta, kui selleks pole näha võimude tahte tekkimist? Näeme, kuidas meie parlamentaarne demokraatia annab tulemuseks parlamendi iga järgmise koosseisu kehvema kvaliteedi. Rahvas praeguse valimissüsteemi juures ei saa mitte kuidagi riigimeeste osakaalu võimuladvikus suurendada, milleta ei muutu midagi. Võibolla tehagi otsus, et väikeriiki pole mõtet pidada, promoda selle asemel Euroopa Ühendriike, kus inimesed liiguvad osariigist osariiki nagu USAs. Ja rahvuskultuurina säilitada vaid seda, mis kuulub etnograafia valdkonda.

Vare: arvab, et optimismiks on ikkagi lootust, kuid ei ütle, millel see lootus põhineb.

Leps: Kas pole kogu lugu tõepoolest liiga idealistlik?

Levald: Olen juba alates möödunud sajandi 70. aastatest uurinud suurte org.-de ja riikide juhtimist, viimast eriti alates 80. aastate lõpust. Selgus, et meile eriti lähedase Soome riigikorraldus põhineb tegelikult juba ammu kvaliteedijuhtimise põhimõtetel. Kui 1987. aastal tuli välja kvaliteedijuhtimise standard ISO 9000, võttis Soome Riiginõukogu vastu otsuse selle kohta, kuidas seda standardit rakendada nii era- kui avalikus sektoris. Kuna riigi juhtimissüsteemi on seal täiustatud sajandeid ja see on kindlaks kujunenud, siis polnud selles vaja suurt midagi muuta. Siiski loodi rahandusministeeriumisse poolesaja töötajaga Soome riigi kvaliteetjuhtimise osakond juhtimise täiustamiseks riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes. Nüüd on neis käsil juba ISO järgsete meetodite rakendamine. Olen Eesti iseseisvuse algusest alates teinud kümneid ettepanekuid kõigile peaministritele ja muudel tasanditel võtta kasutusele ISO kvaliteetjuhtimise põhimõtted. 2000 aastate algul oli kavatsus Eesti ja Soome riikide juhtimissüsteemide võrdlusuuring. Soome pool oli sellega nõus, ent paraku Eestis sellest keegi ei huvitunud. Riigireformi tegemisel peab rakendama kvaliteetjuhtimissüsteemi ülesehitamise põhimõtteid, sest praegune valitsemissüsteem ei taga põhiseaduse täitmist. Kvaliteetjuhtimissüsteemi loomine ja rakendamine riigi tasandil on vältimatult vajalik. Selleta pole võimalik ka kohalike omavalitsuste kvaliteetjuhtimine.

Kelder: Kvaliteedi juhtimisest rääkida riigis, kus riik maksab pidevalt absurdseid preemiaid selle eest, et ametnik on lihtsalt oma kohustusi täitnud?

Vare: Väikeriigis on oluline persooni kvaliteet – isikust sõltub palju. Loru või passiivne on väikeriigile katastroof. Suures riigis kompenseerub see suure mutrite arvuga. Väikeriigis on iga isik spetsiifiline väärtus. Asendajat leida on väikeriigis vahel lausa võimatu. Võtmeisikuid tuleb väärtustada, sest tema hoiab riiki üleval!

Leps: Vare räägib sama, mida Marx paarsada aastat tagasi. Temal on tähtis tõdemus, et üks on targem, kavalam jne. Kui teine. Need targemad tekitasid klassiühiskonna ja eraõiguse. Seal riik jääb juba kõrvale, on ühiskonnaliikmete omavaheline asi. Marx ütleb, et üks inimene on parem kui teine. Isiksuse osa on väga oluline.

Mardna: Kes teab ja oskab, need ei taha.

Toome: Riigireformi vajaduses pole kahtlust. Oleme ahenevate seintega koridor, millega jõuame ummikusse. Riiki peaks juhtima riigiisad. Need on need inimesed, kes nii nagu perekonnas võtavad täisvastutuse ära kuulata kõik perekonnaliikmed, mitte vaid peremeeste jutud. Viimased paarkümmend aastat pole suutnud selliseid riigiisasid kasvatada. Midagi on demokratliku protsessiga nihu läinud. Parteid räägivad, et nad esindavad rahva mingeid mõttevoole. Tegelikult ei esinda. Võim on usurpeeritud[1], ja nüüd läheb kogu aur võimu säilitamisele. Võimuvõitlus on permanentne. Tuleb lähtuda sellest, mis on olemas. Tuleb arvestada tänase seisuga ja piisavalt jätta ka tuleviku jaoks. Kuna käib permanentne võimuvõitlus, tuleb pidevalt midagi lubada. Eksistentsiaalsed probleemid jäävad lahendamata. Parteid peavad reformides kokku leppima, kuid nad ei suuda, sest selleks peavad nad millestki loobuma. Oma eksistentsi ei pane keegi ohtu.

Vare: Protsess on juba pikemat aega toiminud. Majanduses vastab sellele kartellistumine. Ja see ongi kartelli loomulik käitumine. Tänane tulu on tähtsam kui tulevik. Ja kedagi segama ka ei lase!

Sirendi: Riigil peavad olema inimesed, territoorium ja kord. Selle maa kohta ei tea keegi midagi täpselt – kui palju põldu, kui palju metsa jne. Vald seda ei tea, sest ei huvitu, sest see on eraasi. Riik ei tea, ega taha teada, kui palju inimesi välismaal on. Kord puudub täielikult. Kuni need 3 komponenti pole selged, ei tule midagi välja.

Noorkõiv: Eestil on midagi unikaalset – rahvaloendus 1941. Teadmiste põhine juhtimine on vaja muuta normiks.

Toome tänab esinejaid. Me ei tunne end lollimatena, seega eesmärk koosolekul on täidetud. Tahaksime elu Eestis mõjutada, kuidas seda saavutada, peame mõtlema.