Artikkel on kajastus EV peaministri kutsutud 13-09-2019
kliimakonverentsist, ilmus ajalehes Postimees, 16-september-2019
Juhan Telgmaa:
Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel käskis?
Äsja oli suurejooneline kliimakonverents. Väga vajalik teematõstatus, väga head ettekanded. Keegi ei kahtle, et oleme antropotseenis, st inimkonnast on saanud globaalsete looduslike protsesside tugev mõjutaja. Ei kahelda, et inimtegevus töötab kaasa ka kliima soojenemisele. Küsimus on vaid, mis on selle osakaal. Olgem ettevaatlikud ja võtkem tõsiselt hoiatust, et just see inimmõju osake võib olla õlekõrreks, mis kaameli selgroo murrab. Ja kuna soojenemise vastane võitlus on suuresti võitlus saastamisega ja loodusvarade säästmise eest, siis on see igal juhul mõttekas.
See on üldine jutt, seda on küllalt aetud ja üle ilma enamvähem ühisele seisukohale jõutud. Aga meie elame Eestis. Aeg on teada, kui suured numbrid ja mis tempos nendest globaalsetest keskmistest meid tabavad, kuidas paigutub Eesti suurde pilti.
Puudu oli raamistav avaettekanne, mis oleks avanud nende keskmiste numbrite mõjuulatuse Eestile ja Eesti pingutuste mõju globaalselt. Teadupärast pole kliima soojenemine ühtlane, see on kiirem põhja-poolkeral. Kas selle tõttu on meile 1,5 kraadi eesmärgina mõistlik? Klimatolooge konverentsile ei kutsutud ja see teadmine jäi saamata.
Käsitluse loomulikuks raamiks võinuks olla ka Eesti enda
ülesanded ÜRO säästva arengu eesmärkide täitmisel. Kliimameetmetel on seal olulisimaid
rolle, kuid sotsiaalase stabiilsuse hoidmiseks peab neid käsitlema kontekstis
kõigi 17 eesmärgiga. Ettekanne Rooma Klubilt kulunuks marjaks ära. Kaasata olnuks
vaja ka Säästva Arengu komisjon.
Aeg oleks analüüsida kvoodikaubanduse efekti. Millise tulemuse
on andnud raha, mis seal edasi-tagasi liigub, soojenemise ohjeldamisele
tegelikkuses? Näeme, et see on pannud reaalsesse ohtu ühe meile 100 aastat endastmõistetava
hüve – elektrienergiaga isevarustamise võime. Põxiti üle rõõmustamise kõrval
peame teadma, mis see kõikides oma aspektides meile ikkagi maksab ja kuidas üleminekukahjud
minimeerida. Me ei peaks kiirustama, aga veel vähem tohime rehepaplikult sabas
sörkida. Pidades silmas suurimate mängijate (Hiina, India, USA jt) sammu on ka
siin kindlasti mingi meie oma tempo-optimum.
Plaanitav mitšuurinlik looduse ümber kujundamine kasutu
Rail Balticu ehitamiseks tarvitab musttuhat tonni fossiilkütuseid. Ka neid
numbreid on vaja teada, aga seda teemat ei taheta kuidagi avalikkuse ette lasta.
Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja
„Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse
puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei
nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel
käskis? Eks seegi ole tõenduseks kliimateema käsitlemise fragmentaarsusele. Edu
nii ei saavuta, vaja on järjepidevat süsteemsust. Loomulikuks vedajaks peaks
olema Keskkonnaministeerium, aga ka see polnud konverentsi kavandamisse
kaasatud.
Jah, ettekanded konverentsil olid sisukad ja andsid hulga
teavet kliima soojenemise mõju erinevate aspektide kohta, kuid strateegia lihvimiseks
meie Eesti jaoks kogunes materjali vähe.
Aitäh kena konverentsi eest, aga teema jääb päevakorda.
UNIVERSITAS, Federation of the Estonian Universities, Institutions of Science, Research and Development
Eesti Rooma Klubi avaldab teksti muutmata kujul ja kommentaarideta
04.09.2019, Tallinn
Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser
Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo
Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land
Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja
Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm
Vastuseks Rektorite Nõukogu pöördumisele „Pöördumine kooskõlastatud strateegia kujundamiseks rahastamisperspektiivi suhtes“
Täname Rektorite Nõukogu olulise algatuse eest välja kujundada ülikoolide ühine strateegia oma tegevuse ümberkorraldamiseks lähtudes Eesti Vabariigi eelarvestrateegiast 2020-2023, millega võetakse tööandja vastutus.
Mõistame, et kirjas toodud võimalikud tegevused on Rektorite Nõukogu äärmine samm suunata Eesti Vabariigi otsustajad tagasi teadusrahastuse vähemalt 1% SKPst tagamise teele. See on poliitilise tahte küsimus, sest tarvis on vaid 47 miljoni euro lisamist riigieelarvest teadusele. Käesoleva aasta riigieelarve maht on 11,31 miljardit eurot ja kasv võrreldes möödunud aastaga 7%. Aastas lisanduv summa moodustaks vaid 0,4% tänavusest riigieelarvest.
Juba praegu ütleb UNESCO statistika, et toimub pidev teadlaste arvu langus Eestis.
Iisraelis ja Lõuna-Koreas on suunatud teadusele ja arendusele 4,3% SKP-st. Need riigid tahavad püsima jääda.
Eesti Vabariigis on alates detsembrist 2018 olemas õigustatud ootus, et teadusesse ja arendusse panustatakse 1% sisemajanduse kogutoodangust. Sellele peab lisanduma ettevõtluse poolne panus 2%, nii et kokku saavutame Eestis kui endast lugupidavas riigis kohase 3% SKPst teadusele ja arengule, nii on kirjas Eesti Vabariigi teadus- ja arendustegevuse arengukavas.
Rektorite Nõukogu välja pakutud võimalikud tegevused ohustavad Eesti teadust ning ülikoolide töötajaid. Ülikoolid annavad nende käivitamisel töötajatele võimaluse-vajaduse streigiks, näiliselt ülikoolide, aga tegelikult EV valitsuse vastu.
Ametiühingud lähtuvad oma seisukohavõtus töötajate heaolust ja leiavad, et teise ja kolmanda tegevuse elluviimine toob endaga kaasa otsese ohu töötajate niigi haprale turvatundele ülikoolis ja lisab juurde tohutu stressi allika.
Peame õigeks lähtuda ülikoolide tegevuse võimalikul ümberkorraldamisel kõigepealt ülikoolide töötajate, õppejõudude ja teadlaste kui ülikoolide arengut tagavate spetsialistide turvalisusest ning õigustatud ootusest rahulikule ja harmoonilisele töökeskkonnale. See omakorda on eeltingimuseks üliõpilaste haridusele ning haritusele ja akadeemilise järelkasvu olemasolule.
Auditoorne töö on õppe põhikomponent. Auditooriumis tekib üliõpilase ja õppejõu vahel sünergia. Auditoorse õppetöö mahu vähendamine vaesestab õppimist ülikoolis. Nii jätkates võime välja jõuda olukorda, kus väikestel riikidel polegi tarvis ülikoole, sest kõik teadmised võib soovija õppida Cambridge’i või Harvardi ülikoolide MOOCide kaudu ning senine Eesti üliõpilane läheb kas Soome, Inglismaale või Ameerikasse, kus ta saab õppejõult auditoorse õppetöö abil sisukaid teadmisi. On tarvis mõelda, mida tähendab auditoorse töö vähendamine. Kas Eesti saab endale lubada vähem teadmisi omandavaid rumalamaid üliõpilasi?
Liigne sõltuvus projektidest, nagu see on praegu, on lubamatu. Teadlastel peab olema tagatud baassissetulek, nagu on kirjas, meie poolt pakutud, ülikoolide üldtöökokkuleppe kavandis. Pool keskmist palka peab olema teadlastele garanteeritud, selle maht on ainult 0,07% SKPst(lähtuvalt statistika andmetest 1800 teadlast ja keskmine palk 1340€). Ilma selleta on praegu paljud akadeemilised töötajad koormusega 0,1, 0,15 või 0,2 kohta – see ei taga mingit stabiilsust ning on tööstressi allikas. Kui teadlastel on baassissetulek garanteeritud, väheneb kiusatus olla ebakorrektne projektide tööajatabeleid täites.
On iseenesest mõistetav, et ülikoolide regionaalsed tegevused on siseriikliku julgeoleku ning arengu tagatis ning vastavad vahendid peavad tulema riigieelarvest.
Lootes viljakale koostööle, lugupidamisega, Vladimir Viies, UNIVERSITASe juhatuse esimees
Lisaks loe: Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi teade
Tehase tutvustuse viis läbi Peter S. Treialt, kes igapäevaselt vastutab BLRT äriarenduse eest.
Tutvusime Vene-Balti Laevaehitustehase ajalooga aastast 1911. Täna üle 50 ettevõtte 8 riigis (Soome, Norra; Eesti, Läti, Leedu; Poola, Ukraina, Vene; ühisettevõte saksastega Kaliningradis), müügimaht >1000 tonni ööpäevas. Teenindavad >1000 allhankija, >8000 kliendi. Töötajate keskmine tööstaaž >10a, keskmine vanus 46a.
Laevaehituse kõrval on olulised veel 5 tegevusharu:
Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva. Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvus- riikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamate- nõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal[i]. Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.
Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud.
Märkmeid Dr. Bernardino Ramazzini külaskäigust Paide Arvamusfestivalil 2019
Üles tähendatud Doktori õpilase ja mõttekaaslase Dr. Ragnar Viiru poolt
Paide arvamusfestival 2019 üllatas külastajaid ilmselt erineval viisil. Paljudele jäi aga silma Dr. Bernardino Ramazzini külaskäik. Auväärne 17-18. sajandi entusiast on tuntud, kui kutsehaiguste ravi ja profülaktika isa, st mees, kes hakkas rääkima mitte ravimisest vaid haiguste ja tööõnnetuste ennetusest. Seega on tegemist väga uue uurimissuunaga, kuigi see, et teatud haigused on otseselt seotud mingite ametitega ja tegevstega, oli teada juba varases Egiptuses ja Rooma riigis.
Ka 300 aastat tagasi oli igas linnas ja külas neid, kes istusid end haigeks kui kirjutades oma leiba teenisid. Nüüd istuvad nad sõrmi klõbistades igas majas ja toas, ka teed-, vett- ja õhkupidi kihutavates karpides, noored ja vanad, ikka end haigeks istudes. Nagu 300 aastat tagasi.
Kui palju lubatakse sinul istuda?
Head mõtted ei tule istudes, teadsid targad
Kas liigute piisavalt?
Noored tervisekaitsjad
Töö noortega on olnud auväärse doktori jaoks alati oluline – kui tema noorusajal oli oht, et raske töö võib rikkuda lapse tervise, siis nüüd võib seda veel kibedamat teha hea elu.
Tervist säästvast tasuta soovitusest – tõusta sageli istumast püsti – poleks keegi nende sajandite jooksul nagu kuulnudki.
Ramazzini
Doktor sai aga pettumusest üle, täitis Hippokratesele antud vannet ja jagas taaskord oma mõjusat nõuannet. Festivali päevadel rääkis auväärne lisaks ka parlamendi asespiikri Heli-Valdor Seederi, endise ministri Riina Sikkuti, ministrite Mailis Repsi ja Tanel Kiigega. Kõik nad pidasid heaks plaani algatada Eestiski tervist säästev istumast ülestõusmise aktsioon.
AF2019 tervise platsil peetud kogunemise ”Kuidas kaitsta inimese tervist tema enda eest?” käigus tehti ka ülestõusmise katsetus ning värske sotsiaalministri lõpulause kuulajatele koju kaasa oli, et koosolekutel ja konverentsidelgi sobib istumist ülestõusmistega kergendada.
Vaatamata auväärsele vanusele – 300+ aastat – hoiab Dr. Bernardino Ramazzini ennast heas vormis. Soovitab seda teistelegi.
Lastelt kuuldu pani doktori küll väga tänulikuna rõõmustama – selgub, et mõnes koolis on vanavanemate hea komme õpetajat püstitõusmisega tervitada ikka veel au sees.
Kahjuks jäi seekord kuulmata, mida arvab auväärne tohter ergonoomilistest laudadest ja toolidest, nt pallil istumistöö tegemisest ja muudest põnevatest lahendustest, mida tänane istuja katsetab. Loodame, et ta külastab meid jälle ning siis saame juba uurida nende võimalike lahenduste kohta.
Kui Sa tunned, et saad aidata kaasa selle idee arendamisse või istumisepideemia ohjamisse oma kodus, töögrupis, koolis, otsi sidet ja pidet meie kaudu. Doktor saadab meelsasti materjale oma teadustööst ja publikatsioonidest.
Arvo Sirendi ettekanne Eesti Rooma Klubis, 9. aprillil 2019
Arvo Sirendi
Olen alati alustanud mingis mõttes kas liiga vara või liiga hilja. Alustamine tulenes pigem ettevaatamatusest ja ohtude liiga vähesest märkamises. Mõnedki, kes üldse midagi n.ö endast suuremat on teinud või kes jätsid tegemata selle, on seda kahetsenud. Shaw: Kas võtad naise või ei võta – igal juhul kahetsed. XX sajandi Eesti põllumajanduse 5-köiteline lugu tuli kirjutada, sest see oli Maaliidus, ministeeriumis, toimetuse kolleegiumis, samuti sõprade, paljude põllumeeste ja kolleegidega läbi arutatud. Ise ka tahtsin seda teha. „Rahvavõimu manu, man ja mant“ – seda soovitas teha spiiker Toomas Savi. Wer schreibt, der bleibt – ütles prof Olev Saveli. Oleneb, mida kirjutada ja kuidas välja kukub.
Neist viiest köitest „Kaheharuline
inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarsed opositsioone ja muid dihhotoomiaid“,
millest me täna räägime, ei saa kokku panna tunni-ajalist kokkuvõtet. Teema on
lai. Küll aga võib teha mõned märkused ja eelistatult laenuna võõrast
tarkusest. Algul mõtlesin kirjutada paar raamatut kvintessentsist. Olemises on
määrava tähendusega olemus (essents). Essentsidest olulisim on kvintessents (quinta essentia – tõlkes: viies essents,
mis lisaks neljale maisele ürgelemendile – vesi, maa, õhk ja tuli – on
kosmiline, taevane element – eeter, ka kui hele tuliaine). Keskaegses
filosoofias oletati, et see on eriti peen element, mis määrab asjade olemuse,
põhituuma, mille kaotamisel iga asi lakkab olemast see, mis ta on
Inimese loomuses, olemises, essentsis on midagi taevalikku ja jumalikku, inimene kõlab ju uhkelt ja ülevalt. Kuid et inimeses on ka midagi põrgulikku ja kuratlikku, avalikku või varjatud, siis kõlab inimene aegajalt häbiväärselt ja alandavalt. Kõik kuriteod on inimese tehtud, enamus mõttetult, isegi ilma rahva- ja omakasuta.
Jõudu on kuulutatud ainsaks vooruseks, jõud oleks siis kõige õigustus, ilu ja võim. Ka armastus taandub siis võimutahteks ja rahuldatud vallutuseks ja, sammsammult saab sümpaatia antipaatiaks ja armastus vihkamiseks.
Näib, et kogu maailm ongi kahest poolest kokku pandud – positiivsest/negatiivsest, heast/kurjast, pimedast/valgest, tõest/valest, assimilatsioonist/dissimilatsioonist. See pole üksnes inimkonna probleem, See on pärand loomariigist, murra või lase end murda. Valeta ja peta. Mimikri, enda suureks kujutamine, värvi vahetamine keskkonda sulandumiseks. Ent looma- ja taimeriigis pole peale inimese kedagi, keda segaks kõlbeline, moraalne vastutus iseenda, teiste inimeste, looduse ja/või Looja ees.
Ent miks just kaheharuline, võib-olla siiski paljuharuline?
I.
Osa: Dihhotoomia loomus.
Olemine/mitteolemine, all/peal, enne/pärast,
olevikus/minevikus, siin/seal, mina/mittemina (teine), minu/mitteminu, minu
teine mina, meie/nemad. Egotsentrism kuni egoismini ja nartsissismini koos
patoloogiateni. Inimene/Jumal, kas inimese näo järgi või jumala näo järgi.
Keha/hing – hing ja vaim kui ainetu keha, sisu ilma aineta, taeva kingitus,
mille loomus on müstiline, müütiline. Maa/taevas. Tuli/vesi. Tõde/vale,
Sõda/rahu, Olla/mitte-olla Aru/arutus, Liikumine/Paigalseis. Tervik/osa, Püsivus/Muutus,
mõistus ja mõistusetus, Tees/antitees kuni sünteesini. Miski/eimiski – nende
filosoofiline suhe ja matemaatiline lahendus (Leibniz). Transtsendentsus/
transtsendentaalsus.
Näiteks – Araabia maailm oli eimiski. Selle sünnitas üleöö
idee, inimvaim, mille nimi oli Mohammad, kelle teadvusse usaldati taevalik
ilmutus. Sellest sündis kultuur, riik, maa Indiast Marokoni ja see on
laienenud.
Nihilism on totaalne skeptitsism, kõige eitamine, kõik-on-mõttetu ideoloogia. Sartre
järgi on ei-miski kui olematus, esitatud puuduva olemise pinnalt, veel
kasutamata potentsiaalne olematus on olemise olematus. Heideggeri järgi
olematus mitte pole, vaid seda eitatakse, see sünnib maailma negatsioonide
kaasabil. Samuti on Tillichi järgi olematus osa võimalikust olemisest kui
potentsiaalsusest, mis on veel tegelikkuses kasutamata. See on ka
eksistentsialismi ja essentsialismi hoiakute vastasseis ehk väljaulatuva ja
olemasoleva vastuolu.
Inimvaim, kurivaim, Püha Vaim, aja vaim, Tartu vaim,
absoluutne, objektiivne või subjektiivne vaim, maailma vaim, kambavaim. Ken
Wilber: Tõusev/laskuv vaimsus. Ruumiliselt paigutuselt parem/vasak, ülal/all,
ees/taga.
Düaadile lisandub või saab lisada siiski mõttelise viljaka
või viljatu kolmanda: lahendus, eikellegimaa, hall tsoon, kõhklus, leigus,
kompromiss, konsensus, sallivus, suhtelisus, ükskõiksus, mitteteadmine,
mitteteadatahtmine, valiku ehk alternatiivi puudumine, probleemi tühisuseks
kuulutamine, otsustamatus, lörts, pooltõde, poolvale. Estofiilia on esitatud
meil russofoobia modifikatsioonina, kuid räägitakse integratsioonist
assimilatsioonini, näiva vabanemiseni russofoobia tondist. Vabaduse/orjuse
vahele mahub inimkonna ajalugu. Tertium
non datur.De omnibus dubitandum. Subjektivistlik
kvietivism ja relativistlik konventsionalism. Disjunktiivne konjunktiiv „ kui“ ja näiteid.
Eenok Korneli raamat: „Kuldset keskteed ei ole“.
Kas siis dialektika või trialektika? Sisulist vastust mul
polnud.
Pascal: Tõstke
eesriie. Tehke, mis tahes, ikka tuleb kas uskuda, eitada või kahelda. Loomulik
teadmatus (tabula rasa) sündides
areneb õpetatud teadmatuseks kasvõi kogu maailma tarkuse omandamisel, sest
selgub või kujuneb arusaamine enda mitte-midagi teadmisest, sest teadmine on
vaid imeväike oaas teadmatuse hiigelkõrbes, sest iga üksik uus teadmine või
vastus avas igakord ukse kümnetele uutele vastuseta küsimustele.
Budism on kesktee leidmise õpetus. Kristluses on patt ületav
andestusega, kuid lõpp tähendab eshatoloogilist puhastustuld. Seda ei saa öelda
zoroastrismi kohta, kus maailm on algusest lõpuni kahene ja hävineb kahesuses
või selle kokkupõrkes.
Kalevipoeg: … ainult keskmised jõuavad koju.
Ovidius: Medio tutissimus tibi. Kesktee on sulle ohutum.
Heine: Kui maailm lõheneb kaheks, läheb lõhe läbi luuletaja südame.
Aristoteles: Ole oma tahte isand ja oma südametunnistuse ori.
(Südametunnistus eri keeltes). Mõõdukus.
Male on kokkulepitud reeglitega kahe vastasmängija koosmäng. Nagu muudki mängud.
Binarism: millel pole vastandit, seda pole olemas või on see määratlemata. Iga asi on mõistetav oma vastandi kaudu.
Sekkumine mittesekkumine isearengusse: Laozi ja Confucius, Voltaire ja Rousseau.
Teise poole, kas hinge või aine eitus või vastavalt primaarsus/sekundaarsus.
Riik/rahvas Demokraatia ja vastandite paljusus. Cramsci. Ajakirjanduse vabadus kui ühtede vabadus teiste piirangute arvel.
Suverääni vabadus (Regis
voluntas suprema lex). Mõtlemise vabadus. Vaimuruum on vabaduse ruum,
füüsiline ruum on paratamatuse ruum. Füüsilise ruumi vabaduse algpõhjus ja
lõpptulemus on ikka vaimuruumis. Pascali järgi on ajast ja ruumist kõrgemal
vaid tõde ja vabadus. „Kui ma vaatlen oma elu lühikest
aega, mille eelnev ja järgnev igavik endasse imeb, seda väikest ruumi, mida ma
täidan ja mis – nagu ma ise näen – mulle tundmatute ja mind mitte tundvate
ruumide laotusesse vajub, tuleb mul hirm peale ja ma imestan, et ma olen siin
ja mitte seal, sest ei ole mingit põhjust olla pigem siin kui seal. Ja miks
just praegu ja mitte kunagi enne.“
Ramayanas kirjutatakse: See maailm on
määratud igavesti kannatama vastaspaaride käes. Rahunemiseks ja õndsuseks on vaja tõusta inimloomuse vastanditest
kõrgemale metatasandile ja vajadus lahendamiseks kaob. Seni, kuni selleni pole
jõutud, jätkubki lootusetu kõikumine Scylla ja Charybdise vahel. Maailm pole kõlbeliselt suurem
inimestest, kes selles maailmas elavad.
Vastasseis reaalsuses on igavene, ent vaimus mõistuse
tekkimisest peale, kõigis aegades ja igas ruumis.
Maurice Merleau Ponty: Fenomenoloogiline (nähtuste
kirjeldamisele rajatud) maailm ei ole eelneva olemise eksplitseerimine
(seletamine), vaid olemise rajamine; filosoofia ei ole eelneva tõe peegeldus,
vaid, nagu kunstki, ühe tõe teostamine. Küsitakse, kuidas on see tõestus
võimalik ja kas ei leidu asjades juba enne eksisteerivat Mõistust. Kuid ainus
eelnevalt eksisteeriv Logos on maailm ise ja filosoofia, mis toob esile ta
avaldunud eksistentsi, ei alga iseenda võimalikkusega – ta on aktuaalne või
reaalne nagu maailmgi, mille osa ta on, ja ükski seletatav hüpotees ei ole
selgem kui see akt ise, mille kaudu me võtame käsile tolle lõpetamata maailma,
et püüda seda tervikuks muuta ja sellest mõtelda. Ratsionaalsus ei ole
probleem, selle taga pole midagi tundmatut, mille olemasolu me peaksime
ratsionaalsusest lähtuvalt kas deduktiivselt kindlaks määrama või induktiivselt
tõestama. (deduktsioon üldiselt üksikule, eelduste tõesuse korral on
järeldus tõene). Saladus võib olla, saladuse kaotamine mingi nn lahenduse abil
ei tule kõne allagi, sest saladus on eespool kõiki lahendusi.
Seaduspärasused (normid) ja kõrvalekalded. Eksitused
aistingu, taju, mõtlemise, mälu ja faasis, kuigi need on meie teadmise ainsaks
allikaks.
Blaise Pascal: Inimene on olend täis loomupärast
ekslikkust, mida suudab korvata ainult halastus. Miski ei näita talle tõde.
Kõik petab teda; vähe sellest, et tema kas tõeprintsiipi – mõistus ja meeled –
pole kumbki siirad, need petavad teineteist ka vastastikku. Meeled petavad
mõistust väära näitlikkusega; aga seesama vingerpuss, mille nad mõistusele
mängivad, tuleb neile omakorda tagasi: mõistus maksab neile kätte, Hingekired
viivad meeled segadusse ja tekitavad neis ekslikke muljeid. Mõlemad valetavad
ja petavad üksteise võidu.
Aberratsioon (ld aberratio)
kõrvalekalle, hälve, hälbimus.Deviatsioon
kui sünonüüm. Delusioon – taju häire. Aistingu ja taju hälbimine ja sellega
seotud probleem. Põhjuste avastamisega, eksperimentidega, mõtlemise, analüüsi
ja sünteesiga on püütud tõe jälile saada. Kas päris- või näivtõe jälile? Kord
ja korratus. Prigogine – juhuslikkus
või sattumuslikkus kaose jõudmisel bifurkatsioonipunkti. Bi+furca – haru, kahenemine, näiteks ka hingetoru või jõgede
harunemine.
Aberratsioone: astronoomias: taevakeha näiva asukoha muutumine taevalaotuses, tekib nt Maa tiirlemise tõttu Päikese ümber; füüsikas: optilises või elektronoptilises süsteemis tekkiva kujutise moonutus, kas ka virmalised.
Veel aberratsioone:
Kromaatiline: kujutise
ääred muutuvad vikerkaarevärviliseks (punane taevaäär päikese loojumisel, s.o
polükromaatilise valguse dispersioon läätsedel, prismadel. Teada on, et see,
mida silmad näevad või kõrvad kuulevad, keel maitseb, nina haistab jne – see
pole välismaailma tegelikkus, vaid aistivate organite looming, kusjuures taoline
kasulik loominguvõime on taeva kingitus või evolutsiooni saadus. Maailm on
värvitu, helitu, maitsetu, lõhnatu jne – need loob aistiv olend. Me ei saa
füüsiliste värvide või värvilahuste segamisega valget, sest iga üksik komponent
on tumedam kui valge. Teatakse, et subjekt allub objektile, sest objekt on,
subjekt pöördub tema poole. Objekt on aga ka taju puhul ühtlasi subjekti
looming, sest subjekt määrab tingimused, milles nähtuv talle nähtuv, olgu
subjekti võime empiiriline või transtsendentne, kusjuures transtsendentne
rakendus on empiirilise rakenduse seisukohalt võimatu või paradoksaalne ning
teostub ainult välise vägivalla puhul (Kant). Kant loetleb: tunnetusvõime,
ihavõime ning mõnu- ja norutunne. Ülevuse tunne on rohkem kui see, mida me
kujutlusjõuga haarata suudame (avamere üüratus, tormise mere vägevus,
tähistaeva ja kosmose hoomamatus).
Võimed – passiivne meelelisus ja kolm aktiivset võimet –
kujutlusjõud, aru ja mõistus.
Sfääriline: kujutise
ebateravuse (dispersiooni) tekkimine pindade moonutaval kokkupuutel, kiired ei
koondu kujutise tasandis ühte punkti, vaid moodustavad väikese ringikujulise
laigu;
Gnoseoloogiline
(fenomenoloogiline): Tunnetussüsteemi aistingulised, mõttelised ja
tajulised hälbed, hullumeelsus, unenäod, hallutsinatsioonid, sundmõtted,
hoiakud, eelarvamuste prevaleerimine, paranormaalne selgeltnägemine,
heitlikkus, fantoomvalud amputeeritud jäsemetes ehk fantoomjäse, mida
selgitatakse tõrjefenomeniga, mis jääb kinni oma püüdlustes jäsemest loobuda.
Isiksuslik aeg on ebameeldiva faktiga seotud, umbisikuline voolab vabalt edasi.
Möödunud olevik keeldub minevikuks saamast. Aberratsioon viitab sellele, et aju
saadab valuks formeeritud signaali sinna, kus ta peaks olema, kuigi seda kohta
pole mujal, kui aju enese poolt kujundatud (loodud) ruumis. Igasugune
ebameeldivus tahab aina kaas tulla ja sellest on raske vabaneda;
Geomeetriline: nt kooma
(asümmeetriline laiguke, mille suurus kasvab kauguse kasvades), astigmatism
(ellipsi puhul kahe keskpunkti teke ringi ühe keskpunkti asemel), pildivälja
kõverus ja distorsioon (kujutis on terav, kuid ei ole esemega sarnane);
Bioloogiline või geneetiline: liigi tavalisest kujust
tugevasti kõrvalekalduv vorm – kromosoomi struktuuri muutus, hetero kalduvus
homoseksualismile;
Eetiline:
obstsöönsuste kasutamine või sotsiaalsete käitumismustrite ignoreerimine;
Religioosne:
Pühadus ja selle teotus. Patt, lunastus ja piht; Jumala, absoluutide ja
religioossete rituaalide, pühitsetud isikute, elu, toidu, fundamentaalsete
põhimõtete jm pühadus, näiv kombekohane või päris;
Emotsionaalne: Kui
suur armastus konverteeritakse sama suureks vihkamiseks, alandus
konverteeritakse kättemaksuks objekti vahetusega või ilma vahetuseta. Ei ole
teada, kas sellega kaasneb fermentatiivne biokeemiline muutus organismis ja mis
saab rahuldusest eesmärgi muut(u)misega? Agape ja Erose vastandus;
Hermeneutiline,
semantiline, semiootiline või lingvistiline: sõna tähenduse päritolu ja
moodsa väljendusviisi või keelelise hälbimise teadlik või mitteteadlik
esitamine;
Poliitiline,
ideoloogiline: Näeb, kuuleb normaalselt, ent tunneb, kinnitab ja salvestab
mälus nii nagu vaja;
Näivloogilisusest või
mitteküllaldasest tõenäolisusesttulenev: Peirce nimetas parima
seletuseni jõudmist või tõendusmaterjali abil laiema seletuseni (explanation) jõudmist abduktsiooniks, Need võivad olla
ratsionaalsed loogilise positivismi aspektist. Ideed peavad olema selged ja
distinktsed (clear and instinct ideas). Neid
katsutakse looduslike katusseaduste alla ühendada. Näiteks Kepleri seadused on
dedutseeritavad Newtoni liikumisseadustest. Kas nad aga on piisavad. Mingi
konkreetse aktsidendi abil täpsustatud väidet ei ole lubatud üldiseks tõsta.
Pühaduse teotus või eitus
Püha pole mõningase ettekujutuse mõõdus jumala looming, elu,
inimese elu, tema töö ega töövili, leib ega leivakõrvane. Pühaduseks
materialistlikus pragmatistlikus (kasule ja tulemuslikkusele orienteeritud)
maailmas on kuld, raha, eraomand, millele peaks olema tagatud vaid puutumatus.
Eraomanik saab oma omandi orjaks, teenijaks, hoidjaks, hooldajaks. Ja seda on
alati vähe sedamööda, mida rikkam on omanik.
Valgustusaja üks valikutest: deism/ateism.
Voltaire – valgustuse sümbol „Zadig ehksaatus.“
Kristlikud doktriinid on ebausk ja kirik on vaimulike võimuihast rikutuna.
Kiriku aadressil hüüatus: Purustage
koletis! Ta toetas deistina loomulikku usku.
Rousseau lähtus fatalismi ja kasvatuse kõikvõimsusest.
Vabadus on vabatahtlik allumine arusaadavatele ja üldisest tahtest pärinevatele
seadustele. Positiivne ja negatiivne vabadus. Rousseau: „Emile“. Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja
sureb: kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa
tõsi olla, et kõik läheb hästi. Mida suurem on riigivõim, seda suurem on
üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse. Kui riigivõim kuulub rahvale, siis on
see piiramatu.See on etatism.
Hilisem Mussolini: Kõik riigi eest, mitte midagi
väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu. Vrdl: Cramski “Vangla
vihikud“.
Parun Charles Louis Montesquieu – valgustatud aristokraat „Seaduste vaim“. Ta tahtis taastada
Prantsusmaal enne absolutismi valitsenud süsteemi võimude lahususe doktriiniga
tõhustatuna ja põhjendatuna. Kuid siis said võimule ja ajalukku valgust
mittekannatavate tegudega Robespierre, Danton, Saint-Just, Westermann jt.
Kant: Valgustus on vabanemine omasüülisest alaealisusest ja
vastutuse võtmine.
Kuigi Makedoonia Aleksander suri 32-aastaselt, pälvis ta
nimetuse Suur või araablaste
hinnangul Kakssarv, kui võimukandja
Ida ja Lääne üle. Ta vallutas Früügia (n.ö Gordioni mõõgahoobiga), samuti
Babüloonia, Egiptuse, Pärsia ja tüki Indiatki, Babüloonias sai tal selgeks, et
Aristotelese kogu õpetus pole kõigis aspektides õige, on osalt pigem vale,
näiteks see, et väljaspool Balkanit valitsevad inimeste maailma vaid metslased,
barbarid ja kultuuritus. Indias sai ta selgeks, et vallutused on mõttetud,
ainus tagajärg on kahju, et vaid makedoonlasi jääb vallutuste tagajärjel aina
vähemaks. Ta pidi ise otsustama. Ema aga käsutas järjepidevalt teda ahistavate
arlekiinlike juhtnööridega, Aleksandrile jäi mulje, et tal ikka veel üürivõlg
nabaväädiga aheldatud sundüürnikuna 9-kuulise aja eest emaüsas. Isa aga pidas
kahjulikuks ajaraiskamiseks tema muusika-armastust ja flöödimängu õppimist,
sest tulevase riigi- ja väejuhi amet nõuab hoopiski muud.
Pascal: Me pole vooruslikud mitte omaenese jõul, vaid kahe
vastandliku pahe tasakaalustava jõu tõttu – võtke üks pahe ära ja me langeme
teise.
II.
Osa: vastandite laiumine valdkonniti, ruumis, kõikjal
inimtegevuses ja eksistentsis.
Vastuolu laheneb hetketi ja taastub sajanditeks, kuigi ta
võib olla varjul. See on inimese ja keskkonna vastasseis ja nõudlus tasakaalu
järele.
Tungisaatus Freudi järgi:
vastandiks
muutumine,
pöördumine iseenese vastu,
väljatõrjumine ja
sublimeerimine.
Tungid on peale seksuaal- ja enesesäilitamise tungi veel
elu-, surma-, mängu-, hävitus-, seltsivus-, nälja-, janu- jt, millest osa on
instinktiivsed.
Inimene kui kõigi asjade mõõt (homomensura) või mõõdupuu valija. Protagoras: Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on olemas, ja
mitte-olevaile, et neid pole olemas.
Küllap on see liialdus, sest tänapäeval on asju, mida ei saa edukalt mõõta
küünra, vaksa või jalaga. Ambitsioonikas on mõõta koguilma oma imeväikese
olemusega, mis on pigem mõõdetava või taustaga võrreldes mitteolemine.
Plinius Vanem „Nagu võiks midagi mõõta
see, kes iseenda mõõtu ei tea. Puudub
inimese etalon. Inimene ei suuda ennastki mõõta. I/Q, mida võidakse imetleda,
kuid ei kellelegi andestata tema tarkust ja vaimulendu. Näiteid: aaria rass,
hutud/tutsid, neegrid/valged, kurjategijate pealuu granioloogilised määramised.
Mõte on mõõdetav, kui leitakse mõõdupuu. Võrdle, mõõda end
teistega.
Bertrand Russell: Inimesed pole
erapooletud ja nad suudavad kokku leppida vaid selles, millest nad ei ole
huvitatud. Isegi tõde on defineerimatu ja mittemõõdetav.
Kierkegaard kirjutas töö „Emb-kumb“. Inimene elab esteetilises faasis rahulduses ja
naudingutes, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline faas,
allumine vabatahtlikult üldistele universaalsetele normidele. Sellele järgneb
religioosne faas, mil inimene tajub pattu, mis vajab lunastust ja usaldust
Kõigekõrgema vastu.
Karl Popper:
Ükski raamat ei saa ealeski valmis. Selle kallal
töötades saame teada just piisavalt selleks, et see osutuks ebaküpseks just
selsamal hetkel, mil selle juurest eemale astume. Aga astuma peame. Nagu Kihnu Virve: kallas
siin ja kallas seal, aga sõudma ma pean. Aga meie liik on Homo sapiens + sapiens.
Minevikku ja ajalugu võrreldavalt mõõta ei saa, sest nad on
pigem erinevad kui sarnased, minevikust ajalukku on rohkemgi välja jäetud
võrreldes sellega, mis on sellele on lisatud, mistõttu nad on nagu ühismõõduta
suurused.
Hando Runnel:
Mõtelda on mõnus. Mõtelda on kahelda kõiges. Elav
mõte on hing, uskumine on udu. Ainult udu on kindel. Ainult kahtlus on
kindlamgi veel.
Toomas Paul on kirjutanud, et me elame tänapäeval
post-ajastus: postkristlikus, postkommunistlikus, postindustriaalses,
poststrukturalistlikus, posthumanistlikus, postmodernistlikus.
Apollooniline inimvaim tahab tulevikku teada, faustiline
inimvaim tahab tulevikku luua. Cioran: Pahedes on kergem edasi jõuda kui
voorustes. Pahed aitavad üksteist, kadedad voorused sõdivad üksteisega ja
tühistavad üksteist vastastikku.
J. W. Goethe Mefistofeles: Ma olen kõik eitav vaim, sest
kõik, mis sünnib iga tund on otsast peale äpardund, ja jäägu parem sündimatuks.
Seepärast kõik, mis paheks, patuks või hävinguks peab inimhing on minu õige
eluring.
Inimene on ime, on
mõistatus. Tema uskumatu sarnasus loomariigi teiste elukatega on veel
suurem mõistatus.Millises keeles
antakse edasi pärilikkus info ja uskumatu kui töökindel on see sfääris, kus
pole mingit teadmust. Simpansi ja inimese erinevus eri andmetel 0,6 või 1,3%.
Dalai-laama: temalt küsiti, mis paneb teda enim imestama.
Vastus: Inimene. Algul ohverdab ta tervise, et teenida raha, Siis
kulutab ta selle raha tervise taastamiseks. Kõige selle juures ta muretseb aina
tuleviku pärast, suutmata kunagi nautida käesolevat hetke. Ta ei ela ega ole
olevikus ega tulevikus. Ta elab, nagu ta kunagi ei sureks, surres aga kahetseb,
et ta ei elanud. Edasi.
Kogemus õpetab inimest. Aga kas ta tahab õppida? Kogemus on minevikuline, ent
sellele on tähendus ka tuleviku huvides. Kogemus
on väärtus, mida ei saa müüa, rentida, välja laenata ega võõra kogemuse vastu
vahetada (Vooglaid).
Maaline eluviis ja maakultuur. Talupoja tarkus.
III.
Osa: Religioon.
Seda alustati juba varasemateski osades.
Max Scheler (1928): Meil on teaduslik,
filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia, mis üksteisest midagi ei tea.
Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk
eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem
ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele.
Jumal on peidetud, salajane, tema teod on väljapool
arvustust. Inimese loomust näitab tema suhtumine loomadesse. Mitte üksi elu
andmine, vaid ka eluga riskimine tõstab inimese loomariigist kõrgemale.
Iga usk nõuab pühendumist sellele ainsale kogu teadvustatud
elu vältel. Sama kehtib teaduse kohta. Lihtsam on tunnistada, et usk ja teadus
täiendavad teineteist ja nende tegevuse sfäärid on erinevad.
Jätan religiooni käsitlemise siinkohal vahele.
IV.
Osa: Õigus
ja kohus.
Õiguse korüfeed (Dworkin, Hart, Rawls, Hattenhauer jt) on
enamasti idealistid ja utopistid. Mulle tundub, et minule lubatud jutustamise
aeg saab ilma selletagi mööda. Kui aega on, siis püüdsin end häälestada Gilles
Deleuze ja Doris Kareva öeldu vahele ja mõjusfääri.
Deleuze: „Mingi raamatu nõrkused käivad tihtipeale paaris
tühjade taotlustega, mida pole suudetud täide viia. Selles mõttes ilmutab
taotluse väljaütlemine reaalset tagasihoidlikkust ideaalse raamatu suhtes.
Tihti öeldakse, et eessõnu tuleb lugeda viimasena. Ja ümberpöördult, kokkuvõtet
tuleb lugeda esimesena; meie raamatu puhul on nõnda, et kokkuvõtte lugemine
võiks ülejäänu tarbetuks muuta
Millest siis veel kirjutada, kui mitte sellest, mida sa ei
tea või tead kehvasti’? Paratamatult on sul enda arvates just selle kohta
midagi öelda, Kirjutatakse just oma teadmiste piiril, sel äärmisel piiril, mis
lahutab meie teadmist ja meie teadmatust ja toob ühe teise sisse. Ainult
sellisel viisil jõutakse kirjutamiseni. Hakata täitma oma lünki oma teadmistes
tähendab lükata kirjutamine edasi homsele või pigem muuta ta üldse võimatuks…
Me oleme rääkinud teadusest viisil, mille puhul me väga hästi tunneme, et see
ei ole teaduslik.“
See on eneseõigustus.
Doris Kareva „Vari ja viiv“:
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Oleviku käsi hoiab peos
minevikku mitmeharulist,
valgust valitseb,
mis on veel eos.
Taevas kaitse poolearulist.“
See on hoiatus.
V.
Osa: Eksistentsialism.
See on üldnimetus mitmesugustele lõdvalt seotud
filosoofiatele, milles on põhirõhk asetatud mitmeid sotsiaalvaldkonna ühis- ja
üldteemasid (indiviid, valikukogemus, ratsionaalne maailmamõistmise võimatus,
millest sugeneb inimese ellu hirm ja
absurditunne. See viitab põhiliselt emotsionaalsele häälestatusele või
meeleolule, vähem deduktiivselt seotud teesidele. Algatajaks peetakse
Kierkegaardi, kuid see tõusis Euroopas haripunkti Teise maailmasõja järgse
masendusega. Eksistentsialistid eitavad, et maailm on suletud, sidus ja
arusaadav süsteem, kus selle puudumine ja sattumuslikkus sünnitab meeleheite
või on selle põhjuseks. Eksistentsialism ei saa kindlaid juuri alla ajada.
Eksistentsialismi sisu on varieeruv:
Heideggeril teiseneb see skolastiliseks
ontoloogiaks,
Sartre`il valiku- ja pingemomentide
dramaatiliseks käsitluseks;
Teoloogidel (Barth, Tillich, Baltman) saab see
vahendiks, mille abil taasavastada inimese ja Jumala suhet.
Eksistentsialismi põhikriteeriumiks on oletus, et inimese
loomus ja valikuruum ei ole ette määratud, vaid ta on alati vaba üha uuesti
valima ja end üha uuesti teistsuguse inimesena looma, (kui seadus ei otsusta
teisiti).
Heideggeri ja Husserli vastandus iseenese olemine /olemine
iseenda jaoks (being in-itself/being
for-itself, In-sich-Sein/Für sich-Sein) sai Sartre´i töös Olemine ja eimiski täpsustuse. Olemise
iseenda jaoks (pour-soi) arvas ta
teadvuse olemisviisiks tema aktiivsuses ja eesmärgipärasuses, kusjuures olemine
iseeneses (en-soi) on harilike asjade
eneseküllane, konarlik ja sattumuslik olemine. Kant eristas tegijakesksel
olemisel vabaduse vaatenurka, mis asjade maailmas puudub.
A. O. Lovejoy konstrueeris Olemise suure ahela alates algsetest asjadest kuni elusate asjade,
inimese, inglite ja Jumalani. Ka Ken Wilber
Sedasama ka Urantia 196 kirja, s.o 16 köidet.
Carl Gustav Jung „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse
taevas.“ Vagabund, 1995.
Kant kirjutas raamatu Igavesele rahule, Zum ewigen Frieden.
Minust on saanud patsifist ja tsivilist, mitte üksnes
vanadusest. Ma olen рядовой необученный. See pole just kõrge militaarne kraad.
Üheaastavabatahtlik Marek ütles, et kui tühine on üks leitnant Dub maailmaruumi
kosmilise ülevuse kõrval.
Hobbes: „Bellum omnies
contra omnes“ iseloomustab inimese loodusseisundit, milles inimese elu on „jõle, üksildane, elajalik ja lühike.“ Muidugi
on palju eri ja diametraalselt vastandlikke seisukohti ka selles asjus.
Zarathustra ütles sõjameestele: Armastage rahu kui abinõu
uutele sõdadele. Ja lühikest rahu enam kui pikka. Teile ma ei soovita töötada,
vaid võidelda. Teile ma ei soovi rahu, vaid võitu. /…/ Hää sõda on see, mis
pühitseb iga asja. Sõda ja julgus on teinud enam suuri asju kui ligimesearmastus.
/…/ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on
rumalus.“ Miks ma selle üles kirjutasin? Minu jaoks ongi see suurim rumalus 100
aastane sõda, mis kestis üle saja aasta. Rooside sõda ja rooside revolutsioon
jmt.
Inimene ja tema
mõtlemine jäigi mõistatuseks, mida küll saab käsitleda kaheharulise
mõtlemise positsioonilt, kuid see nõuab teatud täpsustusi ja piiritlemisi
valitud terminoloogia defineerimise vallas, millest mõned seisukohad on
alljärgnevad.
Noumen ehk noumenon on objekt, asi, sündmus, fakt iseeneses
vähemalt Kanti metafüüsika kohaselt.
Fenomen on noumenoni binaarne vastand – see, mida me
tunnetame ja tajume, mis meie kogemuses nähtub, ilmneb või avaldub.
Fenomenalismi kui tunnetusteoreetilise õpetuse järgi on võimalik tunnetada ja
tajuda vaid fenomene kui nähtumusi ja tajumisi. Me paneme noumenonile nime ehk
nomeni ja definitsiooni, tähenduse ja sisu. Objektid aga jäävad alati
mõttelisteks konstruktsioonideks kui aistingute või tajude kogumid, mis ei
eksisteeri objektiivselt.
Seda vaimusündmust nimetataks nüüd epifenomeniks, sest Descartese järgi olnuks see põhjustatud küll
füüsilises maailmas toimunud sündmuste (fenomenide) poolt, kuid need ei saa
teiste reaalsete füüsiliste sündmuste ehk fenomenide põhjuseks. Igatahes
vahetult mitte, kuid läbi vaimu poolt sünnitatud epifenomenide kaudu võivad
need luua mingite uute nähtumuste ehk fenomenide (kr phainomenon – ilmuv) või teistsuguse fenomenaalsuse alguse, mis ei
pruugi olla iseloomustatav fenomenaalsuse (harukordsuse jne) tavamõistega. Mõni
ime, kui siis rahvus või sugu jmt on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on
kokku pandud üksikisikute peades ja sotsiaalsete üksuste poolt omaks võetud
(tunnustatud) ning objektiivselt ei eksisteeri. Kanti järgi kirjeldab
fenomenoloogia teadvust ja kogemust selle intentsionaalset (kavatsuslikku,
tahte akti loomuse) sisu arvestamata. Hegel kirjutas „Vaimu fenomenoloogia“, kus fenomenoloogia tähendas ajaloolist
käsitlust eneseteadvuse evolutsioonist, mis areneb algelisest meelekogemusest
täielikult ratsionaalse, vaba ja teadmisi andva mõtlemiseni. Husserli järgi
saab selle mõiste abil ühendada keha ja vaimu traditsionaalset dualismi.
Merleau-Ponty kirjutas „Taju
fenomenoloogia“, milles ta võttis arvesse maailma sisaldumist kogemuses.
Teoreetiliselt ei saa teadvusel
olla mingeid piire, sest ta võib laieneda piiritult. Empiiriliselt jõuab ta oma
piirile, kui ta kohtub tundmatuga – sellega, mis pole seotud minaga kui
teadvuse välja keskusega. Tundmatud on asjad, 1. mida saab meeleorganitega
aistida – tundmatu välisilm ja 2. sisemised asjad, mida saab tajuda – tundmatu
siseilm ehk alateadvus (unconscious, Unbewusste, teadvustamatus,
mitteteadvus). Kõik, mida ma tean, kuid
hetkel ei mõtle, kõik, mida olen teadnud, aga nüüd unustanud, kõik, mida mu
meeleorganid aistivad, kuid mu teadvus ei registreeri, kõik, mida ma tahtmatult
ja sellele tähelepanu pööramata, ühesõnaga teadvustamatult tunnen, mõtlen,
mäletan, tahan ja teen, kõik tulevased asjas, mis minus valmivad ja alles
hiljem teadvusse tõusevad – kõik see on alateadvuse sisu. Ka kõik ebameeldivad
kujutlused ja muljed, kuuluvad individuaalsesse alateadvusesse, ka päritud
instinktid, impulsid, mis sunnivad tegutsema ilma teadliku motiivita. Ka kollektiivne
alateadvus, mis on sügavam ja hämaram, kehastuvad mateerias ehk keemilistes
ainetes universaalsena. Aju töötleb pidevalt ka infot, millest me pole
teadlikud või mis võib vajada teadvustamist ja mälus salvetatu äratamist.
Miski, mida me ei tea, mis see on.
INIMENE. Anima on
alateadvuses esinev naiselik
personifikatsioon, projitseerib spontaansetesse tunnetesse ja hoiakutesse,
haardub meelsasti sellesse, mis on naises alateadlikku, tühja, frigiidset,
abitut, suhtlemisvõimetut, pimedat, kahemõttelist.
Animus – mehelik,
mis kannab endas ka teatud naise kuju ja mehe mõistust mõjutavaid spontaanseid
tundeid, projitseerib vaimsetesse autoriteetidesse. Persona esindab
Mina-teadvuse ja välismaailma objektide vahelist kihti ning on sillaks maailma.
Mehe anima püüab ühendada, naise animus lahutada. See on terav vastandav
kontrast. (Kaja Kallas käitus sadistina, kuid Jüri Ratas polnud valmis olema
masohhist.)
Anima on arhetüüp, sest elu tuleb mehesse anima kaudu, ehkki
ta ise arvab, et mõistuse kaudu. Naisesse tuleb elu animuse kaudu, ehkki ta ise
võib arvata, et te ma tundemmailma kaudu.
Arhetüüp on müütiliste
kinnismotiivide ja alateadlike eelvormide kogumik fantaasiates, unenägudes,
illusioonides, hallutsinatsioonides. Arhetüüp on transtsendentaalne, teda ei
saa tunnetada, see on psühhoid. Psühhoid – kvaasipsüühiline.
Hinge (psüühe,
vaimu, liikumapaneva printsiibi) ruumitu maailm sisaldab endas kõigi imetluse
ja aukartuse piltide rikkust. Minu teadvus on nagu silm, mis haarab endasse
suurimadki ruumid, aga minu psüühiline mittemina on see, mis täidab need ruumid
mitteruumiliselt. Need kujud pole kahvatud varjud, vaid võimsad psüühilised
faktorid, mida me võime mõista küll valesti. kuid ei suuda neilt võtta ka nende
jõudu ka siis, kui me neid eitaksime. Tähistaevast tajume keha vahendusel, kuid
sisemaailma jõuame hinge vahendusel.
Individuatsioon
on protsess, mille käigus inimesest saab inimesest indiviid, eriline jagamatu
ühik või tervik. See on iseendaks
saamine. See pole ego enesest teadlikuks saamine Individuatsioon ei lülita
inimest maailmast välja, vaid temasse sisse. Jumala ja hinge omavaheline side
välistab automaatselt hinge alahindamise võimaluse. Jumalapilti võib pidada ise
peegeldiseks – Imago Dei on kiriku
arvates sisestatud inimhinge.
Ego – mõtlev ja
aktiivne mina, tegude allikas ja kogemusi organiseeri subjekt. Kantil
empiiriline mina ehk eneseteadlik mina ja puhas mina, mida ei saa tunnetada.
Freudil on ego teadvusega mina, mis täidab ebastabiilset keskpaika Id´i (Miski)
kahtlaste nõudmiste ja ülimina (Superego)
represseeriva toime vahel. Mina-Ideaal. Miski on inimese irratsionaalse
psüühilise energia reservuaar, millest pärinevad kaks peamist tungi – surmatung
(Thanatos) ja elutung (Eros). Descartes´i järgi: keha ja vaim on kaks omaette
substantsi, mina on vaid juhtumusi seotud mingi konkreetse kehaga, kuid ta võib
eksisteerida ka omaette. Mina on teadlik ainult oma mõtetest ning võimeline
iseseisvalt eksisteerima, meie olemuslik identsus.
Ise (šelf)sisaldab endas palju rohkem ja on
palju laiem mõiste ning ta sisaldab ka alateadvuse asju, kui mina (ego). Ise ei
ole ainult keskpunkt, vaid kogu ring. Ise on meie elu eesmärk, kõige täiuslikum
väljendus sellest saatusekombinatsioonist, mida me nimetame indiviidiks. Ise on
tabamatu mina, mis kaob, kui me püüame teda introspekteerida. Kas me jääme
iseendaks, meie mentaalse subjekti samasuse näol kõigis muutuvates oludes ja
ahvatlustes? Locke järgi on oluline teadvuse ühtsus koos minevikutegude
mälestustega. Vastandatud empiristide sensualistlikule atomismile rõhutas Kant
organiseerivat printsiipi, mis on teadvuse ühtsuse taustaks sootsiumis, ajas ja
ruumis.
Persona – algselt
mask. Kohanemissüsteem maailmaga
suhtlemisel. Persona on see, mida inimene tegelikult ei ole, aga kelleks ta
iseennast, ja teised teda peavad. Mõnikord pole kausaalset seost, vaid
samaaegsus, sünkroonsus.
Kosmoses sündinust sünnib samal ajal ka pilt meie sees, saab
meile teatavaks, Meie teadvus ei loo
end ise, purskudes tundmatuist sügavikest. Ta ärkab lapsepõlves aste-astmelt ja
läbi elu ärkab une teadvustamata olukorrast. See on nagu laps, kes iga päev
sünnib alateadvuse ürgsest emaüsast.
Uni on hinge
sisimas ja intiimseimas asuv väike uks, mis avaneb kosmilisse algöösse, sest
psüühika oli olemas kaua enne Mina-teadvuse teket ja jääb alati olema kaugemal,
kui ükski Mina-teadvus võib iial ulatuda. Unenägu voolab välja Mina-teadvuse
kõikeühendavast allikast, mis on lapselik, groteskne ja moraalitu. Nad ei peta,
ei valeta, ei võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja
mida tähendavas. Nad ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei
mõista.
Vari on isiksuse alam
osa, kõikide nende isiklike ja kollektiivsete elementide summa, mis ei sobi
teadlikult valitud eluhoiakuga ja mida ei saa realiseerida. Kõik need elemendid
ühinevad alateadvuses autonoomseks „osaisiksuseks“
oma vastukäivate tendentsidega. Vari on teadvuse suhtes kompensatoorne,
negatiivne või positiivne. Unenäotegelasena on vari sama sugupoolt kui
unenägija. Vari on peidetud, tõrjutud, tihti alaväärtustatud ja süüd tundev
isiksus, kelle äärmised harud ulatuvad meie loomadest esivanemate riiki. Temas
sisaldub alateadvuse kogu ajalooline aspekt. Vari ei koosne üksnes põlatavatest
tendentsidest, vaid temas leidub ka häid kvaliteete, normaalseid instinkte,
eesmärgipäraseid reaktsioone, realistlikke tähelepanekuid, loomingulisi
impulsse jne.
Kvaalid tuntavad
ehk fenomenaalsed kogemusega seostatavad kvaliteedid, nagu valutunne, heli
kuulmine, värvi nägemine. Wittgensteini privaatkeele argumentide järgi
tunnetatakse kvaale kõigepealt, välismaailma asjade omadusi tunnetatakse
kaudselt kvaalide kaudu. Ei saa tunnetada teiste olendite kvaale. Kõdi on
kvaal, mille polevat sisu ja see ei kanna informatsioonikoormat. Mõned arvasid,
et kõdi on kaitsereaktsioon enneaegse seksuaalse lähenemis vastu. Naer on
samuti vastuoluline, kuigi tal võiks olla põhjuseid palju enam. Ja sellel pole
mitte üksnes sotsiaalne funktsioon. Mis on selle asemel loomadel? Need on vastanditeks
taandatavad ja peituvad üksikuna võetult igas endast mõtlevas inimeses
teadvustatult või teadvustamata.
Aisting väljendub nominalismis – tähendus (sens) taandub
ähmasena sarnasusele vastandtähendudele (contra-sens) või külgnevuse alusel
tähendusetusele (non-sens). See ei tulene assotsiatsioonist, vaid on
eelduslikult olemas kõigis assotsiatsioonides, olgu kohaloleva koosvaate
(synopsis) või vanade kogemuste mälu meenutamisega. Kõik ühineb tajus
konfiguratsiooniks ja igaühel küll isemoodi, kuid teatud määral sarnaselt, sest
kogemused ja mälu, asjad ja objektid, muljed ja soovid sisaldavad sarnasust.
Värvid, vormid, liikumine, varjud ja valgus, taust ja figuur kuni illusioonini.
Kõik on võimalik tekstina kujutada, jõuda nominalismist empirismini
You must be logged in to post a comment.