Kui soomlased selle aastatuhande algul esimest korda teada said, et nad on PISA uuringuis maailma parimad, olin mina Oulu ülikoolis doktorantuuris. Esimese reageeringuna uudisele jäi meelde ühe õppejõu üllatus: ”Meie? Ja parimad!? No millised siis veel need teised on?”
Tiiu Kuurme kutsumuseks on olnud mõtelda, lugeda ja kirjutada. Uurimise valdkondadeks on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Alates 1976. aastast on Tiiu Kuurme avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni.
Maailma parimateks olemisest PISA uuringuis lõikasid soome pedagoogilised ringkonnad toona suurt kasu. Nimelt oli nende haridussüsteem siis poliitikute ja majandustegelaste kriitika all, vististi liigse pehmuse, humanitaarse orientatsiooni ja lapsekesksuse pärast. Valmistati ette kõva ja valusat koolireformi. Majandustegelastele pidi PISA olema tõeliselt suur üleelamine, sest sedasorti plaanid tuli nüüd maha matta.
Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020. Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale
Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga.
“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud.
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast
põlvkonda." Valdek Alber
Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?
See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.
Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?
2019 Antarktikas
uurimisjaam
klimatoloog Tarand
Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.
Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.
Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?
See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.
Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.
Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.
Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.
Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis. Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.
Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.
Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?
Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.
Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg Julius Tarand
Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.
Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.
Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?
Kahjuks või õnneks on Antarktika poolsaar ja kogu läänepoolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.
See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.
Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.
See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.
Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.
Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.
Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.
Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?
Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.
Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?
Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.
Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?
Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk –toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.
Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.
Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.
Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.
See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.
Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.
Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.
Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.
Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.
Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.
Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969
Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.
See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.
No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.
Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.
Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.
Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.
Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?
Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.
Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.
Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puuraugu kõveraks.
Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.
Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.
Aga mida siis lähitulevik meile toob?
See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.
Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?
Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.
Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”
See põnn, kes 1944a augustis on Tõnismäe haiglas, sai terveks ja töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina. Kangeid tegusid on ta 80 aasta jooksul veelgi teinud.
Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.
Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.
Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…) Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”
akadeemik Ergma:
ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju
akadeemik Einasto:
igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada
vaade kosmosest
Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?
Jaak Jõerüüt kolumnist, Eesti suursaadik Soomes aastatel 1993-1997 Eesti Rooma Klubi liige
Pöördumine EV peaministri poole
Viimati oli Eesti valitsustasemel kaks välispoliitikat üheksakümnendate alguses. Kes tahab mälu pikemalt värskendada, uurigu allikaid. Praegu kukkus Eesti sellesse kasimata ämbrisse tagasi.
Mistahes normaalse riigi valitsemise aabitsatõed tuleb üle korrata:
Esiteks – siseminister ei võta välispoliitika teemal sõna. Teiseks – valitsuse ükski liige ei sekku välisriigi siseasjadesse ka oma sõnaga mitte. Kolmandaks – peaminister saab vabandada siis, kui ta oma laps teeb pahandust, aga ei saa välja vabandada oma valitsuse liikme sellist tegevust, mis muudab kogu valitsemise traagiliseks ja kibedaks naljaks, pseudovalitsemiseks, sest tegu on riigi valitsemise aluspõhimõtetega.
Härra peaminister,
Teie juhitav valitsus muudab Eesti välispoliitilist kurssi! Iseseisvuse taastanud Eesti pole iialgi varem valitsuse tasemel räigelt mõnitanud meie üht erilist partnerriiki, parimat partnerit poliitikas, energeetikas, kaubanduses, äris, turismis, kultuuris ja rohujuuretasemel – Soome Vabariiki. Teil on poliitilises mõttes ainult kaks võimalust – kas lasta välispoliitilist kurssi ja retoorikat muutma hakanud siseminister lahti või tunnistada avalikult, et Eesti on välispoliitilist kurssi muutnud.
„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku
konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld.
Ei ole võimalik! Sest need inimesed,
kes tulevad, on meeleheitel!“
Publitsisti ja mõtleja
Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest
kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure
elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui
elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele
ei saa enam loota?
„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.
Piir, kust tagasi ei pääse
„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.
72 tundi – selle
aja üleelamiseks soovitab Vipp
soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale
akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista
lahendust.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see
täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad
bensiini või diislit, aga kust seda
saada, kui ikka voolu pole?“
Saaremaal pole praegu mitte ühtegi
autonoomse toitesüsteemiga tanklat.
Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.
„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.
Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“
Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.
Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta
alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari
tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud
keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada
maailma ilma nendeta nüüd?
Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik
uudissõna, siis mis juhtuks selle
kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on
neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.
Plaanid varakult valmis
Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.
Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui
abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid
ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused.
Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.
Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.
Rahaga pole hädaolukorras
midagi pihta hakata, selle väärtus
on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast,
et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga
ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi
teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke
eluvõõras. „Igapäevase
elu jaoks pole tal tõesti vaja
teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.
Relvast pole palju kasu
Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi
vandaal-marodöör võib täitsa
vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui
ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.
Vipil endal püssi
varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad
aga märatsejatele tina ning peletad
nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga
armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga
jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“
hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“
Kõik see
võib näida
vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead
vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on
seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.
Vipp harrastab oma Sõrve
koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt
küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning
seemne mulda pista. Kala saab ta kätte
nii, et sumab pikkade säärikutega
vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja
tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse
laevade pealt vette,“ ütleb ta.
Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud
(neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.
Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)
Vipi teadmist mööda
leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid
enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad
elasid tormi kenasti üle,
neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“
Kes on konservikuhjaja?
Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.
Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.
Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et
elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis
asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse
enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid
konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.
Geoloog, Eesti Geoloogiateenistuse direktor, Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Alvar Soesoo tõdeb, et kindlasti on neid ettevõtteid, mis kliimaneutraalsuse terminit ära kasutades rikastuda püüavad.
Jätkusuutlikult toimides on “ühekordset maailma” võimalik päriselt muuta. Alustama peab iseendast.
1. Mis vahe on kliimaneutraalsusel ja süsinikneutraalsusel?
Kliimaneutraalsuse all mõistetakse tihti olukorda, kus regioon ei paiska õhku rohkem kasvuhoonegaase kui regiooni ökosüsteem (kas kitsamas – loodus, või laiemas – kaasa arvatud tehnoloogilised lahendused mõistetes) siduda jõuab. Süsinikuneutraalsuse mõistel on pikem ajalugu. Selle all mõistetakse, kus aasta jooksul inimese poolt toodetud CO₂ kogus on tasakaalustatud sama suure koguse süsihappegaasi kinnipüüdmisega. Mitmetes eri kontekstides on sel mõistel pisut erinev tähendus, tihti ka eri riikide vahel mõistetakse süsinikuneutraalsust erinevalt.
Paevana Rein Einasto, kirjutatud Arvamusfestivalile 2019
Eesti looduse,
rahvuse, keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade vajame mahekultuurset
mõtte- ja elulaadi. Eelduseks sellele on Inimese ja Looduse harmoonia.
Senine inimkeskne elukorraldus orjandusest vabaturumajanduse suurushullustusse
on viinud looduse planetaarse rüüsteni, süveneva vägivallani, elukeskkonna
reostuseni üle taluvuse piiri ja ähvardab ökokatastroofiks paisuda. Kliima
soojenemise loodusliku, inimtegevusest küll kiireneva protsessi paisutamine
üleilmseks põhihädaks on põhilise – kasumajanduse planetaarsete tagajärgede
peitmine. Peame ka looduse määratlema vabariigi põhiseaduslikuks
alusväärtuseks rahvuse, keele ja kultuuri juurde, eluruumi kõiksusena.
Arengu eeldus looduses ja ühiskonnas on ökosüsteemne ELURIKKUS:
isereguleeruv mitmesugusus looduses,
kodumaastike ja rahvuskultuuri omanäolisus.
Inimene on
Looduse osa, ta liigitunnus – vaimsus, selle tegevuse siht ja
tulem: kultuur, osa tervikus
Samas süvenev
vastandumine, inimene liigina on suurim parasiit kogu Elu miljardeid aastaid
kestnud arengus; antropotseen – kogu looduse ajaloo kõige kiirem liikide
väljasuremine.
pärandkultuurilise haja-asustuse, üksiktalude süsteemi taaselustamist,
rahvusmaastike ja pühapaikade kaitse alla võtmist,
suurpõldude ribadeks lõikamist, põldude vahele looduslike õites heinamaade loomist mesilastele jt tolmlejaile,
mürgiste taimekaitsevahendite keelustamist,
lageraie piiramist, püsimetsandusele üleminekut,
kaevanduslubade väljaandmist ainult koos kaevetööde lõpetamise tähtaja ja külale tagastatava puhkemaastiku projekti esitamisega.
Me vajame:
et Vaim võimustuks, võim vaimustuks,
et Maakogu kujuneks Riigikogule võrdväärseks
partneriks!
Jaan Eilart (Horisont, 1988/5) on öelnud:„Et saada iseendaks kultuuris, nii nagu looduses, on tarvis aega ja omaetteolekut. Alles siis saame kogutut jagada rahvaste suhtlemise ja kultuurivahetuse igijäävusse”.
Tammsaare on korduvalt väitnud: „Vähem Euroopat, rohkem meid endid!” ja mõtiskleb: „Sinililled ei valeta, aga päristõde on kivides”.
Artikkel on kajastus EV peaministri kutsutud 13-09-2019
kliimakonverentsist, ilmus ajalehes Postimees, 16-september-2019
Juhan Telgmaa:
Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja „Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel käskis?
Äsja oli suurejooneline kliimakonverents. Väga vajalik teematõstatus, väga head ettekanded. Keegi ei kahtle, et oleme antropotseenis, st inimkonnast on saanud globaalsete looduslike protsesside tugev mõjutaja. Ei kahelda, et inimtegevus töötab kaasa ka kliima soojenemisele. Küsimus on vaid, mis on selle osakaal. Olgem ettevaatlikud ja võtkem tõsiselt hoiatust, et just see inimmõju osake võib olla õlekõrreks, mis kaameli selgroo murrab. Ja kuna soojenemise vastane võitlus on suuresti võitlus saastamisega ja loodusvarade säästmise eest, siis on see igal juhul mõttekas.
See on üldine jutt, seda on küllalt aetud ja üle ilma enamvähem ühisele seisukohale jõutud. Aga meie elame Eestis. Aeg on teada, kui suured numbrid ja mis tempos nendest globaalsetest keskmistest meid tabavad, kuidas paigutub Eesti suurde pilti.
Puudu oli raamistav avaettekanne, mis oleks avanud nende keskmiste numbrite mõjuulatuse Eestile ja Eesti pingutuste mõju globaalselt. Teadupärast pole kliima soojenemine ühtlane, see on kiirem põhja-poolkeral. Kas selle tõttu on meile 1,5 kraadi eesmärgina mõistlik? Klimatolooge konverentsile ei kutsutud ja see teadmine jäi saamata.
Käsitluse loomulikuks raamiks võinuks olla ka Eesti enda
ülesanded ÜRO säästva arengu eesmärkide täitmisel. Kliimameetmetel on seal olulisimaid
rolle, kuid sotsiaalase stabiilsuse hoidmiseks peab neid käsitlema kontekstis
kõigi 17 eesmärgiga. Ettekanne Rooma Klubilt kulunuks marjaks ära. Kaasata olnuks
vaja ka Säästva Arengu komisjon.
Aeg oleks analüüsida kvoodikaubanduse efekti. Millise tulemuse
on andnud raha, mis seal edasi-tagasi liigub, soojenemise ohjeldamisele
tegelikkuses? Näeme, et see on pannud reaalsesse ohtu ühe meile 100 aastat endastmõistetava
hüve – elektrienergiaga isevarustamise võime. Põxiti üle rõõmustamise kõrval
peame teadma, mis see kõikides oma aspektides meile ikkagi maksab ja kuidas üleminekukahjud
minimeerida. Me ei peaks kiirustama, aga veel vähem tohime rehepaplikult sabas
sörkida. Pidades silmas suurimate mängijate (Hiina, India, USA jt) sammu on ka
siin kindlasti mingi meie oma tempo-optimum.
Plaanitav mitšuurinlik looduse ümber kujundamine kasutu
Rail Balticu ehitamiseks tarvitab musttuhat tonni fossiilkütuseid. Ka neid
numbreid on vaja teada, aga seda teemat ei taheta kuidagi avalikkuse ette lasta.
Meil on värsked „Eesti riiklik energia- ja kliimakava“ ja
„Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030“. On veelgi asjasse
puutuvaid arengukavasid. Ometi ettekannetes mitte ühtki neist isegi ei
nimetatud. Milles asi, kas need kavad on tehtud ainult selleks, et Brüssel
käskis? Eks seegi ole tõenduseks kliimateema käsitlemise fragmentaarsusele. Edu
nii ei saavuta, vaja on järjepidevat süsteemsust. Loomulikuks vedajaks peaks
olema Keskkonnaministeerium, aga ka see polnud konverentsi kavandamisse
kaasatud.
Jah, ettekanded konverentsil olid sisukad ja andsid hulga
teavet kliima soojenemise mõju erinevate aspektide kohta, kuid strateegia lihvimiseks
meie Eesti jaoks kogunes materjali vähe.
Aitäh kena konverentsi eest, aga teema jääb päevakorda.
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.