Tag Archives: kultuur

Ma olen eesti keele õpetaja – M. Karusoo / eelteade

26 Tuesday Oct 2021

Posted by in üldinfo, klubi ettekanne, seminar

≈ 2 Comments

Tags

, , , , , , ,

Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.

Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?

Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?

Merle Karusoo
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris

Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.

Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).

Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:

Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal

Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)

MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA

Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo

AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht

OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD

Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.

Laval on:

  • Angelika Soomets
  • Anne Meldre
  • Inguna Joandi
  • Irina Bahramova
  • Krismar Rosin
  • Margit Sibul
  • Mari-Mall Feldschmidt
  • Martin Tikk

Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.

KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?

Arutlevad:

  • Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
  • Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
  • Kaire Viil – Eesti Energia
  • Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
  • Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
  • Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*

KOKKUVÕTE – Merle Karusoo

Arutluse salvestus

Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.

Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/
Anne-Ly Reimaa

Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.

Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.

Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.

Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi.  Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal  ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.

Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.

Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):

Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on  sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).

Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini  ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.

Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi.  Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal  ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas. Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.

Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile

  • millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
  • meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
  • millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
  • milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
  • Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?

Mis see on, mida teistele teeme? – T. Kuurme

23 Monday Aug 2021

Posted by in artikkel, avaldus, konverents

≈ Leave a comment

Tags

, ,

Rooma Klubi liige TIIU KUURME esines Arvamusfestivalil 2021 ettekandega, mis kannab hea kolleegi Mati Hint vaimu – inimeseks olemise vaimlised alused, selle mõtestamine, kes, miks ja kuidas me siin oleme.

Omaeesti Vaba Riik 30 – mis see on, mis loob riigi, hoiab seda, teeb meieks?

Keel kannab vägagi palju inimeseks olemise ja kultuuri olemasolemise seisukohalt, ent peatähtsana teatakse keelt kui suhtlemisvahendit. Me avaneme keele abil teistele ning korrastame ka omaenese siseilma ja mõtteid. Keele abil sõname, sõnume, suhtume, loome ja hävitame. Keel viitab kõneleja meelelaadile – on see õilis või kinni madalates energiates nagu kirumine, tagarääkimine, sõim, verbaalsed rünnakud ja -relvad. Keel on jahmatavalt kannatlik, suudab kanda suurt tarkust ja kannatab välja ülima rumaluse. Keel on kui meie kodu, suur mõistmiseseos.

Inimese maailmas olemise viis on olla suhetes kõige olevaga ja sealt leiab ta ka oma elujõu allikad – millise suhte ta loob looduse, kunstide, inimestega, … seda ta saab ka vastu. Suhetes olemise eel käib häälestus – mida ootame, millele loodame, mida usaldame, jaatame, eitame, kahtlustame, vaimustume, mille üle mõistame kohut, kas anname abivajajale tema väe tagasi tema usku enesesse kinnitades? Häälestuses elu ilmingutesse väljenduvad väärtused ja moraal. Oleme paljudel erinevatel viisidel kaastegevad selles, milline on see üldisem häälestus, mida kogukondlikult ja ühiskonnana tajume. Ent kaasa mõjuvad siin ka inimesest suuremad jõud ehk siis ühiskondlik-kultuurilised mustrid.

Kui laste ja ka täiskasvanute vaimsest tervisest on saanud üldriiklik probleem, kust otsida põhjusi? Kas neid otsitakse õigest kohast nagu kadunud võtit tänavalambi valgussõõrist? Vahest on suurel valul paljugi pistmist meie suhtekultuuriga? Vahest on asjakohane küsida, kus meid petetakse, kes ja kuidas on inimese nälga jätnud, maha jätnud, kes saab rohkem ja jätab teise ilma ka vaimses mõttes. Kas toimub see teadlikult või poolteadvel ja kas saadakse aru, mida teistele tehakse?

Meie suhete ja suhtlusmaailm on täna elujõu ja väe allikana küsitav, pigem on see võimu ja masenduse allikas. Eestlased pidid naeratama vähe ja vaatama käies maha. Kõnepruugis on tihti kordumas väljendid: välja sööma, lõi noa selga, mutta tampima, näoli mudas, näitasin talle koha kätte. Toimuvad nö näidishukkamised ja viharavi. On teaduslikult tõestatud, et negatiivseid tunnete ja meeleseisundite nimetusi on keeles kaugelt rohkem kui positiivseid, viimaste repertuaar on üsna kasin. Pahelisus on värvikas ja huvitav, voorused mustvalged ja igavad. Kas võiks ehk siin kultuuriliselt midagi ära teha?

Millal on meie minevikust kaasa toodud mustrid inimelu toetavad ja tarkust väljendavad, millal aga koorem, millest aeg vabaneda? Kuhu oleme teel ja kuhu see tee meid viib? Kus on see maamärk, kust algab tagasitee barbaarsusse? Vaid paari inimpõlvega pidi ununema see kultuuriline teekond, mis meid kord kõrgusteni viis. Kõnepruuki on ilmunud “mis ei tapa, teeb tugevamaks”. Ent mõne see ju tapab, tapab ka häid väärtusi. Tasub meeles hoida, andekad on tavaliselt õrnad. Sotsiaalteaduste marginaliseerumisega ja uurimisteemade ettekirjutistega rahakraani omanike poolelt ei tegelda meil suhtemustritega (sh teaduslikul tasandil) laiemalt. Vahest oleks aga hädavajalik teada, millised on need argielu allhoovustes olevad mustrid ehk mentaliteedid, mis panevad meid tegema seda, mida teeme. Tundub, teame iseenesest järjest vähem, järjest harvem on mõistus kodus, kui meenutada Tuglase novelli Popi ja Huhuu.

Tallinna Ülikool ja eesti ei suutnud alla neelata ei Mati Hinti ega Tiiu Kuurmet.

Nemad ei ole suutnud alla neelata tänast eestit – jah, ilma suurtäheta. 

Artur Alliksaar: 
kõrb olen kurjalt vinetavas põuas, 
kuid kannan endas kosutavat kaevu. 
Nii kauget, et ta veeni ma ei jõua, 
ja janus taluma pean võikaid vaevu. 
Saan haavu unelmate sõjatandril, 
ei oska ja ei tahagi neid katta. 
Laev olen, 
mille sadam asub mandril, 
mis merest on veel jäänud kerkimata.

Mis see on, mida teeme nii harjumuspäraselt, et sellest ongi saanud normaalsus – selline normaalsus, mis halvab loomuliku heatahtlikkuse. Rudolf Steineri tõlgenduses “kõikide sõda kõikide vastu”.

Mõned argielu vaadeldes avastatud mustrid,
mil on pistmist elujõu kaoga:

  • Süüdi pole see, kes halba teeb, vaid kes sellest räägib. Totalitaarsete süsteemide peamisi enesesäilitamise viise. „Sellest me ei räägi “-mentaliteet ehkki just sellest peakski rääkima, kuivõrd see on kui paise või valuline koht organismis. Neid teemasid hekseldab sotsiaalmeedia.
  • Hinnangute andmise pandeemia kõigi ja kõige suhtes – ütleja on kõiketeadev tõe haldaja ning lajatab kõrgelt postamendilt. Hinnang naelutab teatud hoiaku jäigaks ja muutumatuks, nähtuse muud küljed jäävad avamata.
  • Ülbus kui hoiak, mille tulem on alati, et osa juuresolijaid tunnevad end alaväärsetena. Pahelisuse uuringud mujal maailmas.
  • Kui teed midagi, mis uus ja sa ei oska, on esimene reaktsioon parastamine ja halvustamine ning kahtlemine asjaosalise mõistuses, mitte et näitad ja õpetad vähem oskajat.
  • Inimese sugu kui tema alavääristamise põhjus: mehed/naised ongi sellised, lõksutajad, jõhkardid, kaheldava mõistuse tegevusega
  • Ohver on süüdi, ohvri staatus ei too kaasa kaastunnet, vaid viitab nõrkusele, jõuetusele, allajäämisele. Ohvriks jäänust saab kollektiivse peksu objekt, kaastunne kui kõrgem moraalne kvaliteet jõuab siia vaid haruharva
  • Võimekate ja targemate tõrje – kas omamoodi metsik enesealalhoiuinstinkti väljendus, mis söövitab meie kollektiivse ja kultuurilise olemise aluseid? On see see rahvuslik enesetapp, kui me ei oota tagasi neid mujale läinuid/tagasi tulnuid nende tarkusega?
  • Igavene küsimus: kes on süüdi? Vähemate suhtes leitakse kiiresti ja võimendatuna üles, kus need olid ebapiisavad, tegid valesti, ei olnud tasemel kõiges (mida komisjon uuris). Staatuse hierarhia esindajate vead ja valed ning tegemata jätmised vaikitakse maha, nende tegude ümber on nö mõistev vaikus.
  • Kafkalikud olukorrad – su sõbrad/toetajad kaovad ja põhjust sulle ei öelda; midagi on valesti, ehkki sa pole ju midagi valesti teinud; kaasteeline jäetakse sõna lausumata tee äärde maha. Inimesed on kaitsetud suhte katkemise ees irratsionaalsetel põhjustel. Suhete olemine ja katkemine on üks suur valude allikas.
  • Konfliktiolukorrad kui suhete lõplik lõppemine, katsetuseta siluda, parandada, tervendada. Ei üritatagi. Kui palju ilmajäämisi pärineb just sellisest häälestusest.
  • Andeksandmise jutlustamine (dialektiline) vastandpool on andeks palumine – see, mis loob puhtust, heas mõttes alandlikkust, lugupidamist, vabastab pingetest. See on aga unustuses ja tõlgendatakse seda nõrkusena, allajäämisena. Aga vaja on olla “võitja”.

neist pisikestest tükikestest igapäevases elus kujuneb suhete kõrb, hälbinud üksildased rändurid, tee äärde jõuetuna maha jäetud teelised – ja seda tajutaksegi kui “normaalsust”.

Teraapiad ja nõustajad lähevad valdavalt seda teed, et leia oma elujõu allikas iseeneses. Kindlasti pole see vale ja see allikas voolab ent hoiak ise on individualistliku ajajärgu väljendus.

Kas polegi enam, kellele loota?

Kas tohin vahel olla nõrk, heita eneselt tugevuse naerulnäo maski?

Julgust olla ka nõrk ja seda tunnistada soovitab teiste hulgas soome psühhoterapeut Tommi Hellsten.

Mida on aegade jooksul talletanud kultuur, mille võiksime taasavastada, et end oma olevikus aidata?

Vahest solidaarsus, talgud, koos tegemine, huumor, lugude rääkimise õhtud, ühine laulmine, luule, mängud. Vahest on aeg taaselustada neid kultuurilisi olemise vorme, mis andsid elule sära, värve, sisu, ja tõid inimesi kokku?

Mõiste kogukond tihe kasutus viitab sellele vajadusele. Mida oleks aga vaja, et neid suurepäraseid olemise vorme vastu võtta, lasta end neil kõnetada ja tunda, see kõik on ju elus? Ja et see on kaugelt midagi enamat, kui pelgalt meelelahutus.

EW-EV 100 – sünd ja elukäik

26 Monday Feb 2018

Posted by in klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

Eestluse ja tuleviku stsenaariume on avaladatud mitte ainult ERKis. Vt. nt SIIT. Eesti Rooma Klubi märtsikoosolek on pühendatud EV100le. Ettekanded teevad 100-aastane eestlane Dr. Endel Uiga ja kaasettekandja Jüri Trei. Mõlemad on nii sõjaväelased, eestluse uurijad kui loojad.

Ettekandekoosol479_uigaEesti-kaitseväes-on-Jüri-Trei-auaste-mereväe-nooremleitnant-Foto-erakogustek eestlusest ja selle teekonnast 100 aasta jooksul.
13. märtsil kl 16, Tallinna Tehnikakõrgkooli nõukogu saalis, Pärnu mnt. 62

Täna 100-aastane eestlane ja eestimeelne on endiselt kõbus ja tegus. Oma ettekande kohta ütleb Dr. Endel Uiga: Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele… Continue reading →

Kuidas kadus solidaarsus Eestist? M. Hint

02 Sunday Apr 2017

Posted by in avaldus, konverents, meedia

≈ 1 Comment

Tags

, ,

Mati Hint Pärnus loomerahva aprillipleenumil (2. aprillil) 2017

Lugupeetavad!

Usun, et meie siin esindame Eesti südametunnistust. Selle usus pöördun teie poole. Meenutan ja muretsen.

1997 aasta juuli lõpu veetsime – mina ja minu abikaasa – Bourgogne’is (ajalooliselt Burgundias) perekond Blumide külalistena. Olin Pariisis ülemaailmsel lingvistide kongressil, kus minuga samas sektsioonis pidas ettekande Gilles Blumi abikaasa Riitta Välimaa-Blum. Gilles Blum on sõjaeelse ja sõjajärgse Prantsusmaa sotsialistist peaministri Léon Blumi suguvõsast. Ootamatult kutsusid nad meid kongressi järel külla oma tolleaegsesse maakodusse Bourgogne’is. Sõitsime mitu päeva ringi keltide ajaloo kõige traagilisemates kohtades (millest Jaan Kaplinski on kirjutanud luuletuse “Vercingētorix”). Kõnelesime ühiskondadest ja eriti Eestist. Eesti saatus oli neile tähtis, sest paar oli tutvunud turismireisil Tallinna, kui Gilles Blum töötas Helsingis Prantsusmaa saatkonnas. Nendest jutuajamistest kirjutasin palju üles ja olen ligi 20 aastat korranud järjest sagedamini üht Gilles Blumi lauset: “Kui te lasete hävitada solidaarsuse Eesti ühiskonnas, siis on teiega kõik.”

Continue reading →

Dopingust. P. Mardna

25 Tuesday Feb 2014

Posted by in klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

, , ,

Dr. Peeter Mardna selitab dopingumaailma hämaraid

Mardna: Tunneb teemat, sest on olnud kahtedel OM’del dopingu jälgimise grupis. Kui tuli iseseisvus, tuli vastavalt ROK nõuetele luua ka Eestis antidopingu grupp. Koolitus saadi Soomelt.

MardnaPaljud löövad risti ette, et pole kunagi tarvitanud. Paljud ained (anaboolsed steroidid näiteks) tulid dopingunimekirja alles pärast Münchenit 1972. Moskva OMil ei avastatud mitte ühtki juhtu, sest KK büroo oli varem otsustanud, et Moskva mängud on dopinguvabad. Analüüse tegi Moskva oma labor. Neil aastail olid SDV sportlased jõualadel teistest mäekõrguselt üle. Souli mängudel saadeti Bulgaaria raskejõustiklased kõige täiega koju. Ben Johnsilt võeti kuld ja anti Carl Lewisele, kes ütles: „Ainult lollid jäävad vahele.“

Dopingu nimekirjas on ca 500 ainet, manipulatsiooni. Siin on sisse kodeeritud ebaausus. Suusatamises on hemoglobiinitaseme määr, millest üle ei lasta starti. Teistel aladel, näiteks kergejõustikus seda pole. Etiooplased näiteks ei saaks üldse starti, sest keskmäestikuinimestel on see kõrgem. Lasse Viren kasutas veredopingut, sest see polnud keelatud.

Erinevate alade juures on keelatud erinevad ained. On erinevad läved erinevate alade juures.

Kurja juur on taastusvahendid. Tippsportlaste dopingutarvitamine ei mõjuta rahvatervist, sest tarvitajaid on üksikud. Kõvad rahvasportlased tarvitavad kõvasti – Bernatski põhikliendid.

Astmaravimid suurendavad õhu läbilaskmist. Külm õhk tekitab kitsendumist, mis takistab. Seetõttu talisportlaste puhul on õigustus olemas. Dopingu kirjas on ka näiteks insuliin.

Veerpalu puhul on mängureeglid. Tuleb anda oma asukoht tunni täpsusega. Dopinguprooviks peab sportlane olema kättesaadav seal, kus oled lubanud olla. Veerpalul neid eksimusi polnud. Ainult teadmata võidi talle aineid sisse viia – kui viidi. Tagantjärele tehti kindlaks, et ta oli tarvitanud, kuid tehti protseduurilisi vigu.

Kunagi oli Rootsis kõva kettaheitja. Sõi steroidhormoone, valke juurde ja jõud tuli. Need polnud dopingainete nimekirjas.

Ajalukku minnes tuleks võtta tiitel keiser Nerolt, kes võitis kahehobuse kaarikute sõidu kuus hobust ees. Sest keisrile oli see lubatud.

Üldiselt on siiski nii, et suured riigid saavad hakkama, väikestel ei jätku raha. Neil on oma laborid ja võimalus kasutada väga keerukaid aineid, mitte vaid laiatarbekaupa.

Ei ole õige, et järjest vananev sport on dopingu teene. Tegelikult on asi profispordi tekkes. Sportlane ei pea 30seks saamisel leiba teenima minema, ta teenib spordiga.

Räägib veel mõned seigad ajaloost.

Tulevikus aitaks dopingu tarvitamist vähendada, kui sportlane, treener ja alaliidu juht vastutaksid võrdselt. Praegu saab karistuse ainult sportlane, kuigi sportlane üksi ei saa kuidagi selle asjaga hakkama. Toidulisandite kohustuslikku kontrolli toiduameti poolt pole kehtestatud. Suur osa neist sisaldab keelatud aineid.

„On leitud jälgi“-probleem. Tuleneb kvalitatiivse analüüsi sisseseadmisest. Enne tehti vaid kvantitatiivset. St. nüüd lähtutakse sellest, et on jälgi aine esinemisest organismis. Enne pidi olema teatud kontsentratsioon mis tagas toime organismile.

Proovid on tehniliselt vaid kord avatavad, rohkem mitte. Tagantjärele on seetõttu väga raske juriidiliselt kindlalt midagi väita.

Tarvitatakse igal pool. Õiglust ja võrdsust pole kusagil.

Mäng pole tingimata puhas ka laborites ja alaliitudes.

(Vahepeal väike mõttevahetus rahvastiku teemadel.)

Küsimusi:

Ots: Kas EPO t saab ka suu kaudu sisse võtta?

V: Ei, ainult süstitav.

Ots: Kui paljud dopingutest on eluaegse mõjuga?

V: Hormoonpreparaadid, millest tekivad kestvad vigastused. Kasvuhormoonid võimekust ei suurenda, kuid võimaldavad rohkem treenida.

Ots: Veerpalu ja Šmigun – kas oli süsteemne või ühekordne kasutamine?

V: Ühekordsel poleks mõtet, aga kas ka nemad, ei tea.

Leps: Kui proovide avamisel oli sportlaste nõusolek vaid teaduslikel eesmärkidel avamine, siis nendega vehkida ei tohi. Kas Mae oli puhas?

V: Komisjonis on vaikimiskohustus. Sügisel saab teada.

Leps: Kas Eesti sportlastel ilma dopinguta olümpiale üldse asja on? Kas Owens kasutas dopingut?

V: J. Owens ei tarvitanud – on takkajärgi arvamusi, et sellel ajajärgul võidi tarvitada strühniini, mis soodustab lihaste kokku tõmbumist. Doos peab väga täpne olema. Aga alati on üleloomulike võimetega inimesi.

Vooglaid: Lepsile jätkuks: kas teha järeldus, et Eestil kui vaesel väikeriigil pole suurtele tiitlivõistlustele asja? Ehk ongi Eesti sportlased olümpial puhtad ja puhtana rohkemat polegi võimalik? Kas sport kaob tänapäeva maailmast? Kas sport on see, mis inimest tugevdab? Või on petumehhanism nii sügaval, et enam ei anna midagi teha? Või lõpetada kogu see antidoping, kuna tõkestada nagunii ei suuda?

V: Vastata võib filosoofiliselt. Sport on kultuuri osa. Suur osa tippkunstiteostest on tehtud mingis uimas. Balletiartistid kasutavad kõik. Tuleb teha selge vahe tippspordil ja kehakultuuril. Viimane päästab inimkonna, sport on tippude mängumaa. Osade ainete tarvitamise võiks küll vabaks lasta. Jätta alles need, mida suudetakse kõigil kontrollida.

Telgmaa: Hommikustes uudistes rääkis keegi, et pakendid sisaldavad samuti dopingaineid ja pikaajalisel kasutamisel saabki laksu kätte. Kas siit ei või tulle ka need molekulid kelle tahes, ka tippsportase kehas?

V: Kartused on liiga suured. Sageli on mingi foon hullem kui kardetav allikas.

Toom: Kehakultuuri ja spordi eristamine on õige. Juhul, kui info oleks avalikult kättesaadav, kas see võiks põhimõtteliselt viia olukorrani, kus OM ja veel paar tasandit allapoole maha tõmmatakse. Kas küsimus, miks OMe korraldatakse, jõuab eetilisse plaani?

V: Võib viia selleni, et suured on neitsilikult puhtad ja meiesugused väikesed on määrdunud putukad. Sport on poliitika. Kui ta seda esmajärjekorras poleks, siis ehk võiks tähtsust kaotada. OM on väiksele rahvale konsolideeriv faktor.

Vooglaid: RKl on siin üks missiooniline kohustus. Olümpiaideaalid tuleb uuesti meelde tuletada. Maailma rahvaste koostöö, mitte konkurentsiideaalid tuleb taastada. Eetika samuti, muidu läheb ühiskond räpast petuteed. Petuskeemide täiustamine on kõlvatu tegevuse üks vorm.

V: Ülo on idealist. Amatöörspordi puhul tuleks ehk kõne allagi. Proffide puhul on raha nii suur, et see varjutab kõik.

Tarand: RK on välja andnud raamatu „Uus maailmakorraldus“. Seal samad ideaalid. Aga see ei õnnestu, sest riikide egoism ja rahakesksus kestab. Mis toob rohkem raha, on hea. ERKle pole see jõukohane. Teemad, mida peaks ERK puudutama, said ülesandeks sõnastada Aasmäe ja Tarand. See on üks võimalikest teemadest.

Küsimus: Kaalukas teaduslik argument versus igivana soov olla parem – kuidas kulgeb nende vaheline võidujooks? Mis saab edasi? 500 ainet on juba hullumeelsus, et ülevaadet ja kontrolli omada.

V: Geenimanipulatsioonid on kõige nähtavam oht. Kehakultuuri tuleks edendada. Ülikoolides on tunnid juba kadunud, keskkoolides on veel alles. Liigutada tuleks mitte tagajärje vaid osavõtu peale. Hariduses peab midagi ette võtma.

Leps: Ülikooli võimlemistunni esimene tund Tähtvere pargis. Üks üliõpilane saadeti tunnist ära, sest ütles midagi. Kus siis see kohustuslikkus?

Ots: RK peab andma prognoosi võimalikele arenguile (meie põhikirjaline ülesanne). Mida teha, et muuta sport inimlikumaks? Me oleme oma loomult erinevad. Ka sport peaks olema inimeste erinevuste põhjal liigendatud, et erinevusi ei peaks dopinguga kompenseerima. Auhinna peaks saama igaüks. On olemas ka hüpnoosdoping. Näiteks valuaistingu pärssimine. Või surnud punkti ületamine. On biotehnoloogia, sekkumine ajju tehnika abil. Või südamestimulaator, millega võib südame spordirežiimis tööle panna. On geenidoping jne. Kokkuvõttes – varem või hiljem muutub doping mõttetuks, sest läheb kontrolli alt välja.

Sirendi: President ütles, et nende vahenditega, millega siia oleme jõudnud, edasi ei saa. St. ära aetud hobused lastakse maha. Kas aus inimene saab üldse tänapäeva ühiskonnas ellu jääda? Meie ainus lootus võib olla olukorda parandada, kuid vastandist (pahast algest) me lahti ei saa. Seda on juba Piibelgi tõdenud. Saaks ehk nii palju inimkonda parandada, et ta ennast ära ei hävitaks.

Einasto: Mõttevahetuse korras. Lähiaegadel peaks võtma arutlusele piirid. Piire on palju – taluvuspiirid, omanduse piirid jne. Neid on väga-väga palju igapäevaelus. Vastandid on alati olemas. Asi on piirides – kui kaugele võime samamoodi edasi lasta. Kuidas toimida, kui taluvuspiir on ületatud? Kui valitsus on ületanud põhiseaduse piirid. See pole lihtne. Geoloogias näiteks on kihtide piirid, mille üle vaieldakse lõputult.

V: Meie piirid on seotud ealise tasemega. Igal eal omad piirid.

Tarand: RK esimene raamat oligi „Kasvu piirid“. Aga selget piiri on looduses alati vähe. Ka mere ja maa vahel on udu-ala.

Leps: Akadeemik Metspalu. Tuleks vaadata inimkategooriaid. Näiteks kurjategijaid ja uurida nende geneetikat. Arvas, et kindlasti on võimalik vastav geen(ikomplekt) avastada. See on aferism.

Tarand: Kas on tõenäoline, et Norra on siin taga?

V: Nende Björgen ütles selgelt, et ärge mögisege seni, kuni Kristiina pole disklahvi saanud. Aga meie spordi juures, kus saadakse kolmekümnendaid kohti, ei aita ükski doping.

Mardna: Lõpetuseks — võitlus dopinguga on üks lootusetumaid tegevusi  tippspordis. Kontrollijad on alati sammu võrra taga kasutajatest.  Massispordi juures võib mingit edu saavutada, kui ausalt ja avalikult ohtudest rääkida ja selgitada, et rahvaspordi üritusel saavutatud koht ei ole määrav, vaid osavõtt on oluline.

Jätkuarutelu rahvastiku teemal. ERK vajab (re)starti

28 Monday Jan 2013

Posted by in klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

, , , , , ,

17 osavõtjat.

Algatuseks andis Vooglaid ülevaate oma kirjutisest:

Vooglaid 2Tundub, et ka ERK vajab restarti

Kriis ühiskonnas süveneb. Pilv paisub.  Skandaal on skandaalis kinni. Vaid nukuteatri kunstilisel juhil hakkas varguse pärast häbi ja ta astus tagasi.

Analüütilist tööd ei toimu. Isegi ülikoolidest hakkab juba kaduma kujutlus sellest, millistel eeldustel on võimalik korraldada teaduslik uuring ja kuidas kasutada teadusliku uuringu tulemusi ühiskonnas ja kultuuris. Meil oleks vaja vaadata, millised institutsioonid toimivad veel usaldusväärselt ja elujõuliselt. Eesti Rooma Klubil Eesti ühiskonnas sellist positsiooni ei ole, mis võimaldaks rahval uskuda, et seal on arukad inimesed, kes ei ole omakasupüüdlikud ja ei teeni võõraid jõude, kes toetuvad oma hinnangute ja järelduste tegemisel mitte ainult diletantide arvamustele, vaid teadmistele. Kas rahvas usub, et ERK liikmed ei karda öelda tõtt ja ei valeta?

Paraku on faktidega suuri raskusi, sest olukord on kujunenud selliseks, et ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid enam ole enam ammu tehtud. Teaduslikeks uuringuteks on hakatud pidama igaliiki küsitlusi, referaate, esseesid ja kirjeldusi.

Eesti peaks kirjade järgi olema teadmistepõhine ühiskond, aga kuskilt pole võtta ühtki näidet selle kohta, et mõni otsus oleks teaduslikult põhjendatud ja küllalt süsteemne ning et tegevus oleks ka edasi- ja tagasisidestatud. Sõna “probleem” on sokutatud tähendama küsimust, millele arutleja ei oska hoobilt vastata, või raskust, mis on kuskil kuidagi kujunenud…  Raske uskuda, et ERK-s ei ole kedagi, kes seda ei tea ja kes ei saa aru, mida võib niisuguse “stiili” tõttu ühiskonnas varem või hiljem juhtuda. Ometi ei ole ERK rahvast nende ohtude eest hoiatanud.

Riiklikus teadusprogrammis on märgitud prioriteetideks kolm tehnoloogiat (biotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja infotehnoloogia) aga kogu selle viimase veerandsaja aasta jooksul pole ei Toompeal ega Kadriorus käsitletud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Korratakse aina, kuidas ollakse ikka majandusinimesed ja kuidas “arendatakse” majandust, saamata nähtavasti veel aru, et ühiskond ei ole majandus, et majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka ühiskonna arengutaseme üks näitaja… Eesti elanikkonnast on suur osa võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud.

Rahvastikukadu on  masendav. “Majandustegelaste” võimul oleku ajal on suured alad jäänud juba inimtühjaks.

Eestis on kümneid inimesi, kes orienteeruvad ühiskonnas ja kultuuris ja kes saavad aru, miks “pilv paisub”. Miks tunneb üha rohkem inimesi end absurdses sundsituatsioonis. Meie kohus on luua strateegia selleks, et Eesti arenguteele tagasi pääseks.

Meil on võimatu ära arvata, mille üle riigi juhtkond mõtleb, aga kõrvaltvaatajatele paistab, et nad mõtlevad, peamiselt sellest, kuidas veel võimul püsida, kuidas oma valimiskampaania rahastajate soove veel paremini rahuldada või kuidas kiiremini Brüsseli pääseda. Petuskeemide abil Riigikogusse pääsenud isikud mõtlevad ka kuidas nii hoolikalt vait olla, et keegi ei paneks pettust tähele, kuidas võimalikult palju ringi sõita, mõnes äriühingu nõukogus edasi olla…ja ülemuste sõna kuulata.

Mõeldakse, kuidas seni tehtud “vigu” varjata ja seletada, et kõik on korras… Nagu teada, sünnitab valetamine valetamist, vaesus vaesust, hoolimatus hoolimatust jne. Kui ühiskond imbub valetamisest läbi, siis on juhtkond sunnitud otsima aina uusi valesid ja ühtäkki ilmneb, et peaaegu kõik kohad on täis pettust, et ausus on muutunud anakronismiks ja õiglust pole enam üldse mõtet otsida…  ERK saab küll mõne aja teha nägu, et on pime, kurt ja tumm, saab ise ka midagi kokku valetada ja loota, et kellelgi ei pole tahtmist ega julgust nimetada asju oma nimega.

ERK-s on inimesi, kes tunnevad loodust ja kultuuri ja ka ühiskonda ning inimest selles ühiskonnas ja kultuuris.

Ehkki ERK-s on inimesi, kes on oma kogemuste varal suutelised korraldama ühiskonnadiagnostikat ja tuvastama, mis ängistab rahvast nii maal kui linnas, aga tegelikult pole sellest midagi kasu, sest ei Toomeal ega Kadriorus pole veel inimesi, kellel oleks sellist teadmist tarvis.

Ühiskonnas kujunenud olukorda tuntakse mitte ainult juttude, vaid ka kogemuste varal. Paraku ei ole palja silmaga ja ilma ühiskonna-alase ettevalmistuseta näha sündmuste taha ja ei saa avade petuskeeme, mille varjamiseks on palgatud juba terve armee  professionaalseid suhtekorraldajaid.

Kriisi põhjuste tuvastamise asemel kutsutakse tegema mistahes ettepanekuid, ehkki pole teada, mida oleks vaja saavutada. Kutsujatel ilmselt ei olnud paremat mõtet ja ei ole häbi ei selle tegevuse ega tagajärgede pärast. See, mis ilmneb, ei ole infantiilsus. Pigem on tegemist rahva elujõu hävitamise  programmiga.

Rooma Klubi missiooniline kohustus on tuletada prognoose ja aidata võimalikult vara avastada nii ohtlikke tendentse kui ka uusi võimalusi.

Kas ERK oskas või ei osanud seda ette näha, mis juhtub “jääkeldri protsessi” jätkumiseks mõeldud nn rahvakogus?
Usun, et oskas.

Paraku ei ole ERK küllalt homogeenne ja ei saa veel käituda enesejuhtimise ega sotsiaalse juhtimise subjektina.
Pole meil veel võimet käsitada Eestit ega Eesti mingit eluvaldkonda, piirkonda, olusid, olukorda ega situatsiooni kui probleeme.

Ma ei ole kindel, et sellisel viisil, nagu meie tegevus on toimunud, on võimalik midagi selgemaks mõelda,  Olukorras, kus ka Toompeal ja Kadriorus ei ole vaja vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest, pole mitte mingisugust väljavaadet saavutada, et mingisuguselegi ametikohale hakkaksid kandideerima isikud, kelle on eeldusi oma rahva ja riigi teenimiseks,. Milleks haritus, informeeritus või/ja kogemus, kui ei ole vaja olla asjatundlik?

Küllap on käes aeg, mil peaksime peeglisse vaatama ja mõtlema,

  • milline peaks ERK olema tänapäeva Eesti ühiskonnas ja milliseks ta on tegelikult kujunenud;
  • kas ERK näeb või peaks nägema end üldse mingi reaalse jõuna Eesti ühiskonnas;
  • millistel eeldustel saaks ERK omandada sellise tähenduse, mida rahval oleks õigus oodata;
  • kas ERK-l  on veel säilinud usk oma riiki ja rahvasse ning tema tulevikku;
  • kas ERK on suuteline looma tõsiselt võetava programmi kriisi põhjuste avastamiseks ning seejärel ka nende sõnastamiseks ning avalikustamiseks;

……………………………………………………………………………………….
Petuühiskonda ei saa (ei tohi) täiustada !! Kas ERK peaks vähemalt endale sõnastama oma kohustused ja vastutuse rahva ees? Vale oleks öelda, et ERK on eelistanud mängida KULTI RUKKIS, ehkki objektiivselt on nii välja kukkunud. Eestis (ja mitte ainult Eestis) üha teravamalt ilmnevad pinged ei ole tekkinud üleöö ja ootamatult… Rääkisime neist ka oma klubis kaks aastat tagasi, aastakoosolekul TA saalis. Toonast ettekannet ükski ERK liige ei kommenteerinud ega täiendanud-laiendanud-arvustanud… Raske uskuda, et keegi meist ei viitsinud seda vaadata ega edasi mõtelda, et keegi ei saanud aru või kellelgi polnud aega. Veel raskem oleks uskuda, et kõigil oli (on) ükskõik, mis Eestist saab.
Neil päevil avaldati ajakirjanduses, et Eestis on üle neljakümne tuhande (40 000 !) noore, kes ei õpi ega tööta.

Juba üle poole aasta tagasi avaldas õiguskantsler (laste ombutsman), avalikult muret laste pärast, kes kannatavad päev-päeva kõrval tühja kõhtu. Õiguskantsleri hinnangul oli selliseid lapsi Eestis üle 60  tuhande. Mida selle peale ütles või oleks pidanud ütlema ERK?

Riigikogu päevakorras on olnud eriti tähtsate teemadena ka vaesus, tööhõive jms, aga kordagi pole suudetud käsitada ühtki probleemi, rääkimata katsest avastada, sõnastada ja avalikustada mõne probleemi põhjused. Võimalik, et ka seal ei saada veel aru, et ilma analüütilise tööta, ilma edasi- ja tagasisidestuseta pole võimalik ühiskonnas edu saavutada.

ERK ei ole kari ätte, kes koguneb kuus korra paariks tunniks mingil teemal lobisema või  oma silmaringi laiendama.
Kohtumiseni!

Ülo

Andrus Kivirähk irvitab  veel üpris leebelt: http://www.epl.ee/news/arvamus/rahvakogu-rahvalik-naljamang.d?id=65583130