Soojenduseks veel üks silmi avav tekstiklipp Alvar Soesoolt: 20. aprill 2021
Maavarade järele ookeani põhja on piilutud enam kui 100 aastat.
Esimesed teaduslikud kirjed raua-ja mangaanikonkretsioonide kohta ookeani põhjas pärinevad juba üle-eelmise sajandi lõpust. 1960ndatest alates on läbi viidud ulatuslikke uuringuid aga ka katsekavandamist sügaval ookeani põhjas. Lisaks Fe-Mn-Co konkretsioonidele on üles toodud polümetalseid maake, mis sisaldavad niklit, vaske, koobaltit, tsinki, kulda, hõbedat ja muid väärtuslikke metalle. Viimased paarkümmend aastat on tegeletud ka teemandite välja toomisega merepõhjast.
Namiibia
Näiteks Namiibia valitsuse ja maailma teemandigigandi De Beers ühisettevõte on tegelenud teemandite otsingutega ja tootmisega Namiibia vetes alates 2002. Praegu on neil ümbruskonnas kuus laeva, mis pumpavad üles põhjasetteid eesmärgiga teemandeid kätte saada. 2018. aastal oli nende toodanguks umbes 1,4 miljonit karaati (1 karaat on 0,2 grammi). Teemante sisaldavate setete ammutamine toimub vaid 120-150 m sügavusel. Praeguse tehnoloogia alusel pumbatakse laevale umbes 60 tonni mere põhjasetteid tunnis, seda 24 tundi ööpäevas. Äri läheb hästi ja ettevõte on ehitamas seitsmendat laeva maksumusega ligi 470 miljonit USD, mille käikulaskmine peaks hinnanguliselt suurendama tootmist poole miljoni karaadi võrra aastas. 18 aastaga on ära kaevandatud umbes 8 km2 ala ja toodetud kokku 5 miljonit karaati teemande. Namiibia on teadaolevate veealuste teemandite koguselt maailmas liidriks ning teemandide kaevandamine on kogu riigi oluliseks majandustegevuseks viimased 100 aastat.
Namiibia veelaune teemandite korilus
Kui Sulle tundub, et peaksid värskendama mälu selle kauge maa kohta, alusta siit.
Vere-raha (blood money) on ikka teemanditega kaasa käinud. Saksamaaa genotsiid Namiibias on saanud nüüd ka ametliku ülestunnistuse.
Aafrika koloniseerimine on ka Euroopa häbiplekk. Teemandite ümber keerlevad kired ei ole vaibunud ja eks kohalikud õpi kasumi teenimise trikid ära.
Arenenud kaevandusmaad, aga viimasel ajal ka Hiina vaatavad mitmete teiste Vaikse ookeani, Atlandi ja India ookeani alade suunas. Väga perspektiivikaks peetakse Clarion–Clippertoni vööndit Vaikses ookeanis, seda eriti praegu üleilmselt kasvama metallibuumi tagapõhjal. Säästlikumale, puhtamale ja rohelisemale majandusele üleminek on kasvatanud vajadust terve hulga metallide järele kordades kuni kümnetes kordades. Kui vaatame nn. akumetallide, aga ka haruldaste muldmetallide vajadust, siis on selge, et maismaal asuvad teada olevad maardlad ei suuda uut vajadust katta ja otsingufirmade pilgud pöörduvad veelgi fokusseeritumalt ookeanide suunas.
Erinevate riikide huvid tulevikumaardlate osas on tekitanud lapiteki ookeani põhjas – riigipiirid maismaal ei näita enamõiguste ja kohustuste tegelikkust
Ookeanides on palju avastada. Teadaolevalt on metallide osas kaardistatud vaid 0,0001% ookeani põhjast. See keskkond ei ole aga inimtegevusele lihtsamate killast. Ettevõtted selles vallas sünnivad ja hääbuvad. Viimased uudised räägivad maailma esimesest ja ilmselt edukamast firmast – Nautilus Minerals, mis on nüüd tegevuse lõpetanud. Firma loodi 1987. aastal ja viis läbi väga edukaid metallide kommertsuuringuid mitmel pool Vaikse ookeani lääneosas, sh. Fijis, Tongal, Vanautul ja Saalomoni saartel.
Nautilus Minerals
Nautilus Minerals’i plaan oli alustada suuremastaapset veealust kaevandamist Paapua Uus Guineas 2019. aastal. Tegu oli Solware 1 projektiga, kus kaevandusala asus 1600 m sügavusel. See oleks olnud maailma sügavamaid kaevandusprojekte, kus oleks vee peale toodud põhiliselt sulfiidset vase- ja kullamaaki. Unikaalse veelause puurimistehnikaga kaardistati ära maardla, kus vase sisaldus maagis oli hinnanguliselt >7 %, kulda >5 g/t, hõbedat >23 g/t ja tsinki >0,4% – need kõik on päris kõrged metallide sisaldused kaevandaja vaatevinklist. Piirkonna kaevandusväärse maagi mahuks hinnati üle 230 tuh tonni. Firma oli varasemalt ära teinud suure arendustöö veealuse kaevandamise ja seda toetava tehnika arendamisel. Koostöös mitmete firmadega, sh. Soil Machine Dynamics olid projekteeritud ja valmis ehitatud ilmselt maailma parimad allvee kaevandusrobotid, veealuse puurimistehnika ja maagi transpordi konveierid. Aga elu läks teisiti – 2019. aastal lõpetas firma hoopis pankrotiga ning veel värske värvi järgi lõhnav maailmas ainulaadne allveetehnika ootab nüüd ostjaid.
Kokkuvõttes võib öelda, et uued globaalsed rohearengu trendid vajad palju uusi metalliressursse. Ookeanides on need lisaressursid tegelikult olemas, aga kas ka ühiskondlik toetus sellise kaevandamise läbiviimiseks on olemas, selles ongi küsimus. Nii nagu maismaal, kus ühiskondlik vastuseis kaevandamisele on suurenemas, on seda vastuseisu tunda ka mere- ja ookeanipõhja kaevandamisele.
Joonis illustreerib, kuidas on ühe piirkonna teemandite kaevandamise vahekord muutunud vaid viimase 5 aasta jooksul: ooker on maismaal toimuv kaevandamine, sinine ookeani põhjas
Suure tõenäosusega jätkavad De Beers ja Namiibia valitsus sealses rannikulähedases meres teemandite ammutamist veel palju aastaid. Küsimus siin on pigem selles, kas kaevandustegevus hakkab lähiaastatel toimuma kõrgtehnoloogiliste metallide turuvajaduse rahuldamiseks mitmete kilomeetrite sügavusel maailmameres või peame suuna võtma arenguviisile, mis ei vaja suures mahus metalset toorainet.
Namiibia teemante – haruldane sinine mineraal ja kõrval valge naturaalsel kujul ja lihvituna
Eesti Rooma Klubi avatud aprillikoosolek 29. aprillil 2021 võtab ekspertide ringis üles teema “Tulevikuenergeetikast tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates“. Alusettekande tegi Kaupo Vipp. Klubi ettekandjate ja kutsutud ekspertidega tahame anda laiema pildi energeetilistele lahendustele ja näidata, et see ei ole pelgalt Eesti (või mistahes riigi/ühenduse) asi.
Kaks huvitavat klippi arutlusele tuleval teemal Paul Tammertilt:
2021. a Presidendi noore teadlase auhinna saanud Alar Konist ütleb:
energiaturg ei taga süsteemi töökindlust ja ei garanteeri ka parimat hinda. Selle tõestuseks on Texase näide (näide 1) ja väljavõtted sellest juhtumist. Kas me tahame ja oskame sellest õppida, oleks üks võimalik küsimus.
Artikli on avaldanud ka väljaanne Postimees, 29-01-2021
Euroskeptik, Eesti Rooma Klubi liige Ivar Raig on värvika elulooga mees – lõpetas EPA, läks Lätti majandust õppima, osales IME projektis, olnud NSVL Rahvasaadikute Kongressi ja EV Ülemnõukogu liige, Riigikogu VII koosseisu majandus- ja põllumajanduskomisjoni esimees, kuulunud Eesti Kongressi ja Eesti Põhiseaduse Assamblee koosseisu, olnud Eesti Komitee majanduskomisjoni esimees, Eesti Maa-Keskerakonna I esimees. Ivar Raig on töötanud välisministeeriumis amtnikuna, hiljem Rahvusvaheliste Majandusorganisatsioonide büroo direktorina ning Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste büroo ametnikuna. Alates 2016 pensionil, kuid kodukoha Saku vallavolikogu aktiivne liige.
Eesti meedia pole pööranud piisavat tähelepanu faktile, 15. novembril sõlmisid 15 Aasia ja Vaikse ookeani riiki (Austraalia, Brunei, Filipiinid, Hiina, Indoneesia, Jaapan, Kambodža, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Myanmar, Singapur, Tai, Vietnam ja Uus-Meremaa) kokkuleppe Regionaalse Avatud Majanduspartnerluse (Regional Comprehensive Economic Partnership, RCEP) moodustamiseks. Kokkulepe sõlmiti Vietnami pealinnas Hanois Kagu-Aasia Majanduskoostöö riikide (ASEAN) 37. tippkohtumise raames. Hiina juht Xi Jinping avaldas arvamust, et selle kokkuleppe alusel kujuneb Aasia ja Vaikse ookeani riikide vabamajanduspiirkond (Free Trade Area of the Asia-Pacific, FTAAP). Ainsa Aasia suurriigina jäi RCEP lepingust välja India.
Peale RCEP lepingu ratifitseerimist ja jõustumist hakkab Aasia ja Vaikse ookeani 15 riigi territooriumil asuma maailma suurim majandusintegratsiooni ala, hõlmates 2,2 miljardit inimest (28% maailma rahvastikust). Juba praegu on nende riikide SKT enam kui 26 triljonit USD ehk suurem kui Euroopa Liidu või USA majandus. Seejuures on nende Aasia riikide majanduskasv juba kaua püsinud kiirem kui Euroopa või Põhja-Ameerika vastavad näitajad. Isegi 2020. aastal ulatus Hiina majanduskasv 6,5 protsendini.
Selline olukord on juba kindlasti jõudnud otsustajate lauale kahel pool Atlandi ookeani kuid mitte veel konkreetsete ettepanekuteni uuteks majanduskoostöö algatusteks. Ilmselt oodatakse ära USA uue presidendi Joe Bideni valitsuse tööle rakendumine, Covid-19 pandeemia lõpp ning Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise tegelikud mõjud.
USA teeb arvatavasti katset tugevdada kõigepealt Vaikse ookeani riikide majanduskoostööd (Trans-Pacific Partnership, TPP). Kuid olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et seitse TPP osalist (Austraalia, Brunei, Jaapan, Malaisia, Singapur, Vietnam ja Uus-Meremaa) liitusid juba RCEP lepinguga. Teised Vaikse ookeani majanduskoostöö foorumi riigid: Kanada, Mehhiko, Peruu, Tšiili ja USA jäävad kõik ühele poole Vaikset ookeani. Seega pole USA-l enam eriti palju võimalusi multilateraalseks majanduskoostööks Aasia riikidega. Seal on juhtpositsiooni võtnud Hiina. RCEP lepingu jõustumine ja Aasia-Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna kujunemise käigus muutub Hiina tõenäoliselt veelgi tugevamaks mõjutajaks ning hakkab kõigutama USA positsioone Aasias ja maailma liidrina.
Varahommikused UK õhuruumi saabuvad lennud
USA saaks oma positsiooni hoida vaid koostöös Euroopa Liiduga (EL), sest nende kahe ühenduse osakaal kokku on maailma majanduse SKT-st veel ca 40 protsenti ning koos Suurbritanniaga moodustavad NATO liikmesriikide sõjalised kulutused ligemale poole kogu maailma kaitse-eelarvetest.
EL osatähtsus maailma rahvastikus, majanduses ja poliitikas aga kahaneb ka edaspidi. Euroopa rahvastik moodustab ca kümnendiku Aasia elanikest. Vaid kliima- ja arenguabi poliitikates püüab EL säilitada liidrirolli. Seevastu EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika on jätkuvalt rohkem poliitiline deklaratsioon kui reaalne võime tagada Euroopas julgeolekut. See on ilmekalt väljendunud konfliktide lahendamisel Kosovos, Gruusias, Ukrainas ja viimati Süürias ning Mägi-Karabahhis. Euroopa julgeolek on pea täielikus sõltuvuses NATO-st ning esimese kuue maailma suurima majanduse hulka on jäänud tänaseks vaid kaks EL riiki – Saksamaa ja Prantsusmaa.
EL ja Eesti jaoks on muutunud hädavajalikuks uute ideede otsimine majanduskasvu suurendamiseks ja tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks. Peavoolu majandusteooria pakub majanduskasvu kiirendamise peamisteks teedeks ikkagi vabakaubandust ja teaduspõhist tehnoloogilist uuendamist. Mitmed uuringud näitavad, et majanduse arengutaseme ja majandusvabaduste vahel eksisteerib peaaegu lineaarne sõltuvus – suurem majandusvabadus tagab suurema majanduskasvu ja kõrgema rahvusliku kogutoodangu.
Euroopas on vabakaubanduse arendamisega tegeletud aastakümneid, alates Euroopa majandusühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) loomisest. Sellest hoolimata on Euroopas ikka kaubandusprotektsionismi tase suhteliselt kõrge. Poliitiliselt mõjuvõimas EL on lämmatamas liberaalse EFTA, mis ühendab senini Euroopa kõige rikkamaid riike (Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein). EFTA riikide mõjujõud maailma majanduses pole küll suur kuid vabakaubanduse ja majandusvabaduste suurendamise ideed pole kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Loodusressursside üha piiratumaks muutumise tingimustes võivad need ideed muutuda uuesti atraktiivseks just Euroopas, eeskätt EL-iga ühinenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mõjutusel, sest väikesed ja vaesed riigid võidavad majandusvabadustest kõige enam.
Jätkuva terroriohu ning Hiina ja Venemaa poliitilise ja majandusliku surve suurenemise tingimustes on EL ja liikmesriigid sunnitud hakkama otsima järjest tihedamat koostööd USA, Kanada ja teiste demokraatiat ja majandusvabadusi hindavate riikidega üle maailma. Olulise tõuke transatlantilise julgeoleku ja majanduskoostöö arendamiseks annab Iraanist, Süüriast ja mitmest teisest Lähis-Ida riigist lähtuv oht Euroopale. Lähis-Ida ja Ida-Euroopa koos Venemaaga on mõistetavalt nii Euroopa kui ka USA julgeoleku ja majandushuvide keskmes. Samas loovad Iraagi, Liibanoni, Afganistani ja Süüria ülesehitamine ja terrorismivastane võitlus uue aluse Euroopa ja Ameerika koostöö intensiivistumiseks tervikuna.
Heaks eelduseks uuel tasemel transatlantilise koostöö arendamiseks on olnud Joe Bideni väljaütlemised Müncheni julgeolekukonverentsil kaks aastat tagasi, tema lubadus liituda Pariisi kliimakokkuleppega ning taas ühineda Iraani tuumaleppega. Kui endine president D. Trump pidas Euroopa Liitu peaaegu vaenlaseks ning NATO-t iganenuks siis Joe Biden on näidanud üles valmidust tugevdada laialdaselt sidemeid Euroopaga. See leidis juba kinnitust 23. jaanuari 2021 telefonikõnes peaminister Boris Johnsonile. Siinkohal pole tähtsusetu ka J. Bideni Rooma-katoliiklik usutunnistus mille poolest on ta võrdlemisi erandlik USA president. Ka Venemaa suunal on Bideni seisukohad palju rohkem Euroopa- ja ka Eestimeelsed kui endise presidendi omad.
Eestis on liiga vähe valgustatud transatlantilisi muutusi
Ka Eesti võiks näidata üles initsiatiivi transatlantiliste suhete tugevdamiseks pidades silmas ka Suurbritannia kuulumist uude koostöövõrgustikku.
Üheks võimaluseks on siin Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (North-Atlantic Trade Association) moodustamine EFTA, Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Kokkuleppe (NAFTA) ja EL liikmesriikide baasil. Sellest kaubandusühendusest võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi Julgeoleku- ja Majandusala (NASEA).
NATA kujundamise võtmeriikideks võiksid saada Suurbritannia (mille initsiatiivil loodi ka EFTA) ning USA (NAFTA algataja). Ajaloost teame, et Suurbritannia ja USA poliitiline, sõjaline ja majanduslik koostöö on ulatud sajandite taha ning ülemaailmsete ja regionaalsete kriiside tagajärjel on see ikka ja jälle õitsele puhkenud. Nii oli see I ja II maailmasõja järel, Lähis-Ida, Afganistani, Iraagi ja Iraani kriisides ning terrorismivastases võitluses. Sõdadele ja kriisidele on sageli järgnenud riikidevahelise majandus- ja arengukoostöö elavnemine – Marshalli plaan, Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE) ja hiljem Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) loomine.
Midagi taolist võib juhtuda ka peale Covid-19 pandeemia lõppu uue USA presidendi initsiatiivil. Tõenäoliselt suureneb kõigepealt USA majanduse niigi suur mõju Suurbritannias, kuhu on senini suunatud ligemale 40% kõigist Ameerika otseinvesteeringutest Euroopasse, s.o. rohkem kui Saksamaale ja Prantsusmaale kokku. Seepärast ei ole britid eriti mures Euroopa Liidust lahkumise pärast. USA ja Suurbritannia vabakaubanduslepingu sõlmimine võib olla juba lähikuude küsimus. USA ja Suurbritannia püüavad kindlasti oma mõju maailma majanduses suurendada ka sel aastal Inglismaal toimuva G-7 riikide tippkohtumise ja ÜRO Kliimakonverentsi (COP 26) korraldamisega. USA ja EL uus kaubanduslepe võib võtta aga rohkem aega, sest selle sõlmimise teeb keerukamaks EL hiljutine kokkulepe Hiinaga ja prantslaste vastuseis kaubanduse liberaliseerimisele.
Suurbritannia on huvitatud nii sidemete arendamisest Põhja-Ameerika kui ka Mandri-Euroopaga. Samas sobiksid nad ka EL ja USA erimeelsuste tasandajaks. Kultuuriliselt on britid rohkem eurooplased kuid ameeriklastega ühendab neid majandus- ja julgeolekupoliitiline mõtlemine. Mitte juhuslikult pole 10 kõige vabama majanduse hulgas 8 Briti ühendusega seotud riiki (lisaks Suurbritanniale veel USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Hong Kong, Iirimaa ja Bahrein).
Ideoloogilises ja väärtuselises mõttes on Eestil mõneti sarnane olukord Suurbritanniaga. Ka Eesti seisab teelahkmel. Meil kõigil, eriti aga uuel Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioonil tuleks nüüd valida, kas jätkata riigi arendamist vabaturu mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi või muganduda tavaliseks EL liikmesriigiks, kus Brüssel sunnib meile peale Saksamaa-Prantsusmaa tüüpi sotsiaalse turumajanduse, milles meile jääb täita peamiselt halli allhankija roll.
Eesti on maailmale tõestanud oma elujõudu ja näidanud, et Euroopa keskmisele tasemele vastava elatustaseme saavutamine oli 30 aastaga reaalne. Kuid rikkamate hulka jõudmine eeldab EL keskmisest vähemalt kaks korda kõrgemat majanduse kasvutempot. Meie senine edu rajanes paljuski tänu vabaturumajanduse põhimõtete rakendamisele. Nüüd oleks meie ülesanne otsida koostöös teiste EL liikmesriikidega, uusi võimalusi majandusvabaduste suurendamiseks ja transatlantilise koostöö arendamiseks.
Eesti mitmete idufirmade edu USA-s on loonud eeldused Eesti majanduse kiireks kasvuks, saamiseks üheks uue digi- ja rohemajanduse lipulaevaks Euroopas. Eesti omapära ja innovaatilisust saab säilitada läbi tihedama transatlantilise koostöö. Eesti initsiatiiv arendada transantlantilisi sidemaid võib aidata Eestil saada olulisi täiendavaid investeeringuid ka Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast. Nende riikide suur kapital ja tehnoloogiline võimekus jõuab Eestisse aga vaid siis kui Eesti majanduspoliitika jääb EL-s Iirimaa kombel võimalikult erinevaks teiste Euroopa riikide majanduspoliitikatest.
Transatlantiliste struktuuride arendamise uued ideed võiks Eesti võtta päevakorda näiteks mõnel järgmisel Lennart Meri traditsioonilisel konverentsil. Head võimalused neid ideid tutvustada on ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaudu NATA-st võiks kujuneda WTO liikmesriikide nn. edasijõudnute grupp.
Eesti uus valitsus võiks võtta oma tegevuskavasse uute transatlantiliste sidemete ja koostöö arendamise. EL ja Ameerika Ühendriikide koostöö peaks viimaste aastate tagasilöökide kiuste saama kiiresti mõõnast üle. Veelgi enam, transatlantilise koostöö arendamine on Lääne tsivilisatsiooni esmane kohus, see on tuleviku julgeoleku ja uue maailmakorra kujundamise üheks olulisemaks teeks, millesse panustamine kindlustab ka Eesti püsimise.
26-01-2021 kuulutatakse Eestis välja uus valitsus ja selle liikmed. Kõigile Eestimaa rahvastele. Mis muutub? Kas muutub? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas suudame eneses riigina selgusele saada?
Paul Tammert on töötanud Riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tiit Vähi ja Koit Kaaristo majandus- ja finantsnõunikuna; mitmes linnavalitsuses, finantsjuhina, TTÜ majandusarvestuse instituudi direktorina. Ta on õppinud ja õpetanud riigiteadust Sisekaitseakadeemias, Audentese Kõrgkoolis, EBS’s ja Tallinna Ülikoolis. Eesti Rooma Klubis analüüsib Paul poliitikaid poliitikaväliselt.
Mis kujundab erakonna nägu?
See küsimus peaks panema mõtlema nii erakonna liikmeid kui ka neid esindavat juhtkonda. Vastus on lihtne ja tuntud juba nõukogude aegsest kõrtsikultuurist: kes maksab, see tellib muusika!
Peale Eesti Vabariigi teistkordset iseseisvumist keskendusime ideoloogiliste erakondade juhtimisele, iseseisvuse aluseks oleva majanduse ülesehitamisele ja selle Venemaast lahtisidumisele. Ja kuna ühiskonna arengut kujundavad ettevõtlikud inimesed, siis hakkasid just nemad suunama erakondade poliitikat oma rahaliste ülekannete jõul. See tava juurdus praktikasse rohkem või vähem kõigis Eesti erakondades, kuid kõige tuntumaks on selles valdkonnas saanud Kesk- ja Reformierakond. Ja sellise – olemuslikult mõjuvõimuga kauplemise – tavakultuuri vilju need erakonnad nüüd korjavadki.
Internetilehel Korruptsioon.ee on selle mõiste sisu hästi selgitatud:
Mõjuvõimuga kauplemise puhul on tegemist altkäemaksu vormiga, ent kus hüve saajaks ei pruugi olla ametiisik. Tähtis on sotsiaalne või professionaalne positsioon: hüve saaja ei saa küll ise otsustada, kuid saab oma positsiooni tõttu otsustajat mõjutada.Mõju kasutamist eristab mõjuvõimuga kauplemisest see, et mõjutaja ega ka keegi kolmas ei pruugi olla saanud mõjutamistegevuse eest meelehead.
Sellest selgitusest lähtudes võib tõepoolest väita, et meie ministritest erakonna juhid ei teadnud või vähemalt ei tahtnud teada midagi erakonna rahaasjadest ning selle finantseerimise viisidest.
Kust saavad parteid praegu oma raha?
Siinkohal võiks alustada küsimusega, kas hea lugeja teab, kuidas Eesti erakondi praegu finantseeritakse? Seda sätestavad Erakonnaseaduse paragrahvid 121 – 127, mille järgi peab partei finantseerima ennast põhikirjaga sätestatud liikmemaksudest, riigieelarvelistest eraldistest ja Eesti inimeste poolt, oma vara arvelt tehtud annetustest.
Kui vaadata Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni kodulehel avaldatud andmeid 2019. aasta kohta (viimane n.ö normaalne aasta), siis ilmneb, et erakondade tuludes varieerub:
liikmemaksu osa vahemikus 0,5%-1,7%, kusjuures kõige väiksem on selle osakaal Reformierakonnal ja suurim SDE-l;
eraisikute rahalise annetuse osa vahemikus 15%-74%, kusjuures väikseim on selle osakaal EKRE-l ja suurim Isamaal 74,1%.
riigitoetuse osa vahemikus 25%-82%, kusjuures väikseim on selle osakaal Isamaal ja suurim EKRE-l.
Eelöeldust järeldub ja seda kinnitab ka juuresolev pilt, et ettevõtlike inimeste mõju suuremate erakondade tuludele on märkimisväärselt suur. Ja seda võimendab veelgi riigilt saadav summa, mis sõltub esindajate arvust Riigikogus.
Diagramm: Paul Tammert
Siinkohal tõusetubki küsimus, et miks kingib keegi mitme aasta keskmise töötasu jagu raha ühele erakonnale? Kas tõesti:
vaid puhtalt altruismist ja soovist teha tavaliste, s.t vaid enesele mõtlevate inimeste elu paremaks või
soovist toetada mingit maailmavaadet või
on sellise annetuse taga ikkagi mingi omakasupüüdlik eesmärk?
Viidates siinkohal taas ikka ja jälle puhkevatele korruptsiooniskandaalidele ja langetatud kohtuotsusele, tundub tõene vastus olevat viimane oletus.
Kuidas saaks valitsevat tava muuta?
Kui lähtuda arusaamast, et „see kes maksab, tellib ka muusika“ ning väljendada soovi, praegust olukorda muuta, siis tulekski alustada parteide rahastuse muutmisest. Kui Eesti inimesed, kes valimiste läbi kujundavad oma elukeskkonda tahaksid tõepoolest tänast olukorda muuta, siis tuleks välja pakkuda lahendus, mis valitsevat tava muudaks. Loomulikult on eesmärk, et igal inimesel on võrdne võimalus kujundada reaalpoliitikat utoopia, kuid ebavõrdsust saaks siiski oluliselt vähendada.
Kuidas?
Pakun välja ühe ja lihtsa lahenduse:
Lõpetame parteide riigieelarvelise finantseerimise. 2021. aastal eraldatakse riigieelarvest erakondadele kokku 5,4 miljonit € + Riigikogu liikmete töötasudeks 7,75 miljonit €. Seega saaksime säästa kokku vähemalt 13 miljonit €.
Kehtestame korra, et igal maksumaksjal on õigus otsustada, millisele MTÜ-le, s.h erakonnale ta suunab 1% tema poolt tasutud tulumaksust. Kuna üks 1% laekuvast tulumaksust oleks suurusjärgus 70 miljonit €/aastas, siis peaks sellest jätkuma ka erakondadele. Võrdluseks – 2019. aastal laekus parteidele liikmetelt liikmemaksudena kokku vaid 101 899 €.
On tõsi, et ka selle lahenduse puhul maksavad ühed rohkem tulumaksu kui teised, mistõttu nende hääl kõlab tugevamalt, kuid see ei oleks nii tugev, nagu see on praegu tehtud annetuste puhul. Samas saaks iga maksumaksja teha endale meelejärgsele MTÜ-le annetuse, mida praegu võivad enesele lubada vaid Riigikogu liikmed.
Mida peaksveel muutma?
Selleks, et parandada sidet erakondade ja nende valijate vahel, võiks kehtestada korra, et iga partei peab ise maksma oma Riigikokku valitud esindajate töötasu jms esindamisega seotud kulud oma eelarvest. Selline lahendus looks tagasiside mehhanismi, mis:
ühelt poolt pakuks erakonna liikmetele võimaluse ja õiguse ise otsustada milline on nende esindajate õiglane töötasu ja
teiselt poolt jätaks erakonna liikmetele võimaluse mõjutada erakonna poliitikat jalgadega hääletemise, s.t oma maksutulude teisele erakonnale ülekandmise kaudu.
Nii tekiks turumajandusele iseloomulik vastastikuse sõltuvuse mudel, milles keegi ei saaks domineerida ja vaid „oma asja“ ajada. Ja kui mõni erakond üritab domineerida, siis saab see kirjeldatud tagasiside mehhanismi kaudu kiiresti ja ilma igasuguste avaliku arvamuse uuringuteta teada, mida tema liikmed sellest arvavad.
Kokkuvõtteks
Antud arvamusavalduse kokkuvõtteks pean veelkord kahetsusega nentima, et mulle teadaolevatel andmetel pole Eestis ühtegi erakonda ega selle juhtkonda kuuluvat isikut, kes tahaks seda ühiskondlikku mädapaiset lõhki lõigata ja olukorda parandada. Seda isegi vaatamata sellele, et neid erakondi, kes deklareerivad ennast esindavat keskklassi või lausa kõiki eesti valjaid, on päris palju.
Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige
Taas on teenindajate näo ette ilmunud kaitsvad „keevitaja maskid“,
vaikselt on hakanud sulguma riigi toimimiseks vajalikud ja harjumuspärased
suhtluskohad. Igapäevased uudised toovad tagasi mälestusi kevadest.
Koroonaepideemiast on juba nii palju kirjutatud, et keegi ei viitsi enam lugeda. Igapäevased nakatumise numbrid ajavad nõrganärvilised ahastusse ja paanikasse. Hirm kevadise lockdown’i, ehk riigi lukku panemise ees mõjub ka rahulikumale inimesele masendavalt, sest kõigil on värskelt meeles toitlustus-, majutus- ja muude asutuste sulgemine, paljude inimeste tööta jäämine, nüüd juba ka koondamised, õpetajate ja vanemate õudusunenägu ehk distantsõpe.
Epidemioloogiline olukord
Ohjade lõdvemaks laskmise tulemusena näeme aeglast kuid järjekindlat nakkuse taseme tõusu. Seda nimetatakse ekslikult „teiseks laineks”. Seda teist lainet pole olemas – praegune tõus on vastukaja epideemiavastaste piirangute mahavõtmisele. Ees ootab sügis-talvine respiratoorsete nakkuste sesoonne (hooajale iseloomulik) tõus nagu seda on olnud igal aastal gripi ja teiste piisknakkuste osas, ainult et nüüd lisandub koroona.
Epideemiavastaste abinõude olukord
Praegust nn epideemiavastast tööd nimetaksin ma peataolekus siblimiseks. Ühed lõdvendavad epideemiavastaseid meetmeid, teised nagu Tallinn, karmistavad; Terviseamet ajab nõrkemiseni taga nakatunutega kokku puutunute kontakte, Sotsiaalministeerium koos oma ametnike armeega säilitab stoilist rahu, nagu see kõik poleks nende asi. Piiriülest liikumist kord keelatakse, kord lubatakse, tuginedes väga küsitavale näitajale nagu nakkuskordaja, mida mõjutavad mitmed subjektiivsed asjaolud, näiteks tehtud testide arv. Uus sõna koroonavastases võitluses on alkoholimüügi piirang, mis rahvatervise mõttes pole paha, kuid mõju epideemiale on väga ja väga kaudne. Samal ajal peetakse üle Eesti umbsetes ja rahvarohketes klubides/baarides pidu, tekitades uusi ja uusi koroonakoldeid. Meil on riiklik koroonaepideemia vastane nõukoda, kuid ka sealt ei tule esialgu midagi konkreetset peale nakkuse numbrite konstateerimise ja kommenteerimise meil ja mujal. Epideemiaga „võitlevad“ kõik peale asjatundjate: Justiitsministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, poliitikud, erakonnad, …
Rahvusvahelised kogemused aitavad
Koroona pandeemia kogemus ja õppetunnid on väärtus, millest on ka meil palju õppida. Kõik jalgrattad on juba leiutatud ja meil on vaja lihtsalt parimad ja efektiivsemad praktikad ellu viia. Üks tunnustatud Covid-19 asjatundja on nt Tomas Pueyo – kes viitsib, lugegu tema epideemiaülevaateid, mis on ka Eesti keeles avaldatud. Pueyo osalemisel on hiljuti avaldatud artikkel[1], mis analüüsib paljude riikide käesoleva epideemia vastaseid meetmeid, hinnates neid „cost-effective“, ehk hinna ja tulemuslikkuse koosmõju alusel. Meil jääb ainult see väga kasulik teave üle võtta:
Odavuse ja kasulikkuse tipus on maskide kasutamine ja kätepesu. Mõlemat tuleb teha mõistusega: mask ei tohi kaelas rippuda, õues teda kasutada pole mõtet. Käsi pestakse mitte lõputult, vaid siis, kui vaja: enne toidu tarvitamist, peale WC-d jne. Mõlemast meetmest on kasu ka teiste haiguste puhul – mask-respiratoorsete-, kätepesu soolenakkuste vältimiseks.
Teisel kohal on kiire nn „contact tracing”, ehk see, millega praegu hoolega tegeleb meie Terviseamet jälgides kõiki nakatunute kontakte ja korraldades leitud juhtude isolatsiooni. Need on efektiivsed kuid veidi kallimad abinõud. Uuringud on näidanud, et kontaktide leidmine ja isoleerimine on ligi 4 korda tulusam kui koolide kinnipanek.
Kolmandal kohal on tervishoiutöötajate täielik koroonavastane varustatus ja kui selleks tekib võimalus, varajane vaktsineerimine.
Kodune karantiin ja antikehade taseme tõusu lootus populatsioonis on kõige väiksema efektiivsusega meetmed.
Sotsiaalne distantseerumine, sealhulgas töökohtade ja koolide kinnipanek on efektiivsed kuid väga kallid ja selle tõttu summaarselt annavad kõige madalama tulemuse (hinna ja tulemuslikkuse koosmõjus).
Mis annab veel parema tulemuse:
meetmete kombinatsioon on tulusam, kui üksik meede;
kõik koroonavastased meetmed aitavad ühtlasi vähendada ka teiste respiratoorsete viiruste mõju ja mida varem nendega alustatakse, seda parem on tulemus.
Mida on Eestile praegu vaja?
Rahvale on vajalik selge ja kõigile arusaadav sõnum selle kohta, et mida teha, millal teha ja kuidas teha. Kui seda ei ole võimeline tegema praegune otsustajate seltskond, siis kutsuge vähemalt tagasi selge mõistusega ja otsustusvõimeline Arkadi Popov või palgake välismaalt kalli maksumaksja raha eest mitte mõni kahtlane advokaadibüroo vaid tark ekspert Covid-19 alal.
Tuleb koostada lühike kuid selge koroonavastaste meetmete loetelu, mis tugineb rahvusvahelisele praktikale, kus on selgelt näha prioriteetsed ja kõige efektiivsemad abinõud, mida teha teatavaks üldsusele mis praegu kobab pimeduses ja ei tea mis milleks vajalik.
Eesti rahvas on rahulik, massihüsteeriasse naljalt ei lange. Kuid rahva kannatus ei ole lõputu ja ebakindlus, hirm teadmatuse ja ebamäärase tuleviku ees viib stressi ka väga tasakaalukad inimesed. Kuidas see mõjutab kasvõi tuleviku rahvastikurännet ei saa me kunagi teada. Eestlaste talupojamõistus ja loomulik rahvusest tingitud distantsi pidamine on need iseloomujooned, mis aitavad meil koroonast jagu saada.
Ikka tasa ja targu, vajalik on vaid asjatundliku suunist, kuidas ühes või teises situatsioonis õigesti käituda. Nii lihtne see tegelikult ongi.
[1] Evidence-Based, Cost-Effective Interventions To Suppress The COVID-19 Pandemic: A Systematic Review
Nagu kõigel Eestimaa saatust tulevikus määraval, mida mõjutavad protsessid väljastpoolt ja tekkivad vastutõuked seest, hoiab ERK pilgu peal ka Ida-Virumaa võimalikel arengutel.
Väga kiired muutused energeetikas murendavad pinda Ida-Virumaa majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse senise tugisamba all. Vana kaev kipub kinni varisema. Ei tohi juhtuda, et uued kaevud õigeks ajaks valmis ei saa.
Ida-Virumaal on kas probleem või suur potentsiaal. Mitmekesine ja lummav loodus, ajalooliselt arenenud majandus, mis on kujundanud tööstusintelligentsi ja väärikad oskustöölised, veel vaid põgusalt uuritud maapõues on tõenäoliselt varjul tänapäeva moodsas tehnoloogias defitsiitsete kuid vältimatult vajalike materjalide märkimisväärsed varud. Miks on kogu vabaduse aja olnud see piirkond mitte imetletud pärl vaid probleem kõigile vabadusaja valitsustele?
Protsessid, mis on viinud rahva teatud sektorite lahkumiseni ja Ida-Virumaa osakaalu vähenemiseni Eesti rahvamajanduse kogutoodangus, on küll põhjendatavad mingite objektiivsete trendidega, kuid riigi senine tegevus kümnete strateegiate, arengukavade ja programmide näol pole olnud edukas (Ida-Virus on rahvaarv langenud ja sellega ka osakaal GDP-s 10%-lt 7%-le). Mis tähendab, et need kavad ei ole elusad või pole need reaalsed tegevusplaanid. Samas on seal näiteid, kus erasektor on riigi abita suutnud majandada edukalt ja luua oma piirkonnas elamisväärse sotsiaalse turumajanduse oaasi, nagu näiteks Sillamäe. Siit tuleb õppida. Häbenemata.
Sillamäe sadam ja sellega seotud ettevõtted on loonud elamisväärse keskkonna
Täna on siiski olukord siiski mitmes mõttes teisiti kui eelnevatel aegadel. Globaalne energiatarbimine kasvab, elektri tarbimine kasvab kiiremini – on vaja uusi tootmisvõimsusi. Taastuvenergia, tõhusus, innovatsioon on suunad, mis lahendab.
Eesti on CO2 eesmärgid juba täitnud. 2030 võiks pool energia lõpptarbimisest olla taastuv, seejuures elektril tõus 18%-lt 40-ni. Tõhusus ei tohi väheneda, seejuures primaarenergia tarbimine peab vähenema. Põlevkivist õli/energia tootmine peab säilima, kuni see on majanduslikult mõttekas.
Käes on uus momentum. Euroopa Liit on üles sättinud nn õiglase ülemineku mehhanismi uuenenud Euroopasse (loodetavasti kogu planeedil). Ja paneb sellesse ka paraja summa raha. Keskmes on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, arvestades Euroopas aluseks võetud väärtusi ja printsiipe. Kõigi muude “õiglaste” printsiipide kõrval tähendab see, et piirkonna elanike elukvaliteet ei tohi halveneda. Ida-Virus olgu eesmärkideks muuhulgas energiasüsteemid kliimaneutraalseks (tulevikukindlaks), kaugküte, hoonete energiatõhusus, põlevkivitööstuse dekarboniseerimine. Looduse ja liigirikkuse kaitse kõrval on inimene üks neist liikidest, mis ei tohiks kannatada ebaproportsionaalselt ei geograafiliselt ega muude gruppide kaupa. Iga inimene on väärtus ja tema väärikas toimetulek ei tohiks jääda mingite „üldiste hüvede“ varju. Kliimaneutraalsuse saavutamine on keeruline, kuid ühtlasi avab ka uued äri- ja töö võimalused.
Ida-Virul on rohepöördest kasu lõikamiseks ka omad eeliseid:
olemasolev võrgutaristu,
püsiv vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele energeetikas
Uute rakenduste leidmine: Ida-Viru ei pea olema Eesti energeetika epitsenter, energeetika olgu sealse majanduse mitmekesistamise üks osis.
Vaid neljas EU riigis on taastuvenergia osakaal soojusenergia tootmisel üle poole, Eesti üks neist.
Põlevkivi on mitte ainult saaste vaid ka võimalus – sellest elektrienergia toomise tehnoloogia on pidevalt arenenud. Auvere jaama puhul ei kuulatud teadlasi, olnuks võimalik palju efektiivsemalt teha.
Biokütus on võrreldes põlevkiviga kolm korda energiamahukam. Pole mõtet metsa hävitada.
Praegustel uuringutel on printsiibis kaks suunda:
Põletamine hapnikus – maksaks 209 milj
CO2 kinni püüdmine – maksaks 250 milj.
Suitsugaasides olgu ainult veeaur ja CO2, siis saab puhtaks ja CO2 kinni püütud. Katseid tehakse juba 9 aastat. CO2 pole maailma päästmise plaan, sest Ida-Viru annab vaid tühise osa heitmetest. Pigem on see äriplaan, mis siiski peab silmas pidama CO2 bilanssi.
Keevkiht-pürolüüsi seade on ehitamisel. Surve tegeleda vesinikuga on suur, toimub koostöö rahvusvahelistes projektides. Kuidas on Eesti energeetikateaduse rahastamisega? Vastus: kui on hea idee, siis raha leiab. Probleem on järjepidevuse katkemine, noored pühendunud inimesed ei tule sellesse valdkonda.
Kogu Eesti ülesanne on nüüd kokku seada plaan, kuidas seda raha targalt kasutada. Tähtaeg on aasta lõpp, st KOHE. Planeerimise eestvedaja on Rahandusministeerium. Juba on loodud komisjonid “protsessi jälgimiseks”, tugev sõnaõigus on Omavalitsuste Liidul. Kava tehakse esialgu kümne aasta ulatusega, kuid kõigile on selge, et see nn üleminek ise võtab tublisti rohkem aega. Olukorda Ida-Virumaal analüüsis ametlikuks seisukohavõtuks Praxis. Selle kohta avaldas ka ERK oma seisukohad.
27. august – Narva kohtumine
Rahandusministeerium korraldab august-september 2020 erinevates paikades kolm kohtumist asjahuvilistega. Neile saab registreeruda kodaniku või ühendusena.
Kokku olid esimesele kohtumisele tulnud tõsised tegutsejad, kes teavad, mida räägivad. Muidugi ei suudetud katta teemat kogu laiuses. Polnud ka pakkuda valmis lahendusi selle kohta, et kuidas siis ikkagi sisustada neid aastaid ja aastaid kõlanud loosungeid
põlevkivi-elektri asendamisest,
sellest, et energiasüsteemid peavad saama kliimaneutraalseks,
majanduse mitmekesistamisest,
teadus-arendustegevusest,
tööturust jms-st.
Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, põlevkiviasjatundja prof. Andres Siirde ja ERK esindaja Juhan Telgmaa.
Ühtki lausa uudset ideed välja ei käidud. On kahtlane, kas ka aasta lõpuks mingi piisavalt konkreetse plaaniga hakkama saadakse. Aga seda ei maksakski vist kümne aasta kavalt nõuda. Pigem tuleb tekitada programm, mis end ise aja kulgedes pidevalt täiendab ja kohandab. Praegu sellist pole ega paista ka nurga tagant.
Õiglane üleminek on osa suuremast pildist, sellest nn rohepöördest. See on väärikas eesmärk, kuid see pole ainus ega eraldiseisev eesmärk ei Euroopa ega Eesti arengus. ERK jätkab protsessi jälgimist ja pakub oma lahendusi. Oma peamiste partneritena näeb ERK Ida-Virumaa suurettevõtete juhte, Virumaa ja Narva kolledžeid, teadlasi ja “kastist välja” mõtlevaid eksperte.
Olukord Ida-Viru tööturul
Eesti suurim töötus ja vähim tööhõivemäär. Juba pikemat aega. Traditsioonilisd töökohad on mandunud, eriti mäenduses, töötlevas tööstuses, energeetikas. Senised keskmisest kõrgemad palgad kaovad. Töötleva tööstuse osakaal on kõrge ja seda peaks ära kasutama.
Mida tehakse?
Töötukassa pakub uut tööd, ümberõpet ja nõustamist. Tööotsijale tasuta koolitused mitmes valdkonnas, toetused ettevõtluse alustamiseks ja veel ühtteist. Tuge hakatakse pakkuma juba siis, kui on oht töökohtade kaoks.
Muidugi on selge, et nn tööturu teenused ei loo töökohti, need vaid aitavad inimesi töö otsingul või loomisel.
Kõik on seotud – Töötukassa eksperdid ütlevad, et kui inimene on üle 4 kuu töötu, tekivad tervise- ja muud kuhjuvad probleemid. Enamike inimeste ootus on töötada stabiilses keskkonnas suurettevõttes. Vabanevad oskustöölised on suur potentsiaal, millele on võimalik uut ja uuenduslikku ehitada, kui seda vara ja väärtusena näha osatakse.
Eesti Rooma Klubi toetaja Erik Terkon hoidnud kirjamälus Klubi tekke- ja sünniloo.
9. jaanuaril 2023 on Eesti Rooma Klubi 22 aastane.
1. Eellugu: Rooma Klubi ideede jõudmisest Eestisse
Kui Rooma Klubi esimesed raportid hakkasid 1970datel aastatel maailmas laineid lööma, ärkas Eestis huvi nende vastu mitte ainult keskkonnahoiuga tegelevate inimeste hulgas, nagu praegu tagantjärgi võiks arvata, vaid ka Eesti väga erinevate erialade ärksamate teadlaste hulgas – filosoofide, sotsioloogide, aga ka nende hulgas, keda oma teadusalaselt foonilt oleks võinud eeldada pigem tehnokraatlikku mõtlemisviisi. Oli ju tegemist mitte ainult alternatiivse vaid ka süsteemse käsitluse katsega maailma arengutest aru saada ja süsteemsus oli tol ajal nii teadlaste ringkondades kui üldse mõtlevamas osas ühiskonnast vägagi hinnatud märksõna. Nn postmodernistliku mõtlemise hajustav mood ei olnud veel kohale jõudnud.
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.