Tags
VT ka osalemine konverentsil.
Riigikantselei – Säästev Areng
SA Komisjoni moodustamine 2009
Kaja Peterson, Säästva Arengu komisjoni esimees – ettekanne
13 Friday Nov 2015
Posted tunnustus
inTags
VT ka osalemine konverentsil.
Riigikantselei – Säästev Areng
SA Komisjoni moodustamine 2009
Kaja Peterson, Säästva Arengu komisjoni esimees – ettekanne
16 Monday Dec 2013
Posted seminar
inTags
Einasto, immigratsioon, Kaevats, kliima, poliitika, prognoos, Rail Baltic, regionaalpoliitika, süsteem, tervis
Aastalõpu koosolek 2013. Koosoleku ülestähendus
Sissejuhatus. Tarand:
Mis ajas me elame? On veel vaid 5 päeva, kui ilma hakkab jälle valgenema. Pimeduse ja valguse vaheldumine ühendab põhjamaid kõige kõvema argumendina. Me liigume loogeldes loojangu poole, ütleb Runnel. On see nii?
Kahe aasta jooksul on teemadeks olnud:
Möödunud aastal rahvastik. Situatsioon on uus. Pole ränga nälja või kasakate- või katkujärgne olukord. Täiesti uudne on, et kõik tahavad linna ja veel säravamatesse välismaistesse linnadesse. Meile on see uus, Rootsis, Soomes juba läbitud. Oleme protsessi keskel. Kultuuri hoidmine külas pole jätkusuutlik. See kõik on endiselt suur probleem. Kaevatsi avaldus oli meie eelmise aasta panus. Muuta pole me midagi suutnud.
Tänavu: IT arengud, kliima, Rail Baltic. ITga pole sügavaid probleeme. Sellel ala Eesti töötab. On alasid, kus ei tööta. RB on asi, mis on põhjustanud rahulolematust, kuidas on tehtud. Järjekordselt ütleb valitsus – meie teame. Mis ühtlasi tähendab — teie ei tea! Mida pisem rahvas, seda enam tuleb võtta arvesse teadmisi, mis kellelgi on. Sellele on Vooglaid korduvalt ja korduvalt tähelepanu juhtinud.
28 Monday Jan 2013
Posted klubi ettekanne
in17 osavõtjat.
Algatuseks andis Vooglaid ülevaate oma kirjutisest:
Tundub, et ka ERK vajab restarti
Kriis ühiskonnas süveneb. Pilv paisub. Skandaal on skandaalis kinni. Vaid nukuteatri kunstilisel juhil hakkas varguse pärast häbi ja ta astus tagasi.
Analüütilist tööd ei toimu. Isegi ülikoolidest hakkab juba kaduma kujutlus sellest, millistel eeldustel on võimalik korraldada teaduslik uuring ja kuidas kasutada teadusliku uuringu tulemusi ühiskonnas ja kultuuris. Meil oleks vaja vaadata, millised institutsioonid toimivad veel usaldusväärselt ja elujõuliselt. Eesti Rooma Klubil Eesti ühiskonnas sellist positsiooni ei ole, mis võimaldaks rahval uskuda, et seal on arukad inimesed, kes ei ole omakasupüüdlikud ja ei teeni võõraid jõude, kes toetuvad oma hinnangute ja järelduste tegemisel mitte ainult diletantide arvamustele, vaid teadmistele. Kas rahvas usub, et ERK liikmed ei karda öelda tõtt ja ei valeta?
Paraku on faktidega suuri raskusi, sest olukord on kujunenud selliseks, et ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid enam ole enam ammu tehtud. Teaduslikeks uuringuteks on hakatud pidama igaliiki küsitlusi, referaate, esseesid ja kirjeldusi.
Eesti peaks kirjade järgi olema teadmistepõhine ühiskond, aga kuskilt pole võtta ühtki näidet selle kohta, et mõni otsus oleks teaduslikult põhjendatud ja küllalt süsteemne ning et tegevus oleks ka edasi- ja tagasisidestatud. Sõna “probleem” on sokutatud tähendama küsimust, millele arutleja ei oska hoobilt vastata, või raskust, mis on kuskil kuidagi kujunenud… Raske uskuda, et ERK-s ei ole kedagi, kes seda ei tea ja kes ei saa aru, mida võib niisuguse “stiili” tõttu ühiskonnas varem või hiljem juhtuda. Ometi ei ole ERK rahvast nende ohtude eest hoiatanud.
Riiklikus teadusprogrammis on märgitud prioriteetideks kolm tehnoloogiat (biotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja infotehnoloogia) aga kogu selle viimase veerandsaja aasta jooksul pole ei Toompeal ega Kadriorus käsitletud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Korratakse aina, kuidas ollakse ikka majandusinimesed ja kuidas “arendatakse” majandust, saamata nähtavasti veel aru, et ühiskond ei ole majandus, et majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka ühiskonna arengutaseme üks näitaja… Eesti elanikkonnast on suur osa võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud.
Rahvastikukadu on masendav. “Majandustegelaste” võimul oleku ajal on suured alad jäänud juba inimtühjaks.
Eestis on kümneid inimesi, kes orienteeruvad ühiskonnas ja kultuuris ja kes saavad aru, miks “pilv paisub”. Miks tunneb üha rohkem inimesi end absurdses sundsituatsioonis. Meie kohus on luua strateegia selleks, et Eesti arenguteele tagasi pääseks.
Meil on võimatu ära arvata, mille üle riigi juhtkond mõtleb, aga kõrvaltvaatajatele paistab, et nad mõtlevad, peamiselt sellest, kuidas veel võimul püsida, kuidas oma valimiskampaania rahastajate soove veel paremini rahuldada või kuidas kiiremini Brüsseli pääseda. Petuskeemide abil Riigikogusse pääsenud isikud mõtlevad ka kuidas nii hoolikalt vait olla, et keegi ei paneks pettust tähele, kuidas võimalikult palju ringi sõita, mõnes äriühingu nõukogus edasi olla…ja ülemuste sõna kuulata.
Mõeldakse, kuidas seni tehtud “vigu” varjata ja seletada, et kõik on korras… Nagu teada, sünnitab valetamine valetamist, vaesus vaesust, hoolimatus hoolimatust jne. Kui ühiskond imbub valetamisest läbi, siis on juhtkond sunnitud otsima aina uusi valesid ja ühtäkki ilmneb, et peaaegu kõik kohad on täis pettust, et ausus on muutunud anakronismiks ja õiglust pole enam üldse mõtet otsida… ERK saab küll mõne aja teha nägu, et on pime, kurt ja tumm, saab ise ka midagi kokku valetada ja loota, et kellelgi ei pole tahtmist ega julgust nimetada asju oma nimega.
ERK-s on inimesi, kes tunnevad loodust ja kultuuri ja ka ühiskonda ning inimest selles ühiskonnas ja kultuuris.
Ehkki ERK-s on inimesi, kes on oma kogemuste varal suutelised korraldama ühiskonnadiagnostikat ja tuvastama, mis ängistab rahvast nii maal kui linnas, aga tegelikult pole sellest midagi kasu, sest ei Toomeal ega Kadriorus pole veel inimesi, kellel oleks sellist teadmist tarvis.
Ühiskonnas kujunenud olukorda tuntakse mitte ainult juttude, vaid ka kogemuste varal. Paraku ei ole palja silmaga ja ilma ühiskonna-alase ettevalmistuseta näha sündmuste taha ja ei saa avade petuskeeme, mille varjamiseks on palgatud juba terve armee professionaalseid suhtekorraldajaid.
Kriisi põhjuste tuvastamise asemel kutsutakse tegema mistahes ettepanekuid, ehkki pole teada, mida oleks vaja saavutada. Kutsujatel ilmselt ei olnud paremat mõtet ja ei ole häbi ei selle tegevuse ega tagajärgede pärast. See, mis ilmneb, ei ole infantiilsus. Pigem on tegemist rahva elujõu hävitamise programmiga.
Rooma Klubi missiooniline kohustus on tuletada prognoose ja aidata võimalikult vara avastada nii ohtlikke tendentse kui ka uusi võimalusi.
Kas ERK oskas või ei osanud seda ette näha, mis juhtub “jääkeldri protsessi” jätkumiseks mõeldud nn rahvakogus?
Usun, et oskas.
Paraku ei ole ERK küllalt homogeenne ja ei saa veel käituda enesejuhtimise ega sotsiaalse juhtimise subjektina.
Pole meil veel võimet käsitada Eestit ega Eesti mingit eluvaldkonda, piirkonda, olusid, olukorda ega situatsiooni kui probleeme.
Ma ei ole kindel, et sellisel viisil, nagu meie tegevus on toimunud, on võimalik midagi selgemaks mõelda, Olukorras, kus ka Toompeal ja Kadriorus ei ole vaja vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest, pole mitte mingisugust väljavaadet saavutada, et mingisuguselegi ametikohale hakkaksid kandideerima isikud, kelle on eeldusi oma rahva ja riigi teenimiseks,. Milleks haritus, informeeritus või/ja kogemus, kui ei ole vaja olla asjatundlik?
Küllap on käes aeg, mil peaksime peeglisse vaatama ja mõtlema,
……………………………………………………………………………………….
Petuühiskonda ei saa (ei tohi) täiustada !! Kas ERK peaks vähemalt endale sõnastama oma kohustused ja vastutuse rahva ees? Vale oleks öelda, et ERK on eelistanud mängida KULTI RUKKIS, ehkki objektiivselt on nii välja kukkunud. Eestis (ja mitte ainult Eestis) üha teravamalt ilmnevad pinged ei ole tekkinud üleöö ja ootamatult… Rääkisime neist ka oma klubis kaks aastat tagasi, aastakoosolekul TA saalis. Toonast ettekannet ükski ERK liige ei kommenteerinud ega täiendanud-laiendanud-arvustanud… Raske uskuda, et keegi meist ei viitsinud seda vaadata ega edasi mõtelda, et keegi ei saanud aru või kellelgi polnud aega. Veel raskem oleks uskuda, et kõigil oli (on) ükskõik, mis Eestist saab.
Neil päevil avaldati ajakirjanduses, et Eestis on üle neljakümne tuhande (40 000 !) noore, kes ei õpi ega tööta.
Juba üle poole aasta tagasi avaldas õiguskantsler (laste ombutsman), avalikult muret laste pärast, kes kannatavad päev-päeva kõrval tühja kõhtu. Õiguskantsleri hinnangul oli selliseid lapsi Eestis üle 60 tuhande. Mida selle peale ütles või oleks pidanud ütlema ERK?
Riigikogu päevakorras on olnud eriti tähtsate teemadena ka vaesus, tööhõive jms, aga kordagi pole suudetud käsitada ühtki probleemi, rääkimata katsest avastada, sõnastada ja avalikustada mõne probleemi põhjused. Võimalik, et ka seal ei saada veel aru, et ilma analüütilise tööta, ilma edasi- ja tagasisidestuseta pole võimalik ühiskonnas edu saavutada.
ERK ei ole kari ätte, kes koguneb kuus korra paariks tunniks mingil teemal lobisema või oma silmaringi laiendama.
Kohtumiseni!
Ülo
Andrus Kivirähk irvitab veel üpris leebelt: http://www.epl.ee/news/arvamus/rahvakogu-rahvalik-naljamang.d?id=65583130
04 Sunday Mar 2012
Posted klubi ettekanne
inTags
arvamus, Eesti 2030, ekspert, prognoos, Rooma Klubi, tulevik, Väärtnõu
Planeering “Eesti 2030+”
(algatatud VV korraldusega nr 32, 04.02.2010):
Siseministeeriumi koostatud, ning ministeeriumitele, maavalitsustele ja omavalitsusliitudele kooskõlastamiseks saadetud planeeringus „Eesti 2030+“ (edaspidi „planeering“) määratletakse riigi tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtted.
Töö sisuks on anda ruumilised alused regionaalarengu, asustuse, transpordiühenduste ja üleriigiliste tehniliste taristute arengu suunamiseks.
Dokumenti ja selle seletusi vt siit:
1) Eesti 2030+ tekst
2) Planeeringu koduleht
3) ametlik publikatsioon
4) E2030+ projektijuhi Kaur Lass ettekanne 2012 planeeringu võimalikest mõjudest
Märkusi planeeringu „Eesti 2030+“ kohta.
E. Väärtnõu, Eesti Rooma Klubi liige
Planeering nimetab (Sissejuhatus, lg 7), et koostamisel oli oluliseks fooniks ka strateegia „Säästev Eesti 21“. Teame, et selles on seatud Eesti arengu 4 peaeesmärki: Eesti kultuuriruumi elujõulisus, heaolu kasv, sidus ühiskond ning ökoloogiline tasakaal.
Seega Eesti 2030 sisuks on seatud „anda ruumilised alused“ ainult teatud osale riigi arengueesmärkidesse puutuvast väliskeskkonnast. Jääb teadmata, missuguses dokumendis võib leida ruumilised alused ülejäänud SE-21 arengueesmärkidele.
Planeeringud peaks realiseerima valdkondade arengukavadega paika pandud objektide, rajatiste, taristute paiknemise. Jääb teadmata, missugused VValitsuse 13.02.2005 määruse „Strateegiliste arengukavade…koostamise, …elluviimise…kord“ järgi koostatud valdkondade (Statistikaameti eristab majanduse, keskkonna, rahvastiku ja sotsiaalelu valdkonnad) arengukavad on käesolevale planeeringule aluseks.
Planeeringus on esitatud rida riigi arengut mõjustavaid tulevikusuundumusi, Euroopa Liidu mõjusid ning trendide mõjusid Eesti ruumstruktuurile, kuid ei leidu ühtegi viidet neid väidetavaid mõjusid tõestanud uuringutele või autoriteetsetele kirjandusallikatele.
Planeering peaks kajastama ka olulise ruumilise mõjuga objektide ning riiklikult tähtsate objektide paigutust juba nende transpordivoogude, keskkonnamõju, tööjõuvajaduse tõttu.
Planeeringus on esitatud visioon Eesti 2030: peamine arengueesmärk järgnevail aastail on tagada elamisvõimalused igas Eesti paigas,… luues selleks vajalikud tingimused.
Ning p.3.3. (1) ütleb, et inimese põhilised vajadused, mis asustuse …kujunemist mõjutavad, on seotud elukoha, töökoha, hariduse, teenuste ja vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavusega. Töös käsitletakse pikemalt asustuse, transpordiühenduste, tehniliste taristute ja rohevõrgustike arendamist, aga ülalnimetatud põhiliste vajaduste tagamiseks nähakse tegevuskavas 3. eesmärgina ette ainult ühistranspordi optimeerimise kava välja töötamist (? ), mis minu arvates ei ole piisav ega ka ei realiseeru.
Siin eeldatakse ju, et miskipärast tekib (kes tekitab, missuguse hinnaga kasutajale ?) nii suure sageduse ja võimekusega ühistranspordivõrk (ilmselt bussiliinidest), et eluks vajalikud teenused saavad kättesaadavaks kõigile seal, kus need teenused iseenesest on tekkinud ja nad ei peagi olema kättesaadavad tarbija elukohas.
Eks alternatiiviks võiks ju teoreetiliselt olla kiire ja tihe reisijatevedu väikeste raudteebussidega kõigil Tallinnast lähtuvail olemasolevatel radiaalliinidel – Narva, Tartusse ja Valka, Võrusse, Viljandisse, Pärnusse ja Haapsallu. Siis võiks arendada elanike põhilisi vajadusi (mis ülalpool loetletud) rahuldavad teenused piki raudteeliine, kuna seal ju liiguvad teenuste tarbijad ja väita, et elanike põhilised vajadused saavad rahuldatud, ehkki mitte nende elukohas. Kuid ma pean sellise arengu realiseerumist ebareaalseks. Ja paljud praegused väikesed nn. tõmbekeskused jääks ikkagi neist raudtee-teenuste liinidest kõrvale.
Minu arvamus on:
Esiteks – seda planeeringut ei tohiks kinnitada ilma teiste valdkondade üleriigiliste planeeringutega koosmõju vaatamata – kooskõlastamata.
Teiseks, et kõne all olevas planeeringus peaks tema visiooni – tagada elamisvõimalused igas Eesti paigas – tagamiseks käsitlema lisaks asustusele, transpordiühendustele, taristutele ja rohevõrgule ka alljärgnevaid maapiirkondades põhilisi elamisvajadusi (viidatud planeeringu p.3.3. (1)) tagavaid üleriigilisi võrke: koolivõrk, tervishoiuteenuste võrk, postiteenuste võrk, maakaupluste võrk, pangapunktide võrk, jäätmepunktide võrk, raamatukogude võrk, kultuurimajade võrk, spordibaaside võrk, .riigimajade (s.o. riigiteenuste saamise) võrk
Kolmandaks – ma ei pea rahuldavaks kavandada tulevikku isegi visiooni tasemel ja –täpsusega, mööda vaadates juba seadusandja poolt heaks kiidetud riigi arengustrateegia Säästev Eesti 21 eesmärkidest. Pean planeeringule seatud tegevusala – ruumilised alused regionaalarengu, asustuse, transpordiühenduste ja üleriigiliste tehniliste taristute arengu suunamiseks – täiesti puudulikuks. Seega kooskõlastamisel olev planeeringu tekst vajab olulist täiendamist sisuliselt.
Neljandaks – millega on põhjendatud nii kaugele (kuni 2030.a.) ulatuv planeerimine olukorras, kus nii maailmas kui Eestis on olukord igas valdkonnas – keskkond, majandus, poliitika jne. – kiiresti muutuv? Praegused pikaajalised prognoosid jäävad suuresti laest võetuiks ja sellega kasututeks. Tuleks kaaluda reaalsemat planeerimisperioodi, nt. kuni 2020.a.
Lisaks, on olemas ka Siseministeeriumi koostatud Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015.a., millele selles töös viidatud ei ole.
Eino Väärtnõu,
04.03.2012
Tulemus:
Vaata k “Eesti Keskkonnastrateegia aastani 2030″
You must be logged in to post a comment.