17 osavõtjat.

Algatuseks andis Vooglaid ülevaate oma kirjutisest:

Tundub, et ka ERK vajab restarti

Kriis ühiskonnas süveneb. Pilv paisub.  Skandaal on skandaalis kinni. Vaid nukuteatri kunstilisel juhil hakkas varguse pärast häbi ja ta astus tagasi.

Analüütilist tööd ei toimu. Isegi ülikoolidest hakkab juba kaduma kujutlus sellest, millistel eeldustel on võimalik korraldada teaduslik uuring ja kuidas kasutada teadusliku uuringu tulemusi ühiskonnas ja kultuuris. Meil oleks vaja vaadata, millised institutsioonid toimivad veel usaldusväärselt ja elujõuliselt. Eesti Rooma Klubil Eesti ühiskonnas sellist positsiooni ei ole, mis võimaldaks rahval uskuda, et seal on arukad inimesed, kes ei ole omakasupüüdlikud ja ei teeni võõraid jõude, kes toetuvad oma hinnangute ja järelduste tegemisel mitte ainult diletantide arvamustele, vaid teadmistele. Kas rahvas usub, et ERK liikmed ei karda öelda tõtt ja ei valeta?

Paraku on faktidega suuri raskusi, sest olukord on kujunenud selliseks, et ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid enam ole enam ammu tehtud. Teaduslikeks uuringuteks on hakatud pidama igaliiki küsitlusi, referaate, esseesid ja kirjeldusi.

Eesti peaks kirjade järgi olema teadmistepõhine ühiskond, aga kuskilt pole võtta ühtki näidet selle kohta, et mõni otsus oleks teaduslikult põhjendatud ja küllalt süsteemne ning et tegevus oleks ka edasi- ja tagasisidestatud. Sõna “probleem” on sokutatud tähendama küsimust, millele arutleja ei oska hoobilt vastata, või raskust, mis on kuskil kuidagi kujunenud…  Raske uskuda, et ERK-s ei ole kedagi, kes seda ei tea ja kes ei saa aru, mida võib niisuguse “stiili” tõttu ühiskonnas varem või hiljem juhtuda. Ometi ei ole ERK rahvast nende ohtude eest hoiatanud.

Riiklikus teadusprogrammis on märgitud prioriteetideks kolm tehnoloogiat (biotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja infotehnoloogia) aga kogu selle viimase veerandsaja aasta jooksul pole ei Toompeal ega Kadriorus käsitletud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Korratakse aina, kuidas ollakse ikka majandusinimesed ja kuidas “arendatakse” majandust, saamata nähtavasti veel aru, et ühiskond ei ole majandus, et majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka ühiskonna arengutaseme üks näitaja… Eesti elanikkonnast on suur osa võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud.

Rahvastikukadu on  masendav. “Majandustegelaste” võimul oleku ajal on suured alad jäänud juba inimtühjaks.

Eestis on kümneid inimesi, kes orienteeruvad ühiskonnas ja kultuuris ja kes saavad aru, miks “pilv paisub”. Miks tunneb üha rohkem inimesi end absurdses sundsituatsioonis. Meie kohus on luua strateegia selleks, et Eesti arenguteele tagasi pääseks.

Meil on võimatu ära arvata, mille üle riigi juhtkond mõtleb, aga kõrvaltvaatajatele paistab, et nad mõtlevad, peamiselt sellest, kuidas veel võimul püsida, kuidas oma valimiskampaania rahastajate soove veel paremini rahuldada või kuidas kiiremini Brüsseli pääseda. Petuskeemide abil Riigikogusse pääsenud isikud mõtlevad ka kuidas nii hoolikalt vait olla, et keegi ei paneks pettust tähele, kuidas võimalikult palju ringi sõita, mõnes äriühingu nõukogus edasi olla…ja ülemuste sõna kuulata.

Mõeldakse, kuidas seni tehtud “vigu” varjata ja seletada, et kõik on korras… Nagu teada, sünnitab valetamine valetamist, vaesus vaesust, hoolimatus hoolimatust jne. Kui ühiskond imbub valetamisest läbi, siis on juhtkond sunnitud otsima aina uusi valesid ja ühtäkki ilmneb, et peaaegu kõik kohad on täis pettust, et ausus on muutunud anakronismiks ja õiglust pole enam üldse mõtet otsida…  ERK saab küll mõne aja teha nägu, et on pime, kurt ja tumm, saab ise ka midagi kokku valetada ja loota, et kellelgi ei pole tahtmist ega julgust nimetada asju oma nimega.

ERK-s on inimesi, kes tunnevad loodust ja kultuuri ja ka ühiskonda ning inimest selles ühiskonnas ja kultuuris.

Ehkki ERK-s on inimesi, kes on oma kogemuste varal suutelised korraldama ühiskonnadiagnostikat ja tuvastama, mis ängistab rahvast nii maal kui linnas, aga tegelikult pole sellest midagi kasu, sest ei Toomeal ega Kadriorus pole veel inimesi, kellel oleks sellist teadmist tarvis.

Ühiskonnas kujunenud olukorda tuntakse mitte ainult juttude, vaid ka kogemuste varal. Paraku ei ole palja silmaga ja ilma ühiskonna-alase ettevalmistuseta näha sündmuste taha ja ei saa avade petuskeeme, mille varjamiseks on palgatud juba terve armee  professionaalseid suhtekorraldajaid.

Kriisi põhjuste tuvastamise asemel kutsutakse tegema mistahes ettepanekuid, ehkki pole teada, mida oleks vaja saavutada. Kutsujatel ilmselt ei olnud paremat mõtet ja ei ole häbi ei selle tegevuse ega tagajärgede pärast. See, mis ilmneb, ei ole infantiilsus. Pigem on tegemist rahva elujõu hävitamise  programmiga.

Rooma Klubi missiooniline kohustus on tuletada prognoose ja aidata võimalikult vara avastada nii ohtlikke tendentse kui ka uusi võimalusi.

Kas ERK oskas või ei osanud seda ette näha, mis juhtub “jääkeldri protsessi” jätkumiseks mõeldud nn rahvakogus?
Usun, et oskas.

Paraku ei ole ERK küllalt homogeenne ja ei saa veel käituda enesejuhtimise ega sotsiaalse juhtimise subjektina.
Pole meil veel võimet käsitada Eestit ega Eesti mingit eluvaldkonda, piirkonda, olusid, olukorda ega situatsiooni kui probleeme.

Ma ei ole kindel, et sellisel viisil, nagu meie tegevus on toimunud, on võimalik midagi selgemaks mõelda,  Olukorras, kus ka Toompeal ja Kadriorus ei ole vaja vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest, pole mitte mingisugust väljavaadet saavutada, et mingisuguselegi ametikohale hakkaksid kandideerima isikud, kelle on eeldusi oma rahva ja riigi teenimiseks,. Milleks haritus, informeeritus või/ja kogemus, kui ei ole vaja olla asjatundlik?

Küllap on käes aeg, mil peaksime peeglisse vaatama ja mõtlema,

• milline peaks ERK olema tänapäeva Eesti ühiskonnas ja milliseks ta on tegelikult kujunenud;
• kas ERK näeb või peaks nägema end üldse mingi reaalse jõuna Eesti ühiskonnas;
• millistel eeldustel saaks ERK omandada sellise tähenduse, mida rahval oleks õigus oodata;
• kas ERK-l  on veel säilinud usk oma riiki ja rahvasse ning tema tulevikku;
• kas ERK on suuteline looma tõsiselt võetava programmi kriisi põhjuste avastamiseks ning seejärel ka nende sõnastamiseks ning avalikustamiseks;

……………………………………………………………………………………….
Petuühiskonda ei saa (ei tohi) täiustada !! Kas ERK peaks vähemalt endale sõnastama oma kohustused ja vastutuse rahva ees? Vale oleks öelda, et ERK on eelistanud mängida KULTI RUKKIS, ehkki objektiivselt on nii välja kukkunud. Eestis (ja mitte ainult Eestis) üha teravamalt ilmnevad pinged ei ole tekkinud üleöö ja ootamatult… Rääkisime neist ka oma klubis kaks aastat tagasi, aastakoosolekul TA saalis. Toonast ettekannet ükski ERK liige ei kommenteerinud ega täiendanud-laiendanud-arvustanud… Raske uskuda, et keegi meist ei viitsinud seda vaadata ega edasi mõtelda, et keegi ei saanud aru või kellelgi polnud aega. Veel raskem oleks uskuda, et kõigil oli (on) ükskõik, mis Eestist saab.
Neil päevil avaldati ajakirjanduses, et Eestis on üle neljakümne tuhande (40 000 !) noore, kes ei õpi ega tööta.

Juba üle poole aasta tagasi avaldas õiguskantsler (laste ombutsman), avalikult muret laste pärast, kes kannatavad päev-päeva kõrval tühja kõhtu. Õiguskantsleri hinnangul oli selliseid lapsi Eestis üle 60  tuhande. Mida selle peale ütles või oleks pidanud ütlema ERK?

Riigikogu päevakorras on olnud eriti tähtsate teemadena ka vaesus, tööhõive jms, aga kordagi pole suudetud käsitada ühtki probleemi, rääkimata katsest avastada, sõnastada ja avalikustada mõne probleemi põhjused. Võimalik, et ka seal ei saada veel aru, et ilma analüütilise tööta, ilma edasi- ja tagasisidestuseta pole võimalik ühiskonnas edu saavutada.

ERK ei ole kari ätte, kes koguneb kuus korra paariks tunniks mingil teemal lobisema või  oma silmaringi laiendama.
Kohtumiseni!

Ülo

Andrus Kivirähk irvitab  veel üpris leebelt: http://www.epl.ee/news/arvamus/rahvakogu-rahvalik-naljamang.d?id=65583130