Category Archives: meedia

Avalikud kirjad EV valitsusele – N. Kalikova, J. Uibu ja paljud teised

20 Wednesday Oct 2021

Posted by in artikkel, avaldus, üldinfo, meedia

≈ 2 Comments

Tags

, , , , , , , , ,

Kujutage endale ette, et olete nt kogenud elektrik. Vaatate pealt, kuidas noor ja agar tegelane, kes pole küll seda ala õppinud, asub asja kallale. Tore! Kuid… paneb otsad valesti kokku, maandusest pole kuulnudki, mingeid ohutusnõudeid ei järgi, manuaale ei loe, teooriast ei huvitu ja tegelikult ei saanud juba kooliajal aru, mis asi see nähtamatu, lõhnatu värvitu asi on, millega ta praegu justkui tegeleb. Aga ta ehitab usinalt suurelamut, milles ise elama ei hakka, reklaamib seda ja kinnitab, et see on parim. Elanikel pole esialgu aimugi, et midagi on valesti, sest tegelasel on paberid. Pitsatiga ja puha.

Muretsedes hakkate oma abi pakkuma. Algul toetav olla püüdes, siis manitsedes, … lõpuks karjudes. Pooled elanikud on hakanud halba aimama, tekkinud on kahtlusi, mõned püüavad ikka veel pabereid uskuda ja vapraks jääda. Pöördutakse ka “ülemuste poole” – need kinnitavad, et paberid kehtivad.

Esimene hoone põleb maha. Teine ka. Kolmas on kohe süttimas. Te näete, aga teil pole pabereid/võimu, et vahele astuda. Olete ennast tahaplaanile tõstnud, et uutele ja noortele ruumi anda. Aga nood panevad otsad valesti kokku, ei maanda ja ei kuule. Teile kinnitatakse, et nüüd on uued ajad. Teie muretsete, et kas füüsikaseadused ka seda teavad või käituvad endistviisi. Viitate mahapõlenule, kahjudele. Teile kinnitatakse taas, et kohe läheb paremaks.

Teid on mitmeid, teid saab ühe rohkem, kuid teil pole pabereid, teil pole mandaati. Teid ei pea kuulama, teid ei kuulda. Põleb maha kolmaski.

Avaldame kaks avalikku pöördumist EV valitsuse poole, mõlemad kantud Covid-19 olukorra ja valitsuse re-aktsioonide kohta

Need pöördumised Covid-19 teemal on suurmäe tipuke. Samalaadsed on olnud saagad teistel üliohtlikke situatsioone põhjustada võivatel/põhjustavatel teemadel, milledega on käidud ka peaministri jutul (J. Ratas, büroojuhataja T. Kiik) – näiteks plahvatusohtlikud väetisehoidlad sadamas, mis õnnetuse korral pühiksid minema pea pool Tallinna linna või rahvastikuküsimus.

Riik on taas terveks talveks lukus. Quo vadis, Eesti?

Juuli 2021

Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige

Nelli on tegevepidemioloog, peab MTÜna AIDSi ja sõltuvuste tugikeskust (riik seda ei rahasta): Alates 2020 on avaldanud kümmekond artiklit, et valgustada, anda kõrvalt rahulikke soovitusi ja suuniseid, olla abiks raskel ajal. Guugelda.

Tema pöördumistele ei vastata.

Vaata ka Nelli Kalikova avalik kiri Eesti riigi valitsejatele

Lugupeetud sotsiaalminister Tanel Kiik!

Teie poole pöördub Nelli Kalikova, üle 45-aastase epidemioloogia ja nakkushaiguste kogemusega arst. Nagu kogu eest rahvas, olen väga mures meie tuleviku pärast seoses koroona epideemiaga. Teil on väga palju nõuandjaid ja komisjone, kuid sõnumid rahvale on vastuolulised ja tegutsemine aeglane. Teil on praegu pakitsev probleem vaktsiinide säilitamisega, kuid samal ajal peaks esiplaanil olema mitte ainult vaktsiinide vaid ka kogu rahvatervise hoidmine. Võtan julguse anda Teile mõned soovitused ja ettepanekud. Kui suudate nad lähinädalatel ellu viia, ei kahtle keegi, ette Teie olete õige inimene õigel kohal.

Kiired ja erakordsed abinõud ehk mida peaks tegema nüüd ja kohe:

  • Nädalaga peaks valmima logistiliselt põhjendatud vaktsineerimise plaan, mis haarab vaktsineerimise kõikides kaubanduskeskustes, massiüritustel, laevadel ja muudes sellistes kohtades.
  • Lähima 1-2 nädala jooksul, kasutades digilahendusi, võimaldada inimestel teha teine vaktsinatsioon ükskõik kus EV pinnal pakutud punktis.
  • Juba suvekuudel, st nüüd, organiseerida võimalikult suure hulga 12-17-aastaste laste vaktsineerimine enne kooli (laste puhke-, spordi-, huvialalaagrid jms); selleks veenda vanemaid ja andma piisavat ja ausat infot kõikides meediakanalites.
  • Organiseerida vähemalt 30-40 mobiilset vaktsineerimisbrigaadi, mida tuua sobivatesse kohtadesse inimestele lähemale (vt ürituste kava).
  • Jätkata õigeid samme piiride sulgemiseks. Värske koroona test või vaktsineerimise/läbipõdemise tõend peavad olema ka Eestis kohustuslikud. Venemaa (ja Läti?) piiril peaks olema mõlemad nõuded, sest esineb suur dokumentide võltsimise oht. Kui tõendit ei ole, siis test, karantiin 10 päeva ja kordustest.
  • Massiüritustele, nii suurtele kui ka väiksematele, lasta publikut ainult vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisega. Seejuures võimaldada testimine kohapeal. See meede tõstab oluliselt huvi ennast vaktsineerida.
  • 20. augustiks (1. septembriks) teha korda kõikide koolide ventilatsioonid või varustada kõik klassid õhupuhastite ja -värskendajatega. Viia tundide vahel sisse range tuulutamise režiim. Maskid koolis on suhteliselt kasutud. Tõhusam on haigete välja selgitamine ja testimine.
  • Alates 1. septembrist teha kiire vaktsineerimine koolides, eeskätt suurtes linnakoolides, kaasates nii õpetajad kui õpilased. Teavitada asjatundlikult kõikides meediakanalites sellest nii vanemaid kui õpilasi juba nüüd, et vältida paanitsemist ja vastuseisu. See meede võimaldab koole mitte sulgeda.
  • Haigete hospitaliseerimisel jälgida epidemioloogilisi reegleid (nakkus peab olema eraldi majas), mitte avama koroona osakondi mitmes haiglas, vastasel juhul tekivad haiglasisesed nakkused ja isegi surmajuhtumid.
  • Taasalustada reovee uuringuid koroonale. Käesoleval ajal on see ainus usaldusväärne lokaalne prognostiline meede.
  • Vältima sõna „propaganda“ igasugustes asjatundjate sõnavõttudes, sest inimestel tekib tõrge selle vastu. Rahvas vajab ausat ja selget põhjendust, miks on vaja ennast vaktsineerida.
  • võiks olukorra tõsidusele mõeldes kaaluda sõjaväemeditsiin kaasamist.
  • Tuua otsustajate ringi tagasi erakorralise meditsiini spetsialist Arkadi Popov jt, kes rasketel aegadel toetasid rahvast rahuliku meelekindluse, asjatundlikkuse ja selgete sõnumitega ning kel oli autoriteeti.
  • Jagada igal pool mõned (koordineeritud) näpunäited, millele peaks inimesed erilist tähelepanu pöörama, et jagatav informatsioon oleks lihtne, arusaadav ja usaldusväärne:
  • Kõik tänased koroonavastased vaktsiinid on enam-vähem sarnase efektiivsusega, seega ei maksa kramplikult otsida mingit ühte ja levitada teavet nende erineva toime kohta.
  • Kõik kasutusel olevad vaktsiinid toimivad erinevate koroonatüvede puhul, olgu see deltatüvi, Inglismaa, India või Brasiilia oma. Vahed on minimaalsed ja vaktsineerimine kaitseb nende kõigi eest.
  • Mida nõrgem inimene ja mida viletsam tema tervis, seda kiiremini peab ta ennast vaktsineerima. Sisuliselt koroonavastastele vaktsiinidele vastunäidustusi ei ole.
  • Väga haige inimese vastus vaktsineerimisele on reeglina nõrgem, kui terve oma, kuid vaktsiin ei lase vanal ja haigel inimesel surra ja haiguse kulg on palju kergem, kui ilma selleta.
  • Enne vaktsineerimist ei ole vaja teha antikehade uuringut. Paljude riikide kogemus on näidanud, et see on asjatu aja ja raha raiskamine.
  • Tuleb üle saada põhjendamata hirmudest, näiteks väidetav tromboosi oht mõne vaktsiini korral. See müüt on tekkinud teadmatusest, et vaktsiini harva tüsistusena esinev süsteemne tromboos ei ole sama, mida me igapäeva elus teame tromboosina.
  • See, et mõned vaktsineeritud ikkagi nakatuvad ja haigeks jäävad, ei pea kedagi segadusse viima. Inimesed reageerivad sekkumisse erinevalt, mõne immuunsus on nõrgem. Oluline – neil juhtudel ei ole diagnoositud ühtegi rasket kulgu või surmajuhtu.
  • Maailmas on juba tehtud miljoneid vaktsineerimisi. Järeldus: üliharvad tüsistused on sadu kordi vähemohtlikud kui haigestumine koroonaviirusesse.
  • Vaktsiinivastaste vastu sõdimine on tulutu, aja jooksul jõuavad nad ise õige otsuseni või üldsuse hoiakutega.
  • Vaktsineerimine ei ole tüütav kohustus vaid tänu teaduse edusammudele vanadele ja haigetele võimalus ellu jääda ning anda liikumisvabadust noortele nii meil kui välismaal. Vaktsiinipass peaks saama inimestele juurdepääsuks kõigile üritustele, meelelahutusele ja reisimisele, aitaks vältida koolide sulgemist.
  • Tarkusi vanadest headest ennetusabinõudest:
    • maski kanda ainult umbses rahvarohkes kohas, õues pole seda vaja kanda,
    • käsi pesta nagu korralikul inimesel tavaks, ehk enne sööki, peale WCd ja töölt/avalikust kohast koju tulles,
    • haigena püsi kodus, kontaktsena karantiinis kui ei ole vaktsineeritud.

Hr. Kiik, ma loodan, et Te ei võta seda pöördumist isiklikult või kui tüütu inimese norimist. Ma loodan siiralt, et selle kirja alusel saate välja töötada kiire ja efektiivse lähikuude tegevusplaani. Vajadusel olen abiks. Eesmärk on meil ju ühine – et kestaks Eesti rahvas.

Ootan Teilt kiiret vastust kiirele probleemile.

Lugupidamisega,

Nelli Kalikova

Oktoober 2021

Jaak Uibu – rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor

Jaak on kirjutanud üle 100 teadustöö meditsiinilistel teemadel, regionaalpoliitika, rahvastikuprotsesside ja rahvastikupoliitika teemadel.

Valitsuse ja ametite kunagise nõuandjana püüab tänagi anda oma panuse EV paremasse toimimisse, selle helgesse tulevikku.

Tema pöördumistele ei vastata.

Veel COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest ja valitsuse passiivsusest

Kirjutasin Postimehele artikli COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest. Ammu on aeg süstematiseerida enda ja maailma sageli ülimalt vastuoluline teave koroona kohta ja teha see kättesaadavaks elanikkonnale regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ kujul. Soovitasin asjatundjatel anda oma info nii vaktsineerimise kui haiguse endaga seotud ohtudest.

Mõni päev tagasi saadeti postkastidesse siseministeeriumi väljaantud kohalike valimiste teabeleht. Minul tekkis küsimus, kas valimiste teabeleht on ikka tähtsam kui koroona oma – üks on juba postkastis, teise kohta ei ole midagi kuulda. Hakkasin COVID-19 ehk koroona teabelehe jälgi ajama mööda valitsusasutusi teabenõuetega ja mööda dokumendiregistreid, et selgust saada ja asjade käiku kiirendada.

Artikkel teabelehest ilmus Postimehes 20. septembril. Samal päeval saatsin artikli ka peaminister Kaja Kallasele riigikantseleisse, sest kes teabelehe väljaandmise peaks käivitama – ikka vastutuse koorma võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Sotsiaalminister Tanel Kiigesse mul ammu enam usku pole, sest pool aastat kestnud kirjavahetuses ei õnnestunud mul teda veenda Rahvastiku tervise arengukavasse sisse kirjutama sündimust kui rahva tervise kõige tähtsamat näitajat, mis tagab rahva kestmise. Kahjuks see lükati lipikuna seksuaal- ja reproduktiivtervise külge käsitlemata viljakuse sotsiaalseid ning vaimseid tegureid. Nii sai minister Tanel Kiige kaasabil sündimusest vaid seksuaalelu kõrvalprodukt.

Kaks päeva peale artikli ilmumist, 22. septembril vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogu infotunnis Helmen Küti küsimusele riikliku teabe edastamisest kroonviiruse leviku piiramisel: „Kas te olete jõudnud selle kirjaga tutvuda ja kas te plaanite selle kirja valguses ka tegutseda?“

Peaminister vastas küsimuse esimesele poolele jaatavalt, kuid teise poole vastus jäi ebaselgeks. Ta ütles: „Kas täiendava info andmine inimestele selle COVIDi riikliku teabe näol paneb rohkem vaktsineerima? Ma kardan, et…“. Ja veel vastas: „See peaks olema kindlasti ka kriis.ee lehel, kui see informatsioon valmis saab“.

Esitasin selguse saamiseks nädal aega hiljem teabenõude riigikantseleisse COVID-19 riikliku teabelehe kohta. Palusin dokumenti „COVID-19 riikliku teabelehe“ koostamise käigu kohta artikli tarvis. Hakkasin vastust ootama. Vahepeal kahlasin igavusest riigikantselei avalikke andmeid dokumendiregistris. Leidsin sealt oma vastamata teabenõude nurgatagusest „seotud dokumendid“ alt kõledana, klassifitseerimata ja vastamata kujul. Üksnes salastatud oli see aastakümneteks.

Seotud dokumente minu nime alla oli kogunenud juba kümme tükki, mis räägib kantseleitöötajate kohusetundlikust tööst. Kuid riigikantseleis on ju veel teisi tublisid töötajaid, kes pidanuks minule sisuliselt vastama „ei“ või „ja“.

Riigikontrolör kirjutas 1. septembril peaministrile: „8. juulil 2021. aastal otsustasid valitsuskabineti liikmed teise laine õppetundide arutelude järel anda riigisekretärile ülesande luua Riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur“. Selle otsuse üle võis ainult rõõmustada, sest oma avalikus pöördumises valitsusasutuste poole juba 17. veebruarist soovitasin sõna-sõnalt: „ Valitsusel välja töötada koroona tõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides“. Neid sõnu võib igaüks kontrollida riigikantselei dokumendiregistri kandes 17. veebruarist 2021. Veel leiab igaüks, et Riigikantselei portaalis mingit märki kriisi juhtimise struktuurist ei ole.

Artikli kirjutamise ajal laekus vastus minu teabenõudele – teabelehest ei midagi olulist, vaid viidatakse infokanalite uuendamisele. Teatatakse ka, et minu kiri 20. septembrist on saadetud vastamiseks sotsiaalministeeriumile. See pole üldse aus, sest dokumendiregistris kirjas on järgmine sõnastus: „Edastan peaministrile saabunud Jaak Uibu kirja COVID-19 riikliku tabelehe väljaandmisest“. Selle kirjaga peaminister vabastas end otsustamise kohustusest.

Huvitav, et protsessi käivitamiseks oli puudu vaid kaks tähte sõnas „väljaandmisest“ – „st“ asemel „ks“. Järeldasin, et usaldusväärse koroonateabe edastamise soovi peaministril ilmselt pole või pole tal lihtsalt aega oma rahva jaoks. On köitvamaid kohustusi. Sotsiaalministeeriumi ametnik, kellele edastati riigikantselei kiri, ütles ausalt, et pole sellega veel tegelenud.

Niisiis koroona laieneb ka valitsuspoolse puuduliku juhtimise tulemusena. Koroonakahjudest kirjutatakse piisavalt, kuid vaktsineerimisega seotud kõrvalmõjudest vähe. Teen seda köites kokku info ravimiameti ametlikust avalikust allikast:

COVID-19 vaktsiinidoose on Eestis ajavahemikus 27. detsember kuni 4. oktoobri hommik tehtud 1 375 659. Ravimiametile on sellel perioodil COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 5139 teatist (0,37 % vaktsiinidoosidest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Vaktsiini ebaefektiivsus tähendab seda, kui inimene nakatub SARS-COV-2 viirusega pärast vaktsineerimiskuuri lõpetamist. 27.detsembrist kuni 4. oktoobri hommikuni on Ravimiametile saadetud 24 surmlõppega teatist, neist 4 puhul on Ravimiameti hinnangul seos võimalik/seost ei saa välistada.

Niisiis on, mida karta. Pealegi vaktsineerimise kaugtulemused pole ju teada. Ohtlikud levitajad on inimesed, kes haigust vaevusteta läbi teevad. Selliseid inimesi on näiteks Venemaal epidemioloog Anna Popova andmeil 8% nakatunuist. Tema järgi 76% haigestunutel väljendub koroona ülemiste hingamisteede ägeda nakkusena ja 15%-il kopsupõletikuna.

John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmeil on 7. oktoobri seisuga Eestis nakatunuid 160 832 ja neist on surnud 1 383 inimest. Leian endiselt, et teavet vaktsineerimise ohtudest ja plussidest tuleks enam anda ühest riiklikust allikast, selgelt ja lahtikirjutatud kujul. Sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega, kuid seadustes saab sätestada mõnede elanike rühmade kohustuslik vaktsineerimine. Võib arutleda, kas selle alla eeskujuna kuulub ka, näiteks kogu Valitsus. Kes ei vaktsineeri, kaotab portfelli. Muide, vaktsiine tootvate firmade vaktsineerimise kõrvalmõjude infos ma ei täheldanud surmlõppega juhte. See külvab kahtlusi. Ehk keegi oskab täpsustada.

Mul on kahju tümitada praegusi kolleege Riigikantseleist, sest töötasin ise seal paarkümmend aastat tagasi. Siis oli teistsugune töösse suhtumine ja taevas oli sinisem. Parandage meelt kunagiste professionaalide eeskujul! Veelgi rohkem on kahju inimestest, kes kannatavad koroona läbi.

Elu koos koroonaga: tasa ja targu – N. Kalikova

26 Saturday Sep 2020

Posted by in artikkel, avaldus, üldinfo, meedia

≈ 1 Comment

Tags

, , , , , 

Loo avaldas ka Õhtuleht. Täname.

Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige

Taas on teenindajate näo ette ilmunud kaitsvad „keevitaja maskid“,  
vaikselt on hakanud sulguma riigi toimimiseks vajalikud ja harjumuspärased  
suhtluskohad. Igapäevased uudised toovad tagasi mälestusi kevadest.

Koroonaepideemiast on juba nii palju kirjutatud, et keegi ei viitsi enam lugeda. Igapäevased nakatumise numbrid ajavad nõrganärvilised ahastusse ja paanikasse. Hirm kevadise lockdown’i, ehk riigi lukku panemise ees mõjub ka rahulikumale inimesele masendavalt, sest kõigil on värskelt meeles toitlustus-, majutus- ja muude asutuste sulgemine, paljude inimeste tööta jäämine, nüüd juba ka koondamised, õpetajate ja vanemate õudusunenägu ehk distantsõpe.

Epidemioloogiline olukord

Ohjade lõdvemaks laskmise tulemusena näeme aeglast kuid järjekindlat nakkuse taseme tõusu. Seda nimetatakse ekslikult „teiseks laineks”. Seda teist lainet pole olemas – praegune tõus on vastukaja epideemiavastaste piirangute mahavõtmisele. Ees ootab sügis-talvine respiratoorsete nakkuste sesoonne (hooajale iseloomulik) tõus nagu seda on olnud igal aastal gripi ja teiste piisknakkuste osas, ainult et nüüd lisandub koroona.

Epideemiavastaste abinõude olukord

Praegust nn epideemiavastast tööd nimetaksin ma peataolekus siblimiseks. Ühed lõdvendavad epideemiavastaseid meetmeid, teised nagu Tallinn, karmistavad; Terviseamet ajab nõrkemiseni taga nakatunutega kokku puutunute kontakte, Sotsiaalministeerium koos oma ametnike armeega säilitab stoilist rahu, nagu see kõik poleks nende asi. Piiriülest liikumist kord keelatakse, kord lubatakse, tuginedes väga küsitavale näitajale nagu nakkuskordaja, mida mõjutavad mitmed subjektiivsed asjaolud, näiteks tehtud testide arv. Uus sõna koroonavastases võitluses on alkoholimüügi piirang, mis rahvatervise mõttes pole paha, kuid mõju epideemiale on väga ja väga kaudne. Samal ajal peetakse üle Eesti umbsetes ja rahvarohketes klubides/baarides pidu, tekitades uusi ja uusi koroonakoldeid. Meil on riiklik koroonaepideemia vastane nõukoda, kuid ka sealt ei tule esialgu midagi konkreetset peale nakkuse numbrite konstateerimise ja kommenteerimise meil ja mujal. Epideemiaga „võitlevad“ kõik peale asjatundjate: Justiitsministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, poliitikud, erakonnad, …

Rahvusvahelised kogemused aitavad

Koroona pandeemia kogemus ja õppetunnid on väärtus, millest on ka meil palju õppida. Kõik jalgrattad on juba leiutatud ja meil on vaja lihtsalt parimad ja efektiivsemad praktikad ellu viia. Üks tunnustatud Covid-19 asjatundja on nt Tomas Pueyo – kes viitsib, lugegu tema epideemiaülevaateid, mis on ka Eesti keeles avaldatud. Pueyo osalemisel on hiljuti avaldatud artikkel[1], mis analüüsib paljude riikide käesoleva epideemia vastaseid meetmeid, hinnates neid „cost-effective“, ehk hinna ja tulemuslikkuse koosmõju alusel. Meil jääb ainult see väga kasulik teave üle võtta:

  1. Odavuse ja kasulikkuse tipus on maskide kasutamine ja kätepesu. Mõlemat tuleb teha mõistusega: mask ei tohi kaelas rippuda, õues teda kasutada pole mõtet. Käsi pestakse mitte lõputult, vaid siis, kui vaja: enne toidu tarvitamist, peale WC-d jne. Mõlemast meetmest on kasu ka teiste haiguste puhul – mask-respiratoorsete-, kätepesu soolenakkuste vältimiseks.
  2. Teisel kohal on kiire nn „contact tracing”, ehk see, millega praegu hoolega tegeleb meie Terviseamet jälgides kõiki nakatunute kontakte ja korraldades leitud juhtude isolatsiooni. Need on efektiivsed kuid veidi kallimad abinõud. Uuringud on näidanud, et kontaktide leidmine ja isoleerimine on ligi 4 korda tulusam kui koolide kinnipanek.
  3. Kolmandal kohal on tervishoiutöötajate täielik koroonavastane varustatus ja kui selleks tekib võimalus, varajane vaktsineerimine.
  4. Kodune karantiin ja antikehade taseme tõusu lootus populatsioonis on kõige väiksema efektiivsusega meetmed.
  5. Sotsiaalne distantseerumine, sealhulgas töökohtade ja koolide kinnipanek on efektiivsed kuid väga kallid ja selle tõttu summaarselt annavad kõige madalama tulemuse (hinna ja tulemuslikkuse koosmõjus).
  6. Mis annab veel parema tulemuse:
  7. meetmete kombinatsioon on tulusam, kui üksik meede;
  8. kõik koroonavastased meetmed aitavad ühtlasi vähendada ka teiste respiratoorsete viiruste mõju ja mida varem nendega alustatakse, seda parem on tulemus.

Mida on Eestile praegu vaja?

Rahvale on vajalik selge ja kõigile arusaadav sõnum selle kohta, et mida teha, millal teha ja kuidas teha. Kui seda ei ole võimeline tegema praegune otsustajate seltskond, siis kutsuge vähemalt tagasi selge mõistusega ja otsustusvõimeline Arkadi Popov või palgake välismaalt kalli maksumaksja raha eest mitte mõni kahtlane advokaadibüroo vaid tark ekspert Covid-19 alal.

Tuleb koostada lühike kuid selge koroonavastaste meetmete loetelu, mis tugineb rahvusvahelisele praktikale, kus on selgelt näha prioriteetsed ja kõige efektiivsemad abinõud, mida teha teatavaks üldsusele mis praegu kobab pimeduses ja ei tea mis milleks vajalik.

Eesti rahvas on rahulik, massihüsteeriasse naljalt ei lange. Kuid rahva kannatus ei ole lõputu ja ebakindlus, hirm teadmatuse ja ebamäärase tuleviku ees viib stressi ka väga tasakaalukad inimesed. Kuidas see mõjutab kasvõi tuleviku rahvastikurännet ei saa me kunagi teada. Eestlaste talupojamõistus ja loomulik rahvusest tingitud distantsi pidamine on need iseloomujooned, mis aitavad meil koroonast jagu saada.

Ikka tasa ja targu, vajalik on vaid asjatundliku suunist, kuidas ühes või teises situatsioonis õigesti käituda. Nii lihtne see tegelikult ongi.

[1] Evidence-Based, Cost-Effective Interventions To Suppress The COVID-19 Pandemic: A Systematic Review

Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimalusi – J. Telgmaa

12 Tuesday May 2020

Posted by in artikkel, avaldus, meedia, prognoos

≈ 1 Comment

Tags

, , , , , 

Artikli versiooni avaldas ka Maaleht, 11-mai-2020. Täname.

Juhan Telgmaa

luges Praxise analüüsi ja soovitusi Ida-Virumaa õiglase ülemineku osas. Toome ära tema tähelepanekud ohtude ja võimaluste osas.

Päris põnev lugemine. Kõige esimene küsimus:

loetletud on kümneid arengukavasid, programme ja kõikvõimalikke häid plaane, aga vähe on öeldud, miks on tulemusi ootust/planeeritust ikka vähem.

Tõenäolise ka teistele riigi arvukatele strateegiatele omase tüüppõhjuse avaldab Praxise analüüsi see lõik:

„… Latrobe’i oru piirkond on näide 2012–2013 aastatel turuloogika põhimõtetel rakendatud poliitikameetmete ebaõnnestumisest. Sealsed ülalt alla suunatud strateegilised plaanid, mis nägid ette valitsuse minimaalset sekkumist ning kaldusid liiga kaugele probleemi mõistmisest ja kohalike ootustest õiglasele üleminekule, jätsid tähelepanuta kohalikud huvid ning mõjutatuna piirkonna piiride määramisest võimaldasid suunata ümberjaotavad rahastamisvahendid kogukondadele, mida söeküttel töötavate elektrijaamade eelseisev sulgemine otseselt ei puudutanud.“
Continue reading →

Õhukeseks lihvitud haridus T. Kuurme

19 Wednesday Feb 2020

Posted by in artikkel, avaldus, meedia

≈ Leave a comment

Tags

, , , , ,

Kui soomlased selle aastatuhande algul esimest korda teada said, et nad on PISA uuringuis maailma parimad, olin mina Oulu ülikoolis doktorantuuris. Esimese reageeringuna uudisele jäi meelde ühe õppejõu üllatus: ”Meie? Ja parimad!? No millised siis veel need teised on?”

Tiiu Kuurme kutsumuseks on olnud mõtelda, lugeda ja kirjutada. Uurimise valdkondadeks on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Alates 1976. aastast on Tiiu Kuurme avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni.

Maailma parimateks olemisest PISA uuringuis lõikasid soome pedagoogilised ringkonnad toona suurt kasu. Nimelt oli nende haridussüsteem siis poliitikute ja majandustegelaste kriitika all, vististi liigse pehmuse, humanitaarse orientatsiooni ja lapsekesksuse pärast. Valmistati ette kõva ja valusat koolireformi. Majandustegelastele pidi PISA olema tõeliselt suur üleelamine, sest sedasorti plaanid tuli nüüd maha matta.

Pages: 1 2

Euroopa Rohelepe – kas oleme võitjad või kaotajad? – ERK seisukohad

02 Sunday Feb 2020

Posted by in avaldus, meedia, seminar

≈ 2 Comments

Tags

, , , , , , ,

31. jaanuaril 2020 kutsus Eesti Rooma Klubi Keskkonnaministeeriumis kokku sümpoosioni, mille teemaks oli Euroopa Rohelepe/ European Green Deal. 31-01-2020 oli lõpptähtaeg ettevõtetele, kodanikuühiskonnale ja teistele partneritele esitada oma ettepanekud leppe eestipoolse raamistuse loomiseks.

Eesti Rooma Klubi ettepanekud raamleppele sümpoosionilt 31-01-2020

Ettepanekud ERK sümpoosionilt 31-01-2020Lae alla
Vt ettekandeid allpool

EUROOPA ROHELINE KOKKULEPE ehk Rohelepe

Euroopa Komisjon (EC) on Euroopa uue majandusmudeli ja Planeedi säilumise kava eeskujuna pakkunud välja Euroopa Rohelise Kokkuleppe – European Green Deal (EGD). Sümpoosion võttis käsitluse aluseks EC 11. detsembri 2019 teatise „Communication from the Commission to the European Parliament, The European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. The European Green Deal “.[1]

Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Annaliisa JÄME, KKM; Alvar SOESOO ja Ülo MANDER, ERK; Annela ANGER-KRAAVI, ÜRO, Cambridge Uni.

Continue reading →

Täpse aja, mil meie talved pehmeks läksid, annab Andres Tarand

02 Thursday Jan 2020

Posted by in artikkel, meedia

≈ 1 Comment

Tags

, , , ,

Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020.
Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale

Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga. 

“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. 
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see 
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast 
põlvkonda." Valdek Alber

Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?

See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.

Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?

  • 2019 Antarktikas
  • uurimisjaam
  • klimatoloog Tarand

Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.

Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.

Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?

See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.

Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.

Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.

Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.

Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema
põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis.
Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.

Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.

Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?

Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.

Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg
Julius Tarand

Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.

Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.

Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?

Kahjuks või õnneks on An­tark­tika poolsaar ja kogu lääne­poolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.

See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.

Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.

See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.

Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.

Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.

Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.

Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?

Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.

Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?

Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.

Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?

Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk – toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.

Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.

Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.

Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.

See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.

Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.

Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.

Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.

Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.

Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.

Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969

Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.

See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.

No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.

Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.

Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.

Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.

Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?

Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.

Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.

Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puur­augu kõveraks.

Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.

Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.

Aga mida siis lähitulevik meile toob?

See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.

Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?

Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.

Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”

See põnn, kes 1944a augustis on Tõnismäe haiglas, sai terveks ja töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina.
Kangeid tegusid on ta 80 aasta jooksul veelgi teinud.

Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.

Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.

Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…)
Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”

akadeemik Ergma:

ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju

akadeemik Einasto:

igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada

vaade kosmosest

Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?

Välis- ja sisepoliitiline kriis Eestis, ühe hoobiga – J. Jõerüüt

16 Monday Dec 2019

Posted by in artikkel, avaldus, meedia

≈ 1 Comment

Tags

, , ,

Avaldatud ka PM, 16-dets-2019

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt
kolumnist, Eesti suursaadik Soomes aastatel 1993-1997
Eesti Rooma Klubi liige

Pöördumine EV peaministri poole

Viimati oli Eesti valitsustasemel kaks välispoliitikat üheksakümnendate alguses. Kes tahab mälu pikemalt värskendada, uurigu allikaid. Praegu kukkus Eesti sellesse kasimata ämbrisse tagasi.

Mistahes normaalse riigi valitsemise
aabitsatõed tuleb üle korrata:

Esiteks – siseminister ei võta välispoliitika teemal sõna.
Teiseks – valitsuse ükski liige ei sekku välisriigi siseasjadesse ka oma sõnaga mitte. 
Kolmandaks – peaminister saab vabandada siis, kui ta oma laps teeb pahandust,  aga ei saa välja vabandada oma valitsuse liikme sellist tegevust, mis muudab kogu valitsemise traagiliseks ja kibedaks naljaks, pseudovalitsemiseks, sest tegu on riigi valitsemise aluspõhimõtetega.

Härra peaminister,

Teie juhitav valitsus muudab Eesti välispoliitilist kurssi!  Iseseisvuse taastanud Eesti pole iialgi varem valitsuse tasemel räigelt mõnitanud meie üht erilist partnerriiki,  parimat partnerit poliitikas, energeetikas, kaubanduses, äris, turismis, kultuuris ja rohujuuretasemel – Soome Vabariiki. Teil on poliitilises mõttes ainult kaks võimalust – kas lasta välispoliitilist kurssi ja retoorikat muutma hakanud siseminister lahti või tunnistada avalikult, et Eesti on välispoliitilist kurssi muutnud. 

Continue reading →