Viimastel nädalatel lahvatanud nn. listerioosi-skandaal näitas meile ilmekalt kas ja kuidas saab Eesti hakkama vähegi tõsisema probleemiga, mis vajab kompetentsust, otsustusvõimet ja loogilist mõtlemist.

Tekst saadetud Postimehele 30.10.2019.a.

Meeldetuletuseks – mis on listerioos, kuidas see levib ja kellele on ohtlik?

Listerioos kuulub antroponooside hulka ehk see on nakkus, mida põevad nii loomad kui ka inimene. Listerioos on oma olemuselt loodus-koldeline nakkus, mis tähendab, et selle reservuaariks on elusloodus. Inimeste sekka sattub nakkus vahetevahel, kui loomad, linnud või närilised reostavad listeeriaga inimest ümbritsevat keskkonda, tekitades inimeste seas üksikjuhtumeid või ka lokaalseid puhanguid. Eriti ohtlikud on närilised, kes oma väljaheidetega võivad nakatada nii ümbruskonda kui ka toitu ja vett.

Listeeriat võib sagedamini leida pehmete juustude (feta, bri, kamambeer), tarvitamisvalmis lihasaaduste (hot-dog, pasteet, eelvalmistatud liharoad), pastöriseerimata piima ja jahutatud mereandide seas. Listeeria tunneb ennast hästi külmkapi tingimustes ja võib seal säilida ning isegi paljuneda päevade ja nädalate kaupa, mistõttu tema levinud nimetus on ka „külmkapi mikroob“.

Kuumtöötlus ehk kuumutamine vähemalt üle 74°C muudab toiduained ohutuks, keetmisel hävib tekitaja momentaalselt.

Listerioos on harva esinev kuid ohtlik nakkus. Eriti ohtlik on see neile inimestele, kelle immuunsus on nõrgenenud: rasedad, eakad, inimesed nt HIV nakkusega. Rasedatel võib listerioos tekitada enneaegset- ja nürisünnitust. Selletõttu ei soovitata ühelgi neist langenud immuunsusega inimestel tarvitada toiduaineid, mis ei ole läbinud kuumtöötlust.

Mis ajendas mind sõna võtma selle listerioosi-saaga puhul?

Olen oma kvalifikatsiooni poolest kunagine kõrgema kategooria infektsioonist ja epidemioloog, omal ajal ka eriti ohtlike ja looduskoldeliste nakkuste osakonna juhataja tollases Tervisekaitse inspektsioonis. Kogu see ajakirjanduslik möll listerioosi ümber tekitab minus hämmingut ja soovi asjad selgeks teha tavalistele inimestele, kes on segaduses ja hirmul ohtliku nakkuse ees.

Viimaseks piisaks oli Pealtnägija saade, mis sundis viivitamatult tegutsema. Ajakirjanikud on tublid ja haaravad kinni igast kuumast teemast. Ka antud juhul oli ja on listerioosi probleem aktuaalne. Kuid viga on selles, et ajakirjanik hakkab läbi viima epidemioloogilist uuringut ehk toimingut, mis vajab erialast kompetentsi. Kuid ka see ei ole kõige hullem. On lubamatu, et võetakse ette üks perekond, kes elas viie aasta eest üle suure tragöödia, kui nad kaotasid listerioosi tõttu oodatud kaksikud. Nüüd, kui perekond sai tagasi mingisugusegi hingelise tasakaalu, kistakse lahti vana haav, seostatakse aastatetagune haigus tänase listeeria-leiuga kalatöötlemise tehases ja ärgitatakse perekonda minema tehasega kohtuteed.

Ma ei räägi eetilisest küljest, kus sensatsiooni otsingul ei halastata perekonna tunnetele. Mind häirib antud juhul see, et ükski asjatundja ei pannud asju õigesse valgusesse. Viieaastase vahemaa järel ei ole võimalik kindlaks teha, missugune toit tekitas rasedal listerioosi. Kõige väiksema tõenäosusega oli see kala, sest terve hulk muid reostatud toiduaineid võisid seda teha. Ärgitada perekonda minema kohtuteed M.V.Wooli tehase vastu on ebaõiglane nii töösturi kui ka perekonna suhtes. Tööstur saab asjatu süüdistuse, perekond saab uuesti traumeeritud kunagise õnnetuse detailse arutelu läbi. Ja mis on kõige kurvem – ükski asjapulk ei astu ei tehase ega perekonna kaitseks välja.

Kogu see möll M. V. Wooli tehase ümber kergitab tahes-tahtmatult esile vandenõuteooria ja konkurentide sepitsuste kahtluse. Sellistes tundlikes majandusharudes, nagu näiteks ka panganduses, võib üks lendu lastud sõna hävitada kogu ettevõtmise ja viia ka tublid majandajad pankrotti.

Selge see, et toiduohutus on eriti tähtis valdkond ja meie kõigi huvides on, et meie lauale jõuaks puhas ning ohutu toit ja vesi. Kuid võrdse kohtlemise põhimõte on samatähtis. Kui juba korraldada totaalne kontroll, siis juba kõikides toitlusettevõtetes, teha seda ilma kärata ja õhutamata märulit meedias. Seda enam, et kala on ohtlike toiduainete nimekirjas esikohast kaugel.

Kokkuvõtteks

Üks mõtlemapanev tähelepanek – meil on mitmeid asutusi, mis on kohustatud listeeria hüsteeriale lõpu tegema, kuid need hoiavad suu kinni ja mingit märki ei ole, et nad sisuliselt sõna võtta püüaks. Meil on Sotsiaalministeerium oma kantslerite ja asekantsleritega, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Nakkuskeskus, Tartu Ülikool oma nakkushaiguste kateedriga – need kõik vaikivad. Kas see on argus, ükskõiksus või kompetentsi puudumine jääb mõtlemisaineks.

Ainus inimene Eestis, kes teab listeeriast kõike, on professor M. Roasto – erudeeritud teadlane ja õppejõud, kuid maailmaparandajaks ta vist ei kipu.

Rahvas on hirmul ja segaduses, vaatab ehmunult kalalette, kus närtsib punane kala ja ei julge osta vaatamata dramaatiliselt langevale hinnale. Kuni listeeria möll ei vaibu, on minu soovitus:

Ostke kala julgelt, pange kohe ahju ja
sööge ohutult ning isuga niikaua, kui see on odav!