Eesti Rooma Klubi liige, endine riigikogu liige, õpetaja, Gaia Akadeemia asutaja
Toomas Trapido
Astusin välja.
Erakonnast.
Ei kavatse enam kunagi sisse astuda.
Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada.
Töötasin pärast Tartu Ülikooli bioloogia eriala lõpetamist üle kümne aasta loodushoiu alal, enamiku sellest kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühe eestvedajana. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu.
Iroonilisel moel aitas kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER), lasime valijal otsustada, saime 7% häältest ja 6 kohta Riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.
Selle perioodi kohta võib rääkida palju, kuid üks on selge – ei enne ega pärast seda pole looduse häält Riigikogu saalis tegelikkuses kuulda olnud.
Olen lootnud, et see tuleb sinna tagasi.
Siiani seda juhtunud pole.
Loodusel ei ole Eesti rahva esinduskogus häält ja hääletult ei saa ta midagi enda kaitseks öelda.
Kes häält ei tee, seda ei panda kahjuks tähele. Aga meie kogemus näitas ka, et kui loodust esindab 6/101-st riigikogu liikmest, siis jääb see hääl pigem hüüdjaks, keda küll peab taluma, aga mitte kuulda võtma.
Kümned tuhanded eestlased on saanud hingekosutust ja inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Aga kui palju ikkagi on Eestis inimesi:
kes tunnevad looduse ja maaga sügavat isiklikku sidet,
kelle jaoks on loomad-linnud-taimed nagu head sugulased?
kelle jaoks on Eesti maastikul pühad paigad?
kes on valmis oluliselt suuremal määral elama loodusrahva kombel?
kelle jaoks on suhe loodusega nii oluline, et nad on valmis andma oma hääle sarnase ilmavaatega erakondadele, hoolimata nende väiksusest ja šanssidest?
Hindan selle arvu mõnekümne tuhande kanti, mis väljendub heal juhul umbes 5% häältes riigikogu valimistel. Ja see ei muuda sisuliselt suurt midagi.
Kuuleme tihti, et „Eestis on veel palju puhast ja puutumatut loodust”, „oleme metsarahvas” kuni „kliimakangelaste” ja „rohepöördeni” välja.
Need sõnad peaksid tekitama meis hea enesetunde.
Ka siis, kui sõidame mööda uusi ja kiireid neljarealisi teid, mille ääres on metsa asemel lagedad alad ja tohutud augud.
Ka siis, kui sõidame mööda väikseid teid, mille ääres on metsa asemel masinatest katkutud maastik.
Ka siis, kui sõidame Tallinna ringteel ja vaatame vägevat viadukti, osa tulevasest kiirraudteest Poola piirini.
See on tõesti aukartust äratav, kui palju võimsaid masinaid on töös meie maal – kaevamas, saagimas, vedamas, lükkamas, valamas. Ilus on mõelda, kuidas kümned tuhanded inimesed saavad leiva lauale ja Eesti majandus elab, isegi kasvab. Kusjuures – see ei ole iroonia. Selles kõiges on midagi vägevat nagu kosmoseraketi start või Peterburgi linna rajamine Neeva soodesse.
Eestis on enesepetmine ning selle peene nimega sugulane kognitiivne dissonants omandamas juba vaimse häire mõõtu.
Aga seda kohta, kus ma põhjast lõunasse sõites mõnikord peatuse tegin, et jalgu sirutada, metsalõhna nuusutada ja ilusaid jumikaid vaadata, ei ole enam. Nagu tuhandeid teisi kohti, mis kellegi jaoks on olulised olnud. Ajal, mil on põhimõtteliselt võimalik iga puu ja iga ruutmeeter koos seal leiduvaga arvele võtta, võtavad harvesterid kangelasliku, kuid tuima järjekindlusega maha ristipuid, looduslikke pühapaiku, pesapuid ning sõidavad seda tehes üle esivanemate kääbaste.
Mets muutub masinate abil rahaks ja see tundub hea. Põhimõtteliselt toimub nii Eestis kui suures osas maailmast hetkel „Avatari“ film. Aga erinevalt „Avatarist“ toimub see suurema osa kohalike elanike heakskiidul. Erinevalt „Avatarist“ vaatab end loodusrahvana tundev vähemus seda kurvalt pealt.
Eestis on looduskaitseseadusega keelatud lindude tahtlik hävitamine, kahjustamine ja häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Nende seadusesätete rikkumine toimub igal kevadel, iga päev, igas metsas, kus langetustraktor sees. Ja riigivõim ei sekku, ei tee midagi. Kas kõik on seaduse ees võrdsed, nagu ütleb Põhiseadus? Miks ma peaksin uskuma riigivõimu, mis ise enda tehtud seadusi ei täida?
Sellised protsessid toimuvad muidugi kogu maailmas. Puhta vee kättesaadavus väheneb. Isegi ehituseks sobiv liiv hakkab otsa saama. Kliimast rääkides on prognoosid sentimeetrite haaval toimuvast merepinna tõusust uppi lennanud ja hulk muidu tagasihoidlikke ja vaoshoitud teadlasi püüab öelda nii kõvasti, kui kopsud võtavad: „Praegu! Praegu on viimane aeg veel midagi muuta! Mitte homme, ülehomme ega kümne aasta pärast, vaid täna!” Samal ajal räägitakse paralleelreaalsuses entusiastlikult rohepöördest ja kliimaneutraalsusest, ehitatakse õlitehaseid, söel töötavaid elektrijaamu, investeeritakse uute naftaväljade kasutusele võtmisse. Kui see ei ole kõikide kognitiivsete dissonantside ema, siis mis on?
Kas kusagil on lootust?
Ma ei tea. Pigem on vaja tegusid, mitte lootust, nagu ütleb Greta Thunberg. Kui üldse mingist valguskiirest tunnelis rääkida, siis ongi selleks noored, kes juba näevad ja suhtuvad maailma teistmoodi, aga kas ja millal muutub see poliitiliseks ehk midagi päriselt muutvaks tegelikkuseks, ma ei tea.
Üks huvitav uudis on roheliste võimas tõus Saksamaal – riigis, mis oma suuruse ja võimekusega võib tõepoolest mingi muutuse käima lükata.
Elame näeme.
Kolme aasta eest juhtus nii, et said kokku põliskultuuri, loodust, kogukondi ja innovatsiooni oluliseks pidavad inimesed ning me asutasime rohkem kui 500 inimesega nende väärtuste eest seisva Elurikkuse Erakonna.
Nii erakonna loomine kui 2019. aastal riigikogu valimistele minek toimus mõnusas ja head energiat täis õhustikus. Tulemuseks 1,2% (EERil 1,8%, seega sarnase maailmavaatega erakondadel kokku 3%), mis kinnitab eelnevat.
Lõpetan erakonnapoliitikas osalemise, kuna ei näe enam võimalust, et sellega saaks minu jaoks olulistes küsimustes midagi muuta.
Tunnistan, et minusugused on selges vähemuses ja et olen elanud illusioonis. Mõnikord on vajalik näha tegelikkust sellisena, nagu see on.
Ma saan ka täiesti apoliitiliselt hoida ja suurendada elurikkust ning inimesi nii unistamiseks kui tegutsemiseks kokku tuua. Nii et minister X – täname, kuid see tee ei viinud isegi sohu (millede poolest Eesti taas maailmapärandis märgatud on).
21. detsembril koguneb Eesti Rooma Klubi oma aastakoosolekule. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on see vaid Klubi liikmetele ja sedagi piiratud mahtudega. Hoides mõttekoja traditsioone on ka praktiliste omaklubi asjade arutamise ja sättimise eel väike ajude virgutus, millele avapaugu annavad kaks ettekandjat samal teemal: mis siis ikkagi juhtus/või jäi juhtumata Glasgows ÜRO Kliimakonverentsil 31. novembril ja sellele järgnenud päevadel?
Ettekandja Annela Anger-Kraavi. ERK liige on oma teesid esitanud PM artiklina.
Ettekandja Toomas Trapido teesid leiad järgnevana.
Tooma teesid Rooma Klubi üldkoosolekule 21.12.2021 Tallinnas
Toimuv on meist kõigist suurem, mõjutab meid kõiki ning püüd intellektuaalselt ja materiaalselt toimuvat kontrollida on osa probleemist. Varsti juba 40 aastat probleemiga tegelemist ei ole muutnud 50 aastat tagasi „Kasvu piirides” prognoositud keskmise stsenaariumi kõveraid, seega tasub küsida, kas probleeme lahendada püüdev maailmavaade ise on probleemi lahendamiseks sobivatel alustel? Kliimakonventsiooni ümber on muutunud valdavalt sisutuks ja igavaks teatrietenduseks, millesse üha väheneva veenvusega püütakse võimude poolt usku süstida.
Kliimamuutus ja elurikka looduse (elupaikade) häving on ühe mündi kaks poolt ning neid peaks alati koos käsitlema.
Demokraatlik enamus demokraatlikes riikides ja veel vähem autokraatlike riikide juhtkonnad ei soovi materiaalsele kasvule orienteeritud ühiskonnakorralduse muutumist ega algata tõsiseltvõetavaid arutelusid alternatiivide teemal.
Mõned nopped
Thwaites’i liustik Antarktikas mureneb, min. 65 cm merepinna tõus.
Kas kiirmoe tööstus on muutunud – ei ole.
Nõudlus nikli järele võib lähiajal kümnekordistuda. Nikel, Filipiinid.
Jaak-Kristian Suti kokkuvõte Guardiani artiklist „No country has met welfare goals in past 30 years’ without putting planet at risk”.
„Rikastes riikides tuleks sügavalt järele mõelda, millal on sobiv kasutada sõna “jätkusuutlik”. Miks? Sest ühelgi riigil pole viimase 30 aasta jooksul õnnestunud rahuldada oma elanikkonna põhivajadusi ilma, et sellega poleks kaasnenud lubamatult suurt loodusvarade kasutamist.
Sellise järelduseni jõutakse ajakirjas Nature Sustainability ilmunud uuringus, milles analüüsiti 148 riiki.
Jõukad riigid ohustavad planeedi elukeskkonda ja elavad tuleviku arvelt, kuid on sellega suutnud oma elanikele tagada vaid minimaalse heaolu suurenemise. Vaesed riigid on küll elanud keskkonna taluvusvõime piirides, kuid pole samas ka suutnud tagada kõigi põhivajaduste rahuldamist.
„Enamik riike on oma elanike põhivajaduste rahuldamisele lähemal kui 30 aastat tagasi, mis on hea uudis. Halb uudis on see, et ressursse liigtarbivate riikide arv kasvab, eriti süsinikdioksiidi heitkoguste ja materjalikasutuse osas. Muret teeb avastus, et riigid kipuvad keskkonna taluvusvõimet ületama kiiremini, kui saavutavad minimaalse sotsiaalse heaolu künnise.”
Kui kauaks ja millistel eeldustel jätkub Eestis põlevkivi?
Millal on meil piisavalt?
Sisuliselt on vaja imet ehk mingit täiesti ootamatut ja kogu maailma süvatasandil muutvat sündmust.
Gaia teooria. Millal tunnetab kriitiline hulk Maakera inimesi end päriselt osana planeedi ökosüsteemist?
Uued ideed ja muutuste alged on alati perifeerias, vaadakem sinna. Veganlus, kestlik kahanemine, autovabadus, permakultuur, kogukonnad, ökokülad…
Kas me saame aru, kui palju inimesi Eestis, teistes riikides, kogu maailmas on sedalaadi maailmavaate ja käitumisega?
Unistused. Kultuur, mis ei oska enam unistada, on kaotanud oma hinge. Kuidas meil sellega on? Mis on Eesti unistus? Rooma Klubi võiks näidata eeskuju.
Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
2021 etenduse salvestis on saadetud haridusminister Kristina Kallasele 2023, avaldatud siin esinejate loaga 2025. Vt ka avaldamise selgitust.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Konverentsi tegi kõrgetasemeliseks asjaolu, et sellest võtsid osa nii Euroopa Liidu kui ka Eesti kõrged ametnikud ning teadlased ja roheettevõtjad paljudest Balti mere piirkonna riikidest ning Iirimaalt. Konverents võis olla selle aasta suurim rohepöörde teemale pühendatud konverents Balti mere piirkonnas. Lisaks eksponeeriti konverentsil Eesti roheettevõtete tooteid ja teenuseid.
Euroopa Liidu rohepöörde kõneisik Vivian Loonela juhtis konverentsi avakõnes tähelepanu asjaolule, et maailmal rahvastel pole rohepöördele alternatiivi, sest maakera tooraine- ja loodusressursid on piiratud ja mitmetes positsioonides lõpukorral. Pariisi Kliimakokkuleppe (2015) ja Euroopa Rohelise Kokkuleppe (2019) elluviimised on kallid, kuid nende edasilükkamine läheb veel kallimaks ja kogu inimkonnale ohtlikumaks.
Konverentsi päevakorras olid kuus teemat:
Toorained (Raw materials);
Rohelise äri mudelid ja investorid (Green business models and investors);
Biomajandus (Bioeconomy);
Tark linn (Smart City);
Energia (Enegy);
Üleminek (Just Transition)
Teemadest lähemalt
1. Tooraine
Teema peakõnelejaks oli Euroopa Toorainematerjalide Liidu (The European Raw Materials Alliance (ERMA) direktor Massimo Gasparon.
Gasparon andis lühiülevaate olulisemate strateegiliste toorainete varudest ja paiknemisest maailmas. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et rohepöörde läbiviimiseks kasvab teatud metallide (liitium, koobalt jt) ning mineraalide (fosfor, magneesium, vanaadium jt) nõudlus ja kaevandamine. Nimetatud maavarade varud asuvad suures osas Hiinas, mis teeb ka Euroopa Hiinast sõltuvaks. TTÜ Geoloogia Instituudi juhtiv töötaja Rutt Hints täpsustas, et:
Eesti maavarad on suures osas tehnilistel ja poliitilistel põhjustel uurimata. Nõukogude Liidu ajal tehtud uuringud on ebatäpsed ja moraalselt vananenud.
Ragn Sells Eesti üks juhte Alar Saluste tutvustas firma plaani võtta taaskasutusse Ida-Virumaa põlevkivi tuhamäed ja hakata tootma kaltsiumi. Slovakkia geoloog Darina Styriakova rääkis globaalsest liiva defitsiidist ja liivast kasulike mineraalide eraldamisest bakterite abil, mille tulemusena toodetakse ka liivast taimeväetisi. Siin on mõttekoht ka Eesti teadlastele ja kohalikele omavalitsustele, kus asuvad suuremad liivavarud.
Suurendada on vaja geoloogiliste uuringute rahastamist, et saada parem pilt kõigist Eesti territooriumil olevatest maavaradest, kaasa arvatud haruldastest muldmetallidest, mis annaks uusi võimalusi nii rahvusliku rikkuse kasvatamiseks kui ka keskkonnasäästliku rohepöörde läbiviimiseks Eestis.
2. Rohelise äri mudeleid nimetati viis:
Ressursside efektiivsem ärakasutamine;
Toodete kasutusea pikendamine;
Toode kui teenus
Jagatav platvorm (sharing platform)
Ringmajandus, taasuuendatavus (renewability)
Kõnelejad rõhutasid, et uute rohemajanduse mudelite jaoks on vaja arendada uusi tehnoloogiaid ning üleminek rohemajandusele eeldab ka uusi omandisuhteid, mis tooks kaasa teatud toodete ja teenuste eraomandi ja eratarbimise vähenemise ning ühisomandi ja ühistarbimise laiendamise.
Uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel on vaja tehnikaülikoolides saada üle teaduse ja hariduse fragmenteeritusest ning kohandada kõrgharidust rohkem ühiskonna vajadustele, kus riik oleks õppeteadusasutustele ja start -up firmadele uut tüüpi tellijaks ja partneriks. Tartu Ülikooli, Taltech ja Eesti Maaülikool peaksid koostama uusi rohemajandust toetavaid interdistsiplinaarseid õppekavasid ning rajama innovaatilisi ülikool-roheettevõtteid.
Soome Innovatsioonifondi SITRA ringmajanduse töögrupi juht Marleen Ahonen rääkis Soomes ringmajanduse klastri loomisest ja teadlaste sidemete tugevdamisest Soome ettevõtetega.
Paneeldiskussioonist osavõtjad kurtsid, et suurtel firmadel on rohkem võimalusi rohepöördesse investeerida. Sellepärast on vaja riikidel ja omavalitsustel toetada väikeettevõtteid rohepöörde projektides osalemiseks. Paljudes ringmajanduse valdkondades saavad eelkõige kohalikud ühistupõhised ettevõtted viia läbi rohepööret ja kujundada tarbijates uusi rohemajanduslikke väärtushoiakuid.
3. Biomajandus
Teema käsitles eelkõige põllu- ja metsamajanduse probleeme ja ka nn rohepesu. Leiti, et paljude firmade jaoks on isegi puude istutamine pigem rohepesu kui siiras soov aidata kaasa rohepöördele. Rohepesuks saab pidada ka metsamaterjali kasutamist energeetikas. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika aga töötab senini rohkem rohepöörde vastu kui on kooskõlas selle eesmärkidega, sisuliselt subsideerides CO2 tootmist loomakasvatuses. Rohepöördeks loomakasvatuses on vaja lõpetada loomakasvatuse subsideerimine senisel kujul.
4. Tark linn
Teema käsitlemisel rõhutati, et linnade ja asulate planeerimisel on vaja rohepöörde läbiviimiseks kujundada uudne süsteemne ja kompleksne praktika. Rohepöördes pole ühte või kahte kõige tähtsamat küsimust, mille lahendamine toob kaasa arengu ka teistes valdkondades. Rohepöörde saavutamisel on tähtsad võib-olla isegi 100 elementi, millest igaühe osa edu saavutamiseks moodustab vaid ca 1 protsendi kogu vajalikest uuendustest.
Rohepöörde ja jätkusuutlikkuse idee peab hõlmama kõiki eluvaldkondi, alates lasteaia haridusest, kultuurist, tarbimisest, jäätmekäitlusest, transpordist, energeetikast ja teistest majandusharudest kuni panganduseni välja. Rohepöördega peavad olema hõlmatud kõik kohalike omavalitsuste institutsioonid ja kõik kohalikud ettevõtted, kaasa arvatud traditsioonilised vanad ettevõtted.
5. Energeetika
Teema raames räägiti sellest, et Euroopa pääsemine energiakriisist võib seisneda eeskätt rohelise vesinikuenergeetika ja maa soojusenergia võimaluste laialdasemas kasutamises. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks ja hindade stabiliseerimiseks on aga vaja ehitada kolmas kaabel Soome, et saada suurem ligipääs Soome tuumaelektrijaamade toodangule. Väljendati mõtet, et elektriautode massilise tootmise ja tarbimisega tuuakse rohemajandusse nn Trooja hobune, sest nende tootmiseks ja käitlemiseks läheb vaja palju defitsiitseid ja kalleid haruldasi metalle. Elektriautod vajavad vähemalt viis korda rohkem haruldasi metalle kui tavaautod. Leiti, et rohepööre energeetikas peaks tähendama seda, et moodustuvad sõltumatud lokaalsed energiakogukonnad, mis muundavad taastuvenergiat kohalikus omavalitsuses tarbijate läheduses. Eesti puhul oleks vaja Eesti Energiat vaid reservenergia tootjana.
6. Üleminek (rohepöördele)
Teema raames räägiti peamiselt Ida – Virumaale antava 340 miljoni euro kasutamisest uute Ttöökohtade loomiseks, töötajate ümberõppeks ja uue kohaliku infrastruktuuri rajamiseks. Kõrgelt haritud Narva peaarhitekt Ivan Sergejev rääkis entusiastlikult piirkonna uuestisünni võimalustest EL rahade toel. Ta rõhutas vajadust säilitada veel alles olevad kaevurite töökohad (kaevurite arv Ida- Virumaal on viimase 30 aastaga vähenenud 14 tuhandelt 5 tuhandeni), suunates nad põlevkivikaevanduste sulgemise järel uutesse perspektiivsetesse kaevandustesse või ringmajandussse.
Kokkuvõte ja järeldused konverentsist
Konverentsi valgusel on enamike Eesti kohalike omavalitsuste (va. Tallinna) arengukavad lootusetult vananenud. See võib tuua kaasa KOV-ide suurema iseseisvuse asemel hoopis suurema riikliku bürokraatliku reguleerimise, nn rohepöörde pealesurumise. Selle vältimiseks on vaja kiiresti vastu võtta uus KOKS*, mis suurendaks oluliselt KOV-ide iseseisvust ja võimaldaks neil algatada rohepööret nn rohujuurte tasandilt.
Lisaks peaks KOKS selgesõnaliselt fikseerima, et Eestis tagatakse kõigi omavalitsuste võrdne kohtlemine riigipoolsel rahastamisel, kuid EL struktuuri-ja regionaalpoliitika fondidest raha eraldamisel eristatakse Eestis kaks piirkonda Tallinn ja ülejäänud Eesti. Vastasel korral ähvardab Eestit veelgi suurem regionaalne tasakaalustamatus, Lõuna-Eesti veelgi suurem mahajäämus Tallinna palga- ja arengutasemest.
Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?
Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris
Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.
Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).
Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:
Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal
Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)
MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA
Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo
AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht
OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD
Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.
Laval on:
Angelika Soomets
Anne Meldre
Inguna Joandi
Irina Bahramova
Krismar Rosin
Margit Sibul
Mari-Mall Feldschmidt
Martin Tikk
Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.
KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?
Arutlevad:
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
Kaire Viil – Eesti Energia
Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*
Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.
Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/ Anne-Ly Reimaa
Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.
Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.
Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.
Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):
Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).
Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile
millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?
Kujutage endale ette, et olete nt kogenud elektrik. Vaatate pealt, kuidas noor ja agar tegelane, kes pole küll seda ala õppinud, asub asja kallale. Tore! Kuid… paneb otsad valesti kokku, maandusest pole kuulnudki, mingeid ohutusnõudeid ei järgi, manuaale ei loe, teooriast ei huvitu ja tegelikult ei saanud juba kooliajal aru, mis asi see nähtamatu, lõhnatu värvitu asi on, millega ta praegu justkui tegeleb. Aga ta ehitab usinalt suurelamut, milles ise elama ei hakka, reklaamib seda ja kinnitab, et see on parim. Elanikel pole esialgu aimugi, et midagi on valesti, sest tegelasel on paberid. Pitsatiga ja puha.
Muretsedes hakkate oma abi pakkuma. Algul toetav olla püüdes, siis manitsedes, … lõpuks karjudes. Pooled elanikud on hakanud halba aimama, tekkinud on kahtlusi, mõned püüavad ikka veel pabereid uskuda ja vapraks jääda. Pöördutakse ka “ülemuste poole” – need kinnitavad, et paberid kehtivad.
Esimene hoone põleb maha. Teine ka. Kolmas on kohe süttimas. Te näete, aga teil pole pabereid/võimu, et vahele astuda. Olete ennast tahaplaanile tõstnud, et uutele ja noortele ruumi anda. Aga nood panevad otsad valesti kokku, ei maanda ja ei kuule. Teile kinnitatakse, et nüüd on uued ajad. Teie muretsete, et kas füüsikaseadused ka seda teavad või käituvad endistviisi. Viitate mahapõlenule, kahjudele. Teile kinnitatakse taas, et kohe läheb paremaks.
Teid on mitmeid, teid saab ühe rohkem, kuid teil pole pabereid, teil pole mandaati. Teid ei pea kuulama, teid ei kuulda. Põleb maha kolmaski.
Avaldame kaks avalikku pöördumist EV valitsuse poole, mõlemad kantud Covid-19 olukorra ja valitsuse re-aktsioonide kohta
Need pöördumised Covid-19 teemal on suurmäe tipuke. Samalaadsed on olnud saagad teistel üliohtlikke situatsioone põhjustada võivatel/põhjustavatel teemadel, milledega on käidud ka peaministri jutul (J. Ratas, büroojuhataja T. Kiik) – näiteks plahvatusohtlikud väetisehoidlad sadamas, mis õnnetuse korral pühiksid minema pea pool Tallinna linna või rahvastikuküsimus.
Riik on taas terveks talveks lukus. Quo vadis, Eesti?
Juuli 2021
Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige
Nelli on tegevepidemioloog, peab MTÜna AIDSi ja sõltuvuste tugikeskust (riik seda ei rahasta): Alates 2020 on avaldanud kümmekond artiklit, et valgustada, anda kõrvalt rahulikke soovitusi ja suuniseid, olla abiks raskel ajal. Guugelda.
Teie poole pöördub Nelli Kalikova, üle 45-aastase epidemioloogia ja nakkushaiguste kogemusega arst. Nagu kogu eest rahvas, olen väga mures meie tuleviku pärast seoses koroona epideemiaga. Teil on väga palju nõuandjaid ja komisjone, kuid sõnumid rahvale on vastuolulised ja tegutsemine aeglane. Teil on praegu pakitsev probleem vaktsiinide säilitamisega, kuid samal ajal peaks esiplaanil olema mitte ainult vaktsiinide vaid ka kogu rahvatervise hoidmine. Võtan julguse anda Teile mõned soovitused ja ettepanekud. Kui suudate nad lähinädalatel ellu viia, ei kahtle keegi, ette Teie olete õige inimene õigel kohal.
Kiired ja erakordsed abinõud ehk mida peaks tegema nüüd ja kohe:
Nädalaga peaks valmima logistiliselt põhjendatud vaktsineerimise plaan, mis haarab vaktsineerimise kõikides kaubanduskeskustes, massiüritustel, laevadel ja muudes sellistes kohtades.
Lähima 1-2 nädala jooksul, kasutades digilahendusi, võimaldada inimestel teha teine vaktsinatsioon ükskõik kus EV pinnal pakutud punktis.
Juba suvekuudel, st nüüd, organiseerida võimalikult suure hulga 12-17-aastaste laste vaktsineerimine enne kooli (laste puhke-, spordi-, huvialalaagrid jms); selleks veenda vanemaid ja andma piisavat ja ausat infot kõikides meediakanalites.
Organiseerida vähemalt 30-40 mobiilset vaktsineerimisbrigaadi, mida tuua sobivatesse kohtadesse inimestele lähemale (vt ürituste kava).
Jätkata õigeid samme piiride sulgemiseks. Värske koroona test või vaktsineerimise/läbipõdemise tõend peavad olema ka Eestis kohustuslikud. Venemaa (ja Läti?) piiril peaks olema mõlemad nõuded, sest esineb suur dokumentide võltsimise oht. Kui tõendit ei ole, siis test, karantiin 10 päeva ja kordustest.
Massiüritustele, nii suurtele kui ka väiksematele, lasta publikut ainult vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisega. Seejuures võimaldada testimine kohapeal. See meede tõstab oluliselt huvi ennast vaktsineerida.
20. augustiks (1. septembriks) teha korda kõikide koolide ventilatsioonid või varustada kõik klassid õhupuhastite ja -värskendajatega. Viia tundide vahel sisse range tuulutamise režiim. Maskid koolis on suhteliselt kasutud. Tõhusam on haigete välja selgitamine ja testimine.
Alates 1. septembrist teha kiire vaktsineerimine koolides, eeskätt suurtes linnakoolides, kaasates nii õpetajad kui õpilased. Teavitada asjatundlikult kõikides meediakanalites sellest nii vanemaid kui õpilasi juba nüüd, et vältida paanitsemist ja vastuseisu. See meede võimaldab koole mitte sulgeda.
Haigete hospitaliseerimisel jälgida epidemioloogilisi reegleid (nakkus peab olema eraldi majas), mitte avama koroona osakondi mitmes haiglas, vastasel juhul tekivad haiglasisesed nakkused ja isegi surmajuhtumid.
Taasalustada reovee uuringuid koroonale. Käesoleval ajal on see ainus usaldusväärne lokaalne prognostiline meede.
Vältima sõna „propaganda“ igasugustes asjatundjate sõnavõttudes, sest inimestel tekib tõrge selle vastu. Rahvas vajab ausat ja selget põhjendust, miks on vaja ennast vaktsineerida.
võiks olukorra tõsidusele mõeldes kaaluda sõjaväemeditsiin kaasamist.
Tuua otsustajate ringi tagasi erakorralise meditsiini spetsialist Arkadi Popov jt, kes rasketel aegadel toetasid rahvast rahuliku meelekindluse, asjatundlikkuse ja selgete sõnumitega ning kel oli autoriteeti.
Jagada igal pool mõned (koordineeritud) näpunäited, millele peaks inimesed erilist tähelepanu pöörama, et jagatav informatsioon oleks lihtne, arusaadav ja usaldusväärne:
Kõik tänased koroonavastased vaktsiinid on enam-vähem sarnase efektiivsusega, seega ei maksa kramplikult otsida mingit ühte ja levitada teavet nende erineva toime kohta.
Kõik kasutusel olevad vaktsiinid toimivad erinevate koroonatüvede puhul, olgu see deltatüvi, Inglismaa, India või Brasiilia oma. Vahed on minimaalsed ja vaktsineerimine kaitseb nende kõigi eest.
Mida nõrgem inimene ja mida viletsam tema tervis, seda kiiremini peab ta ennast vaktsineerima. Sisuliselt koroonavastastele vaktsiinidele vastunäidustusi ei ole.
Väga haige inimese vastus vaktsineerimisele on reeglina nõrgem, kui terve oma, kuid vaktsiin ei lase vanal ja haigel inimesel surra ja haiguse kulg on palju kergem, kui ilma selleta.
Enne vaktsineerimist ei ole vaja teha antikehade uuringut. Paljude riikide kogemus on näidanud, et see on asjatu aja ja raha raiskamine.
Tuleb üle saada põhjendamata hirmudest, näiteks väidetav tromboosi oht mõne vaktsiini korral. See müüt on tekkinud teadmatusest, et vaktsiini harva tüsistusena esinev süsteemne tromboos ei ole sama, mida me igapäeva elus teame tromboosina.
See, et mõned vaktsineeritud ikkagi nakatuvad ja haigeks jäävad, ei pea kedagi segadusse viima. Inimesed reageerivad sekkumisse erinevalt, mõne immuunsus on nõrgem. Oluline – neil juhtudel ei ole diagnoositud ühtegi rasket kulgu või surmajuhtu.
Maailmas on juba tehtud miljoneid vaktsineerimisi. Järeldus: üliharvad tüsistused on sadu kordi vähemohtlikud kui haigestumine koroonaviirusesse.
Vaktsiinivastaste vastu sõdimine on tulutu, aja jooksul jõuavad nad ise õige otsuseni või üldsuse hoiakutega.
Vaktsineerimine ei ole tüütav kohustus vaid tänu teaduse edusammudele vanadele ja haigetele võimalus ellu jääda ning anda liikumisvabadust noortele nii meil kui välismaal. Vaktsiinipass peaks saama inimestele juurdepääsuks kõigile üritustele, meelelahutusele ja reisimisele, aitaks vältida koolide sulgemist.
Tarkusi vanadest headest ennetusabinõudest:
maski kanda ainult umbses rahvarohkes kohas, õues pole seda vaja kanda,
käsi pesta nagu korralikul inimesel tavaks, ehk enne sööki, peale WCd ja töölt/avalikust kohast koju tulles,
haigena püsi kodus, kontaktsena karantiinis kui ei ole vaktsineeritud.
Hr. Kiik, ma loodan, et Te ei võta seda pöördumist isiklikult või kui tüütu inimese norimist. Ma loodan siiralt, et selle kirja alusel saate välja töötada kiire ja efektiivse lähikuude tegevusplaani. Vajadusel olen abiks. Eesmärk on meil ju ühine – et kestaks Eesti rahvas.
Ootan Teilt kiiret vastust kiirele probleemile.
Lugupidamisega,
Nelli Kalikova
Oktoober 2021
Jaak Uibu – rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor
Jaak on kirjutanud üle 100 teadustöö meditsiinilistel teemadel, regionaalpoliitika, rahvastikuprotsesside ja rahvastikupoliitika teemadel.
Valitsuse ja ametite kunagise nõuandjana püüab tänagi anda oma panuse EV paremasse toimimisse, selle helgesse tulevikku.
Tema pöördumistele ei vastata.
Veel COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest ja valitsuse passiivsusest
Kirjutasin Postimehele artikli COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest. Ammu on aeg süstematiseerida enda ja maailma sageli ülimalt vastuoluline teave koroona kohta ja teha see kättesaadavaks elanikkonnale regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ kujul. Soovitasin asjatundjatel anda oma info nii vaktsineerimise kui haiguse endaga seotud ohtudest.
Mõni päev tagasi saadeti postkastidesse siseministeeriumi väljaantud kohalike valimiste teabeleht. Minul tekkis küsimus, kas valimiste teabeleht on ikka tähtsam kui koroona oma – üks on juba postkastis, teise kohta ei ole midagi kuulda. Hakkasin COVID-19 ehk koroona teabelehe jälgi ajama mööda valitsusasutusi teabenõuetega ja mööda dokumendiregistreid, et selgust saada ja asjade käiku kiirendada.
Artikkel teabelehest ilmus Postimehes 20. septembril. Samal päeval saatsin artikli ka peaminister Kaja Kallasele riigikantseleisse, sest kes teabelehe väljaandmise peaks käivitama – ikka vastutuse koorma võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Sotsiaalminister Tanel Kiigesse mul ammu enam usku pole, sest pool aastat kestnud kirjavahetuses ei õnnestunud mul teda veenda Rahvastiku tervise arengukavasse sisse kirjutama sündimust kui rahva tervise kõige tähtsamat näitajat, mis tagab rahva kestmise. Kahjuks see lükati lipikuna seksuaal- ja reproduktiivtervise külge käsitlemata viljakuse sotsiaalseid ning vaimseid tegureid. Nii sai minister Tanel Kiige kaasabil sündimusest vaid seksuaalelu kõrvalprodukt.
Kaks päeva peale artikli ilmumist, 22. septembril vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogu infotunnis Helmen Küti küsimusele riikliku teabe edastamisest kroonviiruse leviku piiramisel: „Kas te olete jõudnud selle kirjaga tutvuda ja kas te plaanite selle kirja valguses ka tegutseda?“
Peaminister vastas küsimuse esimesele poolele jaatavalt, kuid teise poole vastus jäi ebaselgeks. Ta ütles: „Kas täiendava info andmine inimestele selle COVIDi riikliku teabe näol paneb rohkem vaktsineerima? Ma kardan, et…“. Ja veel vastas: „See peaks olema kindlasti ka kriis.ee lehel, kui see informatsioon valmis saab“.
Esitasin selguse saamiseks nädal aega hiljem teabenõude riigikantseleisse COVID-19 riikliku teabelehe kohta. Palusin dokumenti „COVID-19 riikliku teabelehe“ koostamise käigu kohta artikli tarvis. Hakkasin vastust ootama. Vahepeal kahlasin igavusest riigikantselei avalikke andmeid dokumendiregistris. Leidsin sealt oma vastamata teabenõude nurgatagusest „seotud dokumendid“ alt kõledana, klassifitseerimata ja vastamata kujul. Üksnes salastatud oli see aastakümneteks.
Seotud dokumente minu nime alla oli kogunenud juba kümme tükki, mis räägib kantseleitöötajate kohusetundlikust tööst. Kuid riigikantseleis on ju veel teisi tublisid töötajaid, kes pidanuks minule sisuliselt vastama „ei“ või „ja“.
Riigikontrolör kirjutas 1. septembril peaministrile: „8. juulil 2021. aastal otsustasid valitsuskabineti liikmed teise laine õppetundide arutelude järel anda riigisekretärile ülesande luua Riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur“. Selle otsuse üle võis ainult rõõmustada, sest oma avalikus pöördumises valitsusasutuste poole juba 17. veebruarist soovitasin sõna-sõnalt: „ Valitsusel välja töötada koroona tõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides“. Neid sõnu võib igaüks kontrollida riigikantselei dokumendiregistri kandes 17. veebruarist 2021. Veel leiab igaüks, et Riigikantselei portaalis mingit märki kriisi juhtimise struktuurist ei ole.
Artikli kirjutamise ajal laekus vastus minu teabenõudele – teabelehest ei midagi olulist, vaid viidatakse infokanalite uuendamisele. Teatatakse ka, et minu kiri 20. septembrist on saadetud vastamiseks sotsiaalministeeriumile. See pole üldse aus, sest dokumendiregistris kirjas on järgmine sõnastus: „Edastan peaministrile saabunud Jaak Uibu kirja COVID-19 riikliku tabelehe väljaandmisest“. Selle kirjaga peaminister vabastas end otsustamise kohustusest.
Huvitav, et protsessi käivitamiseks oli puudu vaid kaks tähte sõnas „väljaandmisest“ – „st“ asemel „ks“. Järeldasin, et usaldusväärse koroonateabe edastamise soovi peaministril ilmselt pole või pole tal lihtsalt aega oma rahva jaoks. On köitvamaid kohustusi. Sotsiaalministeeriumi ametnik, kellele edastati riigikantselei kiri, ütles ausalt, et pole sellega veel tegelenud.
Niisiis koroona laieneb ka valitsuspoolse puuduliku juhtimise tulemusena. Koroonakahjudest kirjutatakse piisavalt, kuid vaktsineerimisega seotud kõrvalmõjudest vähe. Teen seda köites kokku info ravimiameti ametlikust avalikust allikast:
COVID-19 vaktsiinidoose on Eestis ajavahemikus 27. detsember kuni 4. oktoobri hommik tehtud 1 375 659. Ravimiametile on sellel perioodil COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 5139 teatist (0,37 % vaktsiinidoosidest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Vaktsiini ebaefektiivsus tähendab seda, kui inimene nakatub SARS-COV-2 viirusega pärast vaktsineerimiskuuri lõpetamist. 27.detsembrist kuni 4. oktoobri hommikuni on Ravimiametile saadetud 24 surmlõppega teatist, neist 4 puhul on Ravimiameti hinnangul seos võimalik/seost ei saa välistada.
Niisiis on, mida karta. Pealegi vaktsineerimise kaugtulemused pole ju teada. Ohtlikud levitajad on inimesed, kes haigust vaevusteta läbi teevad. Selliseid inimesi on näiteks Venemaal epidemioloog Anna Popova andmeil 8% nakatunuist. Tema järgi 76% haigestunutel väljendub koroona ülemiste hingamisteede ägeda nakkusena ja 15%-il kopsupõletikuna.
John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmeil on 7. oktoobri seisuga Eestis nakatunuid 160 832 ja neist on surnud 1 383 inimest. Leian endiselt, et teavet vaktsineerimise ohtudest ja plussidest tuleks enam anda ühest riiklikust allikast, selgelt ja lahtikirjutatud kujul. Sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega, kuid seadustes saab sätestada mõnede elanike rühmade kohustuslik vaktsineerimine. Võib arutleda, kas selle alla eeskujuna kuulub ka, näiteks kogu Valitsus. Kes ei vaktsineeri, kaotab portfelli. Muide, vaktsiine tootvate firmade vaktsineerimise kõrvalmõjude infos ma ei täheldanud surmlõppega juhte. See külvab kahtlusi. Ehk keegi oskab täpsustada.
Mul on kahju tümitada praegusi kolleege Riigikantseleist, sest töötasin ise seal paarkümmend aastat tagasi. Siis oli teistsugune töösse suhtumine ja taevas oli sinisem. Parandage meelt kunagiste professionaalide eeskujul! Veelgi rohkem on kahju inimestest, kes kannatavad koroona läbi.
Liikumisvaegus ja kliimaprobleemid on sarnased! Dr. Ragnar Viir
Sinu suhe tooliga (või diivaniga) võib mõjutada mitte ainult Sinu elu kvaliteeti vaid ka selle pikkust. Loe, mida ütlevad teadlased. Tähelepanuväärne Dr Viiri artikkel Postimehes.
TED-Ed
WWF International
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.